Sõna on kunstnikul: Autor au sisse!

K?ud ja ? kirjutanud Reet Varblane

 

 

Kolmapäeval, 7. veebruaril avati tänavuse kaunite raamatute võistluse žürii esimehe Tiina Tammetalu maalinäitus riigikogu galeriis. Kuni 27. I sai arhitektuuri- ja disainigaleriis  vaadata tema graafilise disaineri töö ühele tahule, kaaneillustratsioonile keskendatud väljapanekut  “Laste maailm. Laulupidu”.

 

Disaini- ja arhitektuurigalerii näituse üldpildi võis kätte saada juba galeriist möödudes. Kuidas vaataja oleks sinu suurte abstraktsete maalide, ühtlasi ju ka illustratsioonikavanditega pidanud suhtlema?

Selles galeriis näitust tehes olin korraga  kahes rollis: maalikunstniku ja raamatukujundaja, graafilise disaineri rolli. Ülimuslik oli disaineri roll, sest tegin seda näitust nii, nagu tehakse raamatu- või plakatikujundust: piltide kõrval töötas kaasa ka aknakiri, kaugelt vaadates muutis klaas ruumi tasapinnaliseks ning see tõi esile ka suure kujunduse väikesed elemendid.  Olin seda galeriid kui täiesti eripärast tükk aega vaadanud: suurte akende tõttu on sealsed näitused vaadeldavad nii päeval kui ka  öösel. Üks võimalus seal näitust vaadata peabki olema läbi akna.

 

Raamatukujundusel on kauni väljanägemise kõrval ka tähenduslik, sisuline roll. Kujundus loob lugejale teksti eelmeeleolu. Kuidas see tuleb välja nende suurte mõõtudeta abstraktsete maalide puhul? Kuidas vaataja peaks nende maalide kui potentsiaalse raamatukujundusega ringi käima?

Raamat on interdistsiplinaarne objekt. Kujundaja allub tekstile, see on raamatus ülimuslik. Kuid raamatus on ka tüpograafiline ja  illustratiivne element nii foto kui ka harjumuspärase illustratsiooni näol. Kõik, mida raamatus kasutatakse, olgu need siis maalid, fotod, joonistused, on  raamatukujunduse osa. Igaüks neist väärib eraldi tähelepanu. Seda nõuab ka autorikaitseseadus. Reaalses elus on tekkinud olukord, kus kujunduse elementide autorid kiputakse ära unustama. Kujundusgraafika liidu esimehena ei saa ma vaikides minna mööda kurioossetest juhtumitest, kui raamatukujunduses kasutatakse Günther Reindorffi illustratsioone, aga tema kui autori nimi on nii peenes trükis kuhugi serva peidetud, et see ei jõua rahvusraamatukogu bibliograafiasse. Kes on autor? Seda küsivad illustraatorid, kes on teinud kaanepildi, seda küsib ka autorikaitse- ja loovisikute seadus. Kui tahetakse jätkata loovisikuna, siis peab olema autorina registreeritud.

Disaini- ja arhitektuurigalerii näitus pidi toimima nii nagu abstraktsetest plekkidest koosnev raamatukujundus, kus lugeja hakkab neist siis aru saama, kui teab, millest on raamatus juttu. Ka minu väljapaneku puhul tuleb vaadata kõigepealt läbi akna, siis astuda galeriisse, lugeda läbi tekstid,  uurida pilte lähemalt ja jõuda arusaamisele, et tegemist ei ole päris abstraktsete piltidega. Möödunud laulupeo ajal tegelesin videomonteerimisega ning mul pulseerisid silme ees pidevalt muusika- ja pildikihid, sellele lisandusid veel laulupeoliste seelikutriibud. Laulupidu ja videomontaaž said ühel hetkel kokku ja niiviisi vaadates ei ole need pildid sugugi abstraktsed. Aga need toimivad ka abstraktsete maalidena ja on ühtlasi raamatukaane kavandid.

 

Vaatamata sellele, et kunstis pole enam hierarhiat, on maalikunstil siiski pisut kõrgem staatus. Kas võib spekuleerida, et kui pakkuda raamatuillustratsiooni kavandid välja maaliformaadis, omandavad need ka kõrgema kunsti tähenduse? Või on ükskõik, mis meediumiga on tegemist, oluline on ikkagi tulemus?

Peaksime harjuma  mõtlema mitmetes kontekstides, et ise ei kivistaks mõisteid ja oleksime loovamad. Kujundusgraafikuna tahaksin, et kujundusgraafika kõik osised oleksid autoriseeritavad, et oleks tegemist sellise loominguga, mille  autorist alati lugu peetaks, ja et autor seda ka ise rõhutaks. Olen kindel, et mida enam kasutada projektides teoseid, mis ka omaette toimivad, seda enam sünergiat tekib. Ega asjata ei taheta raamatukaanel kasutada Leonardo da Vinci teoseid jms, millel on omaette väärtus.

 

Eks sellel on ka ahvatluse roll juures: vaadatakse Leonardo da Vincit ja otsekohe tundub raamat ka ise väärtuslikum. Teadlikuma publiku silmis jaoks lisandub veel intrigeeriv tõlgendus. Kuid lisatähendusväljad ei tohi muutuda omaette väärtuseks: lugeja tahab raamatut kui tervikut, kaunis välimus peab esindama raamatu meeleolu ja vaimsust.

Tahtsin osutada, et need maalid on kolm illustratsiooni: et igasugune illustratsioon on omaette suveräänne kunstiteos. See on nende kunstnike probleem, kes annavad oma teose teisele kunstnikule kasutada, aga ei hoolitse, et tema nimi oleks ka autorite hulgas. Autoriõigusseadus ütleb, et ainult autor saab ise oma probleeme tõstatada.

Viimasel ajal enam ei räägita kunstilisest probleemist, vaid käitutakse nagu müügiagendid: selle asemel et pöörata tähelepanu mingile kunstilisele küsimusele, tehakse tootereklaami. Seetõttu ma ei eksponeerinud ei mõne kirjastuse välja antud raamatut ega mõnda teist objekti, mida saab poest osta. Tahtsin osutada, et illustratsioon võib olla raamatust mitmeid kordi suurem. Illustratsiooninäitustel ei eksponeerita tihti raamatuid ega kirjastuste andmeid, väljas on ainult illustraatori tööd kui tema looming. Ma hindan seda väga.

 

Mõne kuu pärast on Kunstihoone galeriis kujundusgraafikute näitus, Mida saab seal näha?

Kui sellel näitusel tahtsin näidata, et vaadake, see on illustratsioon, siis seal tahan osutada  graafilisele disainile. Disain on saanud moodsaks mõisteks, see on haaranud endasse tegijaid, kes varem nimetasid ennast tarbekunstnikeks. Välja tuleb paradoksaalne olukord, et paljud erialad, kes varem disaini alla ei kuulunud, on nüüd disain. Graafiline disain, mis hõlmab raamatukujunduse, illustratsiooni, on selle mõiste alt justkui välja jäänud. Need on kummalised keelemängud. Viimane aeg on teadvustada, kes on graafiline disainer, kui plakatitel ja illustratsioonidel kipuvad puuduma autori nimed.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming