Ruum keha ja kanga vahel

Kati Künsar

Näitus „Future Beauty: 30 Years of JapaneseFashion” („Tulevikuilu – 30 aastat jaapanimoodi”) Londoni Barbicani kunstigaleriis15. X 2010 – 6. II 2011, MüncheniKunstimajas 4. II – 19. VI, kuraatorid FukaiAkiko (Kyôto Costume Institute) ja KateBush (Barbicani kunstigalerii).1981. aastal rullisid kaks jaapanlast KawakuboRei ja Yamamoto Yôji Pariisi moelaval lahtimusta kanga. Debüüdi järel tõdesid kriitikud,et, jah, on teistmoodi küll. Piike murdma ei tormatud,kuid nähtu võeti kokku kolme sõnaga:dekonstrueerimine, vorm ja materjal. Iga järgmiseetteastega Euroopa moevaatlejate peataoleksüvenes. Naiivne olnuks eeldada, et Jaapanhakkab nüüd „väikseid” Kenzosid tootmaja modelle saadab erksavärvilise lopsakataimemotiivistikuga kanga kahin. 1970ndailpariislaste poolehoiu pälvinud Kenzo loomingtekitas tekstiilinäljastes isu, justkui oleks põhjatupuuviljakorv piknikul kummuli keeratud.

Trimmis keha ülistava uue kümnendi päevamenüüsse
võinuks mõne õuna ja pirni ehk lubadagi,
ent Kawakubo ja Yamamoto huvitusid
millestki hoopis intellektuaalsemast. Nad tulid
ja hakkasid kesk aeroobikatrenne ning „Material
Girl’i” malet mängima. Mustad rõivad tegid
šahhi-mati, glämmrokk tõusis glämm-zen’ina
tuhast.
Teema on õhus. Või pigem tänavail, sest kui
asetada 2011. aasta algul kõrvuti sõnad „jaapan”
ja „mood”, siis teeb see kokku „tänavamoe”.
Eklektika astmel n, värv astmel n+1. Sealseil
tänavail sündinud ja hääbunud subkultuuride
teemal korraldatakse konverentse ja kaitstakse
doktoritöid. Mullu sügisel toodi valitud
palad ka näitusesaali. New Yorgi tehnoloogilise
moeinstituudi muuseumis avati septembris
näitus „Japanese Fashion Now” („Jaapani mood
nüüd”), Londoni Barbicani kunstigalerii vastus
tuli kuu aega hiljem – „Future Beauty: 30 Years
of Japanese Fashion” („Tulevikuilu – 30 aastat
jaapani moodi”). Mõlemad on märgilise tähendusega,
sest koondavad esmakordselt ühte
ruumi kokku jaapani viimase paarikümne aasta
moeassortii, haute couture’ist tänavakultuurini.
Kui esimese pealkiri lubab fookusesse võtta
hetkeseisu, siis Barbicani oma ees terendava.
New Yorgis ma ei käinud, kuid Barbicani puhul
võib tagantjärele öelda, et tulevikuilu jääb ajavahemikku
1980–2010. Avangardi koosseisus
pole muudatusi toimunud. Uus salk on küll
välja õpetatud, sammub sama jalga vanadega,
ent on kuidagi kahvatu. Tänavailt kostab kärtsu-
mürtsu ja ateljeedest veidike meloodilisemaid
helisid. Biit kaigub, DJ on hoos. Aga mind
ei huvita miksid, tahan heliloojatööd. Ja seda
Barbicanis pakuti. Kes soovis, sai ka Hello Kitty
särgis peegelseina ees tantsida.
London, Milano ja New York saavad kahtlemata
sõna sekka öelda, ent 1980ndate
moemaailmas dikteeris endiselt Pariis. Olla
seal keegi tähendas olla tegija igal pool, ka
oma kodumaal. Kenzo otsustas oma esimese
sammu teha moeareenil suurejooneliselt,
seega ei saanud leppida millegi vähemaga kui
Pariis. Kõik mängis uustulnuka kasuks, sest oli
ta ju Pariisis esimene jaapanlasest moekunstnik,
kellega kaasnes tubli annus eksootikat.
Jaapani toonast moepilti Euroopast vaadatuna
sobiks ehk kõige paremini iseloomustada teismelise
identiteedikriisi kaudu. Moe mõiste
tähistab jaapanlasele endiselt midagi läänepärast,
seondudes moderniseerumise ning
mõningal määral isegi ehk tsivilisatsiooniga.
Riietel ja moel tuleb aga vahet teha. Riided on
esmatähtis tarve igas kultuuris, kus end riietatakse.
Mood abstraktse ideena sisaldab endas
see-eest midagi üleliigset ja kuna on konstrueeritud
institutsioonide poolt, markeerib
staatust. „Ma võin seda endale lubada”-hoiaku
üheks tuntumaks näiteks oli möödunud kümnendil
(ja andku jumal, et see buum tasapisi
vaibuks) Louis Vuittoni tumepruunil taustal
kuldsete monogrammidega kotike. Vanusest ja
soost olenemata välkus Vuittoni kotike massiliselt
õlal, käsivarrel või rahakotina peos, justkui
garanteerides endast lugupidavale jaapanlasele
moeteadlikkuse.
Kenzoga enam-vähem samal ajal seadis
end Pariisis sisse ka Miyake Issei, ent fookusesse
võeti ta alles 1980ndate alguses. Juba
eespool mainitud Kawakubo ning tema rõivabränd
„Comme des garçons” („Nagu poisid”),
Yamamoto ja Miyake – jaapani avangardmoe
püha kolmainsus – põhjustasid tõelise šoki.
Neid kas ülistati kui moeajaloo revolutsionääre
või põrmustati loosungiga, et see ei ole mood.
Kaks esimest olid enne Pariisi tulemist Jaapanis
kõvasti tööd teinud ning oma nime kitsamas
ringis maksma pannud, kuid eelnevat ei saanud
pooltki võrrelda sellega, mis toimus pärast
Euroopa moepealinnas tähelepanu pälvimist.
Ühtäkki täitusid jaapani suurlinnade tänavad
pealaest jalatallani musta riietuvate „Comme
des garçons’i” ja Yamamoto austajannadega.
Jaapani tänavamoe ja subkultuuride sõnavarast
laenatud „hõim” (jaapani keeles zoku),
mille abil grupeeriti samade stiilitunnustega
noori, võeti nüüdsest ühtlasi kasutusse kõrgmoe
kandjate puhul. Algas must ehk ronknaiste
(jaapani keeles karasu-zoku) epohh. Ja
seda mitte ainult Jaapanis.
Jaapanlaste invasioon toetus suuresti kimonost
lähtuvale keha ja kanga omavahelisele
suhtele, olgugi et kõik kolm avangardisti taunivad
nende nimetamist jaapani traditsiooni
järgivateks moekunstnikeks. Mõlema soo
rõiva puhul võetakse ristkülikukujuline tükk
riiet, mähitakse see ümber ihu ning sätitakse
ümber piha võrdlemisi lai vöö. Kanga lõikamise
ja õmblemise tarvidus on minimaalne, sest igasugune
materjali ülejääk paigutatakse osavalt
keha pinnal laiali. Siinsed rätsepad see-eest
on sajandeid õmmelnud kokku arvukaid lõigete
detaile ning sobitanud need siis hoolikalt
kehajoont järgima. Loobunud ida ja lääne kõrvutamisest,
tuli Miyake 1970ndate keskel välja
kontseptsiooniga „A Piece of Cloth” („Tükk
riiet”). Primitiivseim riiete valmistamise a ja o.
Tihe koostöö tekstiilikunstnikega lubab tema
ateljeed väljateenitult nimetada XX sajandi
üheks kõige olulisemaks kangatehnoloogiate
innovaatoriks. Ja tal on endiselt käsi soojas,
sest kui võtta ette näituse ülemine korrus,
siis varjutas Miyake 2010. aasta kollektsioon
„1 3 2 5” kõik ümbritseva. Polüetüleen-tereftalaadist
(PET ) tasapinnaline riidetükk avaneb
samm-sammult nagu minilangevari, muutudes
esmalt kolmemõõtmeliseks struktuuriks. Kahemõõtmelisus
jäetakse sirgete voltimisjoonte
kanda, et seejärel ese endale selga libistada
ning saada viiemõõtmeline kleit.
XVI sajandil välja kujunenud teetseremoonia
esteetika täiendab jaapanlaste arsenali lisajõuga.
Kasinust rõhutav wabi-kontseptsioon
väljendab loobumist tingeltangellikust aksessuaaride
paraadist. Sabi ehk eelneva vormiline
väljendus lisab atmosfääri loovaid väärtusi.
On üksnes puhas kangas, see-eest kortsuline,
räbaldunud või auguline. Dekonstrueeriv –
tuumsõna! – lähenemine tähendab lõpptulemust,
mis pigem meenutab ajanappusest
tingitult poolikuks ja katsetamisjärku jäänud
kangamoodustist, mis sageli väänatud, palistamata
äärte või ebaloomulikult paljude varrukatega.
See kõik serveeriti modellide seljas, kel
surnukahvatu jume ning suust mööda joonistatud
huuled. Kui siia lisada veel performance’i
võtmes esitlus, siis ei pane kulmugi kergitama,
miks üks osa kriitikuid arvas jaapanlaste loomingu
sobituvat vaid tuumasõja üleelanute
selga.
„Palume seista näituse töödest ohutus
kauguses (üks meeter) ning mitte puutuda.”
Kui märksõnadeks on „dekonstrueerimine”,
„vorm” ja „materjal”, siis tähendab see paratamatult
soovi katsuda. Tsurr! Varrukad ripuvad
puusalt ja tagumikult. Õmblemata kahekihiline
punane kangatoru langeb laest alla ning
on lõigatud põrandal seisvate mannekeenide
selga kleitideks. Pulmakleidina on välja pakutud
siidist polosärk, lõõtsjas tüllvöö, origamitehnikas
volditud paberlehvikutest seelik ning
ülinaiselikud puuvillased kindad. Milline oleks
veel provokatiivsem ese, millega lääne rõivatraditsioonis
mängida, kui mitte pulmakleit? Nii
vatiinist ühegi õmbluseta (Kawakubo, sügis/
talv 1990-1991) kui ka valgest ja mustast vildist
ühe käe sõrmedel üles loetavate õmblustega
(Yamamoto, sügis/talv 1996-1997), kusjuures
viimane paljastab ennenägematult kaunilt
jaapani traditsiooni järgi naise erootilisimaks
piirkonnaks peetava kukla alaosa. Ajaloolise
kimono mitmekihilise ja suhteliselt jäiga krae
ning musta juuksepiiri vahelt kumav nahk saab
eriti sensuaalse tähenduse pea langetanud
geišade puhul, kelle kuklal võib momendiks
silmaga riivata üleminekut valgeks võõbatud
nahalt loomulikule. Seda ei eksponeerita, ent
ka ei varjata kiivalt, alati jäetakse võimalus
selle paljastumiseks. 180kraadise pöörde järel
dekolteesse uppumise korral jääb tähendus
ilmakaare muutusest hoolimata ju endiseks.
Yamamoto, keda kolmest peategelasest kõige
poeetilisemaks, ent ka erootilisimaks on peetud,
käristab igasuguse luulelisuse armutult
ribadeks. Õiguse ja anatoomiaga, sest rõiva
konstrueerimine alaku tagant. Kui selg ei toeta,
siis pole eestvaates lootustki midagi pilkupüüdvat
näha.
See, millest need kolm moekunstnikku
ainest on ammutanud, polnud aga kindlasti
midagi krüptiliselt jaapanlikku. Siinsele pilgule
ehk esialgu võõristav kogemus taandub
tegelikult keha ja kanga tajumise kinnistunud
ideedele. Kimono tegemiseks vajalik tükk riiet
ilma nõelapisteta miksiti kokku kehakuju imiteeriva
õmbleja meisterlikkusega. Aukudes ja
nartsudes kutsuti lavale vaesus, mõni aeg hiljem
seelikutes ja kleitides mehed. Kas kaotati
igasugune pühadus? Jah, musta eneseteadlikkus
kõige kaasnevaga võinuks ju moele hukku
kuulutada, ent äkitselt otsustas Kawakubo vooderdada
keha muhkudega. Lava oli täis ruudulisi
küürakaid, krinoliinide ja patšokkidega daamid
said sõna otseses mõttes pehmelt vastu
vahtimist. „Keha kohtab rõivast, rõivas kohtab
keha,” ütles Kawakubo, paigutades 1997. aasta
kevade ja suve kollektsioonis beebikõhte ja
rindu meenutavaid polsterdusi nii abaluudele,
õlgadele kui ka alaseljale. Ameerika nimekas
koreograaf Merce Cunningham haaras naise
füüsilist ilu ja feminiinsust raputava kontseptsiooni
ning palus Kawakubol kavandada kostüümid
oma tantsuetendusele „Scenario”. Just
neis rõivastes tuleb kõige selgemalt esile üks
kesksemaid jaapani moeloojate põhimõtteid:
ma ehk teisi sõnu rikkalik, täitmist ja liikumist
võimaldav vaba/tühi ruum. Sama idee peitub
ka märksa tasapinnalisemate rõivaste ohtra
kangakoguse all, sest riie ei ole mitte mõeldud
koormama ega mingeid kehaosi tabudeks kuulutades
neid varjama. Kõhu sissetõmbamise ja
nööpnõeltega pinguldamise kui ainuõigeks
peetava riide modelleerimise tehnika tagajärjel
on vormitud ning lohmakad riided sattunud
paratamatult põlu alla. Neis puudub sümmeetria,
lääne esteetika aamen kirikus.
Sümmeetriapüüdlus võimaldab ka keha ja
kanga suhet vaadata kahtpidi. Ühel juhul muutub
keha vormitavaks materjaliks, millest saab
kunstiteos iseeneses ehk tegelikult otsitakse
pingsalt kanga all ideaalset keha. Rõivad selle
peal on justkui teine nahk, kangas sageli liibuv,
kui mõelda tagasi 1980ndate peavoolule, või
tegumood käesoleval ajastul ilukaanoniks saanut
rõhutamas. Keha lõigutakse, sellesse topitakse
tablette või nööritakse see nii tugevasti
kinni, et rinnakorv deformeerub. Vastukaaluks
jääb veel teinegi võimalus: lähtuda riiete konstrueerimisel
ajas muutuvast ihust, kusjuures
intervall võib piirduda üksnes sekundi murdosaga.
Kanga rolliks saab pakkuda nii füüsilist
kui sisemist vabadust, rõivas ise aga võtab lõpliku
vormi ainult kandes. Variante selleks leidub
lõpmata palju. Eeldusel, et jagub materjali,
millest ruumi luua.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming