Roosa müts – Sünge aja sünged laulud

REBEKA PÕLDSAM

Ühismeedia on viimasel ajal toonud minuni Bertolt Brechti aastatel 1937 kuni 1942 kirjutatud muserdavate aegade luuletusi. Iga päev loetakse hommikustes uudistes ette, mitu inimest ühes või teises paigas eelmisel päeval surma on saanud, millised riigipead kohtuvad, et arutada järgmiste pommide üle. Kunstis ja kultuuris on neid teemasid püütud pikalt vältida: poliitikud tehku poliitikat ja kunstnikud kunsti! Minulegi selgitati ülikoolis, et poliitilistel probleemidel on poliitiline lahendus ning kultuuritegijad saavad rikastada vaid kogemust, kuidas jääda inimeseks.

Möödunud neljapäeval tsiteeris Brechti ka professor Tiina Rosenberg rahvusvahelisel interdistsiplinaarsel postsovetliku kultuuri doktoriseminaril, kus ta arutas kunstipoliitika üle. Imetlusväärset feministi, kes on sündinud Soomes, asutanud 2005. aastal Rootsis feministliku erakonna Feministlik Initsiatiiv! ning pidanud mõned aastad Helsingi kunstiülikooli rektori ametit, tuntakse poleemilise mõtlejana. Ta on väitnud, et soomlased on pigem idaeurooplased kui skandinaavlased, sest nagu teisedki Venemaa naabrid, on ka Soome alati elanud Venemaa hirmus, mistõttu süveneb sealgi russofoobia. Soomlastele see mõte kohe üldse ei meeldi. Ilmselt on selles väites rohkem tõde, kui nad tahavad endale tunnistada.

Tiina Rosenberg osutas oma kullateradest kubisevas ettekandes, et kõige ohtlikumad on nn apoliitilised kunstnikud. Väga lihtne on öelda, et tegelen üldisemate või isiklikumate teemadega ja minu eesmärk ei ole poliitikute tegevust kommenteerida ega kedagi õhutada midagi teistmoodi tegema, vaid tahan lihtsalt ennast kunstiliselt väljendada.

Ometi kujundavad poliitikat just inimeste lood. Kui lugu räägib igiammusest valitsejast, siis võrdleme teda praegustega. Kui jutustatakse teest, mida mööda on astunud rikkad ja orjad, ning väidetakse, et selle on kauniks teinud seal kõndinud vaeslapsed, siis jookseb juhe kokku. Vaeslaps ajab Eesti inimesele nii suure hirmu naha vahele, et abistamise asemel vajutakse tardumusse. Keegi ei ütle, et kunst peab olema võltsloosunglik nagu sotsrealism, aga kunstnikud peavad aduma, et ka nende esteetilistel valikutel on tähendus. See võib ilmneda vaid assotsiatsioonide kujul, mis tekivad vastuvõtjal teose, laiemas mõttes ilmaelu ja tema kogemuse põhjal.

Meie kultuuriruumis pole juba mõnda aega kõneldud hirmust ja leinast, mida praegusel lohutul ajal üha sagedamini läbi elatakse. Halbu uudiseid tuleb ühtlase foonina nii palju, et hakkab õudne oma jõuetuse pärast midagi muuta. Isegi naudingust jääb halb maitse suhu, kui tead, et taas on inimesed hukka saanud, neid on piinatud, vägistatud või nad elavad kitsikuses meist mitte just ei tea kui kaugel. Konservatiivsed riigijuhid teevad ohtlikke tempe, mille tagajärge on raske ette näha. Liberaalsed ja vasakpoolsed poliitilised jõud tunduvad paljudele liiga aeglased ning neile heidetakse ette hoopis (üli)rikkuse maksustamist, justkui oleks rikkaile reserveeritud puutumatu pühaku­staatus.

Kurbuse mahavaikimine ei kaota meeleheidet ega ärevust, vaid pikendab agooniat. Hoopis mõtte- ja tundeselgus aitab kaasa ühistunde tekkimisele, et liikuda lahenduste poole. Räägime parem lugusid, mida teha ohu korral ja koleduste keskel. Kurvastagem üheskoos kas või nende lugudega, mis juba on olemas, kas või koos Brechti või Tsvetajeva või Ristikivi või Underi luuletustega.

Kes liigub ringi, kes on kohapeal

Arendan siinkohal edasi Tiina Rosenbergi ettekande teesi, et praegusel mobiilsel ajal reisivad ringi vaid vähesed privilegeeritud ning suur osa inimestest ei kaldu oma kodu- ja töökoha vaheliselt trajektoorilt kuhugi kõrvale. Paljudel eurooplastel on seetõttu raske mõista, et Süürias käib sõda, mille eest pagetakse, jõutakse isegi Euroopasse välja ja palutakse abi. Abipalve aetakse segamini võimuhaaramisega, sest enese teadmata sunnismaiseks saanud juba abikätt ei ulata, sest siis võidakse enesele tunnistada, et meiegi majanduslik ja mõttevabadus on illusioon. See mõte aga tõmbab vaiba täielikult alt.

Humanitaarid, kes päevast päeva töö asjus reisivad, et oma teadmisi jagada ja ennast täiendada, kipuvad vabandama, et on privileegist teadlikud ning püüavad saadud kogemusi kuidagi jagada. Ettevõtjad mõõdavad mobiilsusega edu ja kasumit ning parimal juhul sõidavad elektriautoga, et tõestada ühiskondliku närvi olemasolu. Käisin hiljuti Ateenas kunstifestivalil „Documenta 14“, mis avatakse juunis ka selle lättelinnas Kasselis.

Poolast pärit peakuraator Adam Szmyczyk on pannud tänavuse festivali alapealkirjaks „Õppides Ateenalt“. Ta ütles pressikonverentsil, et õppetööd ei tule, vaid kõigil tuleb endal ringi vaadata, jälgida ja oma õppetund saada. Seitsme kuraatori tiim on kutsunud esinema täiesti vapustavad kunstnikud, keda rahvusvaheliselt eriti ei tunta. Palju oli rahvakunsti ja väikesi ajalugusid, mis ometi on hiiglama suured. Igal juhul on intellektuaalselt ühe olulisema kunstifestivali publiku suunamine Ateenasse võimas samm: vähemalt 40 000 inimesest, kes on igast ilma otsast Ateenasse lennanud, saavad majandus- ja pagulaskriisi tulemuse tunnistajad.

Ateenas ei ole antiiginostalgiat nagu Itaalias, kuigi viie miljoni elanikuga linn keerleb ümber Akropolise. Ateenlased on äärmiselt lahked, aga ükski taksojuht ei unusta pahandada Angela Merkeliga, kes võttis Kreekalt raha ära, sellest, et ta pool miljonit põgenikku Saksamaale võttis, polevat abi. Keegi polnud Eesti peale pahane, et olime rahuldanud 2016. aasta seisuga vaid seitse asüülitaotlust. Minu reisi ajal oli iga päev Ateenas mõni demonstratsioon, tänavad olid tiivustava sõnumiga grafitit täis, politsei pommitas pisargaasipommidega, mis siis, et rahulolematute ateenlaste kõrval ka turistid pihta said. Kodutuid ja vigaseid kerjab tänavatel nii palju, et kellelgi ei jagu kõigile sente. Samal ajal arutatakse kinnisvarahindu, välismaalased mängivad mõttega endale auto hinnaga puhkekodu osta või ajutiselt Kreekasse elama asuda, sest seal on soodne elada, kliima mõnus ja toit hea.

Pärast Kreekas käimist ei saa ma kuidagi rahul olla Eesti (pagulas)poliitikaga või nõustuda sellega, et kultuuril, mille tegijad ei mõtesta ühel või teisel viisil enda ja oma publiku tarvis praeguseid kriise, on üldse mingi õigustus. Kõnekat ja kättesaadavat kultuuri tuleb praegu teha rohkem kui kunagi varem, et inimesed, kel tuleb käia vaid kodu ja töö vahet, oma trajektoori muutes, teatri, muusika, filmi, kunsti, kas või televisioonigi poole pöördudes, sealt midagi ka saaksid. Kuigi igaüks januneb lugude järele, ei hakata neid üksteisega jagama, kui tööl läheb nagu alati ja loetud uudised on vaid tühi-tähi, mille üle pole võimalik isegi pead murda. Las olla siis eeskujuks Brecht, kes kirjutas 1938. aastal Svendborgis: „Kas süngetel aegadel / ka veel lauldakse? / Jah, siis lauldakse / süngetest aegadest.“