Saalid, käigud, tunnelid, Berliin

Erkki Luuk

Hamburger Bahnhofist kujuneb Berliini tähtsamaid moodsa kunsti muuseumeid.

 

Bernd ja Hilla Becheri monumentaalne “Industriaalehitiste tüpoloogiad” on väljas kuni 8. I 2006. Repro

Kilomeetreid pikkade galeriidega on Hamburger Bahnhof küllap Berliini võimsaim moodsa kunsti muuseum. Päris kindlalt seda väita ei saa, sest Berliin on suur linn, mille kõiki muuseume ei näe ka kohalik külastaja, turistist rääkimata. Igatahes see Bahnhof on, nagu nimi ja ruumikujunduski ütleb, kunagine raudteejaam. Püsiekspositsioon on vanas jaamahoones, kus on juugendlikku avarust ja teraskonstruktsioone, viimased ei puudu ka väljapanekus.

Seal saab vaadata Joseph Beuysi installatsiooni “Trammipeatus – monument tulevikule”, võrdlemisi kõnevõimetut kokkusulatatud trammirööbaste ja objektide sulamit, mis täidab spetsiaalselt selle jaoks kohandatud ruumi jaamahoone keskel. Sealt väljudes oleme vastamisi püsiekspositsiooni kõige monumentaalsema taiesega, Anselm Kieferi tinast raamatukoguga. Riiulite kohta ei oska praegu enam öelda, aga kõik selle üleelusuuruses köited on valatud tinast, millesse on segatud teri, tangu vms. See monumentaalne kuupjas moodustis oli läbimõõdus oma 8 meetrit. Seintel on teisigi Kieferi segatehnikas teostatud röögatuid töid. Paljuski töötab nende puhul spetsiifiline teemast (gobelään, mille sisse on kootud saksa suurmeeste pead), detailidest (terad tinas, lõuendile kinnitatud jämedad puud) ja gigantsetest mõõtmetest tulenev võõritustunne. PS! Ruumilised, puunottidega kaunistatud minimalistlikud maalid olid kaunid.

Beuys jätkub teises saalis talle harjumuspärasemas rütmis. Teda ei ole kannustanud mitte ainult modernistlik, vaid ka romantiline hoiak: ühtesulamine looduse metsikute primitiividega. Nende sümbolina õmbles ta endale vildist kuue (või vähemalt selline legend näib praegugi ülimalt populaarne olevat), mille taskud täitis sea- või hanerasvaga. Selline teguviis oli ülimalt praktiline, kuna rasva sai endale nii külma kaitseks peale kui ka söögiks suhu määrida, lisaks sellele tegi ta rasvapüttidega ka mitmeid installatsioone, mida küll kahjuks Bahnhofis väljas pole. Vaadata on tema ülikond (või selle koopia): vildist, üleelusuurune, minimalistlik ja kole.  Beuysi ruumi keskel, otsekui kuulsate püttide sisu mälestusena on “kusekristallidest” (tegelikult mingist ülimalt kahtlase välimusega poolläbipaistvast, rasvase moega plastikust) kaljurünkad. Seintelt leiab huviline lõhkilöödud kuivanud tursa, mis väärib esiletõstmist kauni faktuuri ja värvikombinatsiooni poolest. Kõik see näitab, et Beuys uskus sümbolisse (rasv, vilt, kala) ning nendega seotud ehedasse, rituaalsesse elutunnetusse. Beuys oli pesueht substantsialist, mitte nominalist, nagu kuivad, formaalsed kontseptualistid eesotsas On Kawara ja Joseph Kosuthiga.

Viimased olid väljas Bahnhofi minimalismiteemalisel näitusel “Fast Nichts”, mis on avatud kuni 23. IV 2006. Kawara tõmbenumbriks, kui nii võib öelda, on puhas formalism: hulk pilte seintel, kuhu on suurelt trükitud ainult nende valmistamise kuupäev. Raamat (või oli seda isegi mitu köidet), kuhu on järjest trükitud kõik numbrid nullist miljonini jne. “Omal ajal” kõlab siinkohal fraas, “omal ajal võis see kõik ju midagi ollagi, kuid tänapäeval näib see nii programmiliselt etteaimatav, et ei mõju enam isegi mittemidagiütlevana.” Ligikaudu sama võiks öelda Kosuthi “maalide” kohta, kuhu on trükitud nende pealkirjade sõnaraamatudefinitsioone: “white – a colour…” jne. Selline asi on huvitav  üks kord kunsti ajaloos. Kogu see asi töötab ikkagi kunagise ebatavalise seose elamuse peal, mida selline kontseptualism kunagi tekitas ja mille sisu on: keegi ju ometi ei oota kunstnikult intellektuaalsust.

Minimalistlikku kunsti F. C. Flicki kogust on sellel näitusel liiga palju, kaugelt liiga palju, et jõuaks sellest siinkohal ammendava ülevaate anda. Ometi vääriks enamik sellest käsitlemist: suured, sisukad ja kaunid mõistatused, millest pole aru saada, kas tegu on moodsasse hoonesse (oleme jõudnud Bahnhofi kaasaegsesse, umbes kilomeetripikkusse juurdeehitisse, mis kulgeb maa all ja peal) sisse ehitatud liftide ja ventilatsioonirestide või kunstitöödega. Publik tunneb ennast eksinuna suurtesse tühjadesse saalidesse (mis sellele vaatamata salapärasel viisil kunstist sõna otseses mõttes kubisevad), kus “peaaegu eimiski” (fast nichts), nagu ka “peaaegu kõik” osutab kunstile ühekorraga ja igal sammul.

Bernd ja Hilla Becher on pildistanud mustvalgele filmile tuhandeid industriaalehitisi. Monumentaalne “Industriaalehitiste tüpoloogiad” on väljas kuni 8. I 2006. Saeveskid, elevaatorid, metallisulatustehased, tiiglid, korstnad, veetornid… A3 formaadis laitmatu kompositsiooniga fotod  juba iseenesest huvitavatest (ja tänapäeval juba paljuski ka ennenägematutest) ehitistest, süstematiseeritud lõpututesse seeriatesse objekti, selle kuju, seisukorra, pildistamisnurga, kaadrikompositsiooni järgi. Neid pilte on juba füüsiliselt nii palju, et kui vaadata igaüht neist kas või viis sekundit, kuluks sellele ööpäev. Ainus võimalus mõistust säilitada on “Industriaalehitiste tüpoloogiatest” lihtsalt läbi loovida ning isegi seejärel on vältimatu, et puurtornid, hoidlad, kuivatid jne kummitavad teid kogu ülejäänud elu. See – muide puhas klassika – on täpsuse, stiilitunde ja süstemaatilise hulluse triumf. Kes seda näinud pole, ja Berliini oma eluteel ei läbi, võiks endale soetada näituse kataloogi, kust saab kokkupakitud formaadis kätte kui mitte sama mulje, siis mahu.

Lisaks kirjeldatule olid Bahnhofis veel rahvusgalerii auhinnale nomineeritud nelja noore kunstniku ja veel kahe kunstniku isikunäitused ja püsiekspositsiooni osa, mida ei jõudnudki mainida: Rauschenbergi, Warholi, (kahjuks hilise) Lichtensteini, Cy Twombly jt tööd. Grandioosne, hariv ja huvitav.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming