Ruumi tajumise kunst

Heili Laido, Kalle Komissarov, Kaarel Kurismaa

Kolm tõukumist Maria Arusoo kureeritud näitusest „Kontinuum_kunst kui taju. Ruum kui protsess”.        Näitus „Kontinuum_kunst kui taju. Ruum kui protsess” Tallinna Kunstihoones kuni 2. X. Kuraator Maria Arusoo, kunstnikud Martin Creed, Ólafur Elíasson, Spencer Finch, Bernhard Leitner, Ceal Floyer, Kiwa, Toomas Thetloff, John Wood ja Paul Harrison, Daniel Kemeny ja marusoo.        Ruum on energia ja info  Inimese vaimset ja füüsilist tervist mõjutavateks põhifaktoriteks on eluviis ja keskkond. Keskkonnapsühholoogid väidavad, et ruum on inimese arengus samavõrd oluline kui perekond: ruumisuhted pärimusperekonnas kujundavad inimeses kindlaid käitumismustreid, mida järgitakse alateadlikult kogu elu. Seega võib vabalt kinnitada, et „ma vaatan sind ümbritsevat ruumi ja ma ütlen, kes sa oled.” Oleme ruumiga pidevas suhtes ka siis, kui otseselt midagi ei kuule ega näe.  

     

Kõik siin universumis on pidevas muutumises ja liikumises: igal objektil, mõttel, tundel, sündmusel on oma rütmika, resonants. Resonants on võnkesagedus, mille puhul objekt võngub kõige loomulikumalt, talle omasemalt. Tajutava objekti puhul loeb aju infot sel viisil, et muudab tavakujundid esmalt laineinterferentsi mustriteks ja seejärel tagasi virtuaalkujundiks. Aju kõneleb kehaga laineinterferentsi keeles ja maailma tunnetus ning mõistmine tähendab inimese objektiga samal lainepikkusel olemist. Sarnased objektid tõmbuvad ja resoneeruvad omavahel. Esmase kogemuse puhul moodustuvad ajus kohe ka vastavad uued sagedused, mis saadavad info töödeldult järgnevatele neurongruppidele. Nii luuakse uued seosed, mälujäljed – info ümbritsevast keskkonnast projitseerub inimesse. Ruum meie ümber pole kunagi neutraalne. Selles on alati teatud energia. Ka nn tühi ruum on pidevas võnkumises,  rääkimata siis kujundatud ja sisustatud keskkonnast, mille puhul toimivad ju mitmeid kordi enam omavahel suhestuvad muutujad. Inimloomus taotleb harmooniat ja seda ka suhtes ruumiga. See suhe on vastastikune ning intensiivsem energia mõjutab nõrgemat nii, nagu suure laeva kiilulained summutavad väikese paadi omad. Kui tugevama taotluseks on arendamine, parandamine, avardamine, on see igati tervitatav. Vastupidisel juhul rütmikad  ei resoneeru, üks rütm lämmatab teise ja loob uue fenomeni – keskkonnamüra. Psühholoogina olen käinud mitmes kodus sisekujunduslikke soovitusi andmas, sest hüperüledisainitud tuba mõjutab märgatavalt inimese füüsilist ja psüühilist tervist. Kui magamistuba on sisustatud kui diskoteek, on seal ka diskoteegi info, mis muidugi jätab organismi ka oma mõju. Analoogilisi näiteid on mul kahjuks liiga palju: vale objekt valel ajal vales  kohas tekitab suhetes dissonantsi – rütmilise vastuolu. Mõned vastuolud on küllalt teravad, agressiivsed, näiteks meenub hiljuti kogetud looduslike ja kunstiliste rütmide võitlus kultuurikilomeetril Ökosaare juures.   

Tavaelus me ruumi mõjufaktorile palju ei mõtle, veel vähem tunnetame seda teadlikult. Märgatakse küll väga võimsate objektide mõjutusi, näiteks ilma mõju meeleolule, kuid väiksemad nüansid jäävad pigem tähelepanuta. Seda kahjuks ka üleliigset efekti taotlevate arhitektide  ja sisearhitektide poolt. Elu- ja töökeskkonna loomine on vastutusrikas tegevus. Tallinna Kunstihoones on näitus „Kontinuum_ kunst kui taju. Ruum kui protsess”, mille üheks eesmärgiks kuraator Maria Arusoo sõnade järgi on luua sild inimese ja ruumi vahele, koolitada inimesi ruumi tajuma. See on õilis idee. 

Ruumi tunnetamiseks ei pea mõistma kunsti, mida vahel serveeritakse elitaarsemaks, kui see tegelikult on, ja ka mitte kunstiteoreetikute tekste, mis on lihtinimesele vahel segasemad kui arsti käekiri. Kunst on teadagi egokeskne fenomen ja sellega suhestumisel võivad ootused olla segased. Kontseptualismis, performance’ite ja happening’ide puhul nagu ka rahvakunstis on rahuldus pigem loomisprotsessis endas ning eesmärgiks eneseväljendus, mitte sihtgrupi tarbimisväärtus. Kuid ka näitusekülastajatel on võimalus olla egokeskne ja kasutada võimalust kogeda oma füüsilist ja psüühilist seisundit kunstlikus ja ekstreemses keskkonnas. Tähtis on, et inimene mõistaks iseennast ruumilises  kontekstis.       

Teadlik isikliku suhte loomine ruumiga aitab teadvustada ja tähelepanu pöörata oma elukeskkonna resonantsidele, nii tervendavatele kui ka lõhkuvatele rütmidele.         

Heili Laido, psühholoog         

*

Mäng puhta arhitektuurse ruumiga       

Ilus näitus: valmis, end tõestanud, kaunis ja lõpetatult esteetiline. Ning kui silm puhkab, hakkab pea seda ja ennast ümber mõtestama. Ümbritsevat enda sees peegeldama. Avame siis vaataja kolba! 

Näitusesaali astub arhitekt, ruumi eriteadlane. Ergastunud ruumitajuga, dresseeritud tajuma väikseimaidki virveid kolmemõõtmelise maailma proportsioonides. Aga rääkida sellest, mida näeb, otse, vahutamata ja klišeedeta ei oska. Ja veel nii, et rahvas mõistaks – see on ilmvõimatu. Nagu päiksesse vaatamisega. Õõnsat anumat on ju ka lihtsam seletada selle kaudu, mis seal sees käib. Ja nii ongi, et pigem räägib arhitekt sellest, mida ruumis tehakse, mitte, mis ruum on.       

Ja kuna arhitektuurne ruum on päästmatult valgunud välja turvalistest tubadest, välja linna, siis räägivadki kõik arhitektid pigem linnast. Sellest, mis/kes mõtestab ruumi, mis toimub ruumi sees. Ja mis on lõputult põnevam, määrdunum, vastuolulisem. Mis sisaldab vähemalt ruumi elluärkamise, iseorganiseerumise, midagi, mida ruumi kujundaja ei osanud ette näha. Ehk siis sotsiaalsuse võimalustki. Ma ei tea, kumb jõudis kaasaegsete arhitektide teadvusesse enne, kas tülpimus suletud ruumist või avastus, et maailm meie ümber sai korraga  palju laiem.       

Teadmised erinevatest eluvormidest, elukeskkondadest jms jõudsid iga inimeseni. Millal see ka täpselt juhtus, kuid nüüd on see valdav. Lausa ainuvõimalik. „Üle majade” käivad ka need, kes praegu arhitektuuri õpinguid lõpetavad. Muidugi on kõik vana ka alles, kõik toimub samaaegselt, kõik protsessid on paralleelsed, igale maitsele on alati midagi, aga põhiline on avatud ja avaliku ruumiga tegelemine. Muuseas, linnast on ka palju lihtsam kirjutada  kui puhtalt arhitektuurist. Linnast mõeldes ei pea nii täpselt sõnastama, võib lasta natuke üle ääre ja olla üldistavam. Arhitektuurist kui siseruumist kõneldes peab oma ütlemistes olema ettevaatlikum ja täpsem. Võibolla on arhitekt internaliseerinud rahva iroonilise kriitika nagu välisarhitekt ja sisearhitekt ja hakanudki ausalt välisarhitektiks? Selleks, kes kujundab ja kureerib linnas protsesse, mitte ruumi, sest protsessid kujundavad ise endale  ruumi. Ja selline ruum on kokkuvõttes suunatud rohkem inimestele: see on tihe, tähendusrikas ja omapärane.     

Vana kooli teadmine valgest ruumist on geenides sügaval sees. See on alus, kuhu niikuinii pöördutakse aeg-ajalt tagasi, kas või  end koguma. Valge ruumi laboratooriumi, kus müra on summutatud. See ruum on kontrolli all, seal saavad toimuda ülipeened suurt kontsentratsiooni nõudvad katsed, mille objektiks on ruum. Seal saab ruumi algelementideks lahti võtta. Muuseas, ma keeldun valget ruumi neutraalseks tunnistamast: see kõlab justkui vaakum või surnud olevus. Seni, kuni ruumis on inimene, ei saa see olla neutraalne. Või siis kelle jaoks neutraalne?! Kapitalismi hõllanduses  on kogu võhm läinud viimased aastakümned äritegemisele. Nii pole midagi imestada, et kohalikul kultuuriväljal on arhitektuur ruumi katsetamise poole pealt kängu jäänud. Arhitektuurse ruumi mõtestamine on paigale tammuma jäänud või klišeedeks lihtsustunud. Minimalistlik, eklektiline, popp, digitaalne, folkloorne.   

Läinud lumi!   

Ruumist on huvitatud ju kaugelt enam eluvaldkondi kui ruumikunstid. Kes küll uuriks ruumi abstraktseid omadusi avatud silmadega või vähemalt teiste ideoloogiate varal kui arhitektuur. Ma võin ju proovida oma silma peast välja kiskuda, et saaks keskkonda lihtsalt registreerida ja mitte kohe analüüsida. Nojah, aga kuidas sa oled ideoloogiast vaba. Ruumilised katsed eeldaksid justkui, et need on nii lõhnakui  ideoloogiavabad, steriilsed ja eelistatavalt ilma inimesteta. Nagu arhitektuurifotograafia. Või kui veel katsetamisest rääkida, siis kas on nii, et mida täpsem katse, seda suurem peab olema masinavärk, et jõuda lähemale algosakesteni. Justkui CERN is, kus osakesed saaksid hästi suuri ringe teha ning pimeainet või muud hämarat kraami otsida. Just nimelt ringe teha! Siit ka Tallinna Kunstihoone saalide pihta ainus kriitika, et seal ei saa ringi käia. Näituse lõpust peab tagasi tulema: justkui vaatad filmi ära ja siis pead selle veel tagurpidi ka üle vaatama. Kaunis tüütu, isegi häiriv. Äkki ikkagi ehitaks hoovi poole ühendusgalerii!

Kalle Komissarov, arhitekt       

*

Varjud kõnest 

Kes teab, kas valgus läbistab veel ruumi, mis kord varjudele tähenduse andis? Nüüd oletada võib, et varjud kõnest esinevad seal, kus vorm on haihtumas ja värvist säilinud vaid murdund toon. Nii on ühtede ürikute põhjal varje kõnest esitatud eraldiseisvana, kontekstist välja rebitud nähtusena, mida siis piirab suletud vorm. Samas aga, teised allikad viitavad sellele, et neid varje on ometigi võimalik viia kokku kõne peateemaga ja see võib riivata ka meid. Kuid. Siiski.       

Need on vaid üksikud katked sest haaramatust tervikust, mille poole hing nüüd kisendab. Peagi. Ma seisan redeli jalamil ja vaevalt jõuan kõrgemale tõusta, kui vaatepunkt libisebki ülevalt alla. Just seda hetke ma olengi oodanud, kui valguse ja varju piiril üks merelaine rullib kaadreid videofilmist ja mingil hetkel kõik see kordub uuesti.       

Dekoratiivsed ja antidekoratiivsed varjud on valmis palistama hingesoppe ja kes küll oskaks öelda, mida kõike veel. Muidugi, kõik ei lähtu nii palju tunnetest, kui arvatakse, ja see mõjub juba distsiplineerivalt. Siis, äkki, kusagil paugub ootamatult trumm. Põmm, põmm! Põmm!       

Kusagil. 

Tõepoolest kusagil; esineb nii äikest, kõuekärgatusi  kui ka piksevalgust ja varjud juba kannavadki kõikematvat järgnevust nähtavast, kui välja arvata vaid need vähesed erandid, mis on valmis esitama nii tõelist kui imaginaarset selles maailmas.   

Varsti.     

Kõik mu taskud on täis rahet, kindel see – üksühele. Tahaks raputada seda tarbetut keha, mille mõõtkava on muutunud, ja võib juhtuda, et järgneval hetkel ma ei märkagi seda enam, vaatamata sellele, et mu pilk on selge kui kellaviietee. Märkan ja mõistan, kuidas samblaroheline viskub mu jalge eest reljeefse sambana üles ja maalähedased punakaspruunid põrkuvad lahti oma esialgsest värvisubstantsist, et  rõhutada seda osa kõnest, millest säilinud vaid siluett. Esi- ja tagaplaanil ei olegi enam vahet, kui silman komplementaarset paari kahvatust sinisest ja orhideeroosast embamas teineteist kompromissitu kirglikkusega.     

Tahaksin olla hästi tasa, noppida üles mahavaikitud noodirea, mida saadab häälest viidud harfiheli. Kummarduksin ja ümiseksin kaasa seda viit, kui mitte see pööraselt igatsev sinine ei moodustaks nii vaikset, salajast peidupaika, kuhu mahud ka sina oma transparentsete kujutlustega, milliste olemasolu ma olen alati  aimanud, ja kui ma nüüd eemaldungi võimalikult kaugele sellest algupärasest maailmast, mille ajaline ulatuvus on hämardumas, siis tahaksin vaid küsida: „Kui kõrgel on kuu?”.   

Kaarel Kurismaa, kunstnik  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming