Salgamata ilusamad majad linnas

Urve Sildre

Tallinn XVII – XIX sajandi illustratsioonidel Näitus „Mis linn see on ... . Tallinn XVII – XIX sajandi illustratsioonidel” Rahvusraamatukogus. Koostanud Ruth Hiie, Urve Sildre ja Larissa Petina, kujundanud Tiiu Laur ja Kadi Kiipus. Avatud kuni 31. III 2012. Kuidas kujutati Tallinna vanades trükistes, vaate- ja tarbegraafikas (linnavaated, plakatid, ametitunnistused, kirjapaberid, post- ja mängukaardid), linnaplaanidel ja kaartidel, saab näha Eesti Rahvusraamatukogus harulduste näitusesaalis märtsi lõpuni avatud väljapanekul. Vanimad Tallinna kujutavad pildid leiame XVII sajandi Lääne-Euroopa reisiraamatutest ja ajaloolis-geograafilistest ülevaadetest. Need on Hollandi diplomaatilise saatkonna liikme Antonis Goeteerise reisipäevik, kuulsa saksa graafiku ja kirjastaja Matthäus Merian vanema välja antud teosed ning saksa teadlase ja diplomaadi Adam Oleariuse tuntud reisikirjad. Vanim Tallinna trükitud piltkujutis on avaldatud 1619. aastal Haagis ilmunud Antonis Goeteerise reisikirjas „Journael der Legatie”, mis kirjeldab Hollandi diplomaatilise saatkonna reisi rahuläbirääkimistele Venemaale. Autori joonistuste järgi tegi vaselõiked tunnustatud hollandi gravöör Simon Frisius. Goeteerise tehtud pildil näeme tormist merd, kus lained uhuvad peaaegu vastu linnamüüri, paremal pool kõrgub Toompea linnus, vasakul domineerib Oleviste kiriku torn. Joonistus on valminud 1615. aasta septembris, mil reisiseltskond jõudis meritsi tolleaegsesse Revalisse. Näitusel eksponeeritakse Tallinna linnamuuseumis hoiul gravüüri, sest Eesti raamatukogudes Goeteerise raamatut ei leidu, ka mitte 1640. aastal ilmunud teist trükki. Näitusesaali infokioskis saab lehitseda raamatu digitaalkoopiat, kus näeb ka Kolga mõisa, Toolse ja Rakvere linnust, Narvat ja Narva juga. Matthäus Meriani gravüür, mis esimest korda ilmus teoses „Neuwe Archontologia Cosmica” (1638), avaldati veel kahel korral: hansalinnade ajalugu käsitlevas raamatus „De Rebuspublicis Hanseaticis” (1641) ja Euroopa linnade vaateid sisaldava mammutsarja „Topographia Germaniae” köites „Topographia Electoratus Brandenburgici” (1652). Kaht lehepoolt hõlmavatel gravüüridel on ära toodud Tallinna ja Narva panoraam.

Adam Oleariuse kuulsa Moskva ja Pärsia teekonda kajastava reisikirja esimeses trükis (1647) leiame Meriani kujutatule üpris sarnase pildi. Silma torkab erinevus Oleviste kiriku kujus. Meriani vaatel on näha Oleviste kiriku torn enne 1625. aasta põlengut, Oleariusel näeme aga kirikut pärast tulekahju tehtud ajutise madala katusega. Nii võib arvata, et Olearius võttis aluseks Meriani gravüüri ning parandas seda vastavalt muutunud olukorrale. Pilte põhjalikult analüüsinud Valdeko Vende on arvanud, et Merianile eeskujuks olnud joonistus pidi pärinema juba XVI sajandi lõpust.

Reisikirja teises, täiendatud trükis (1656) avaldatud gravüüri peetakse aga autori enda tööks. See on esimene Tallinna vaade, mis on joonistatud maa poolt: seega näeme pildil paremat kätt Oleviste kirikut, nüüd juba uue tornikiivriga, vasakus nurgas aga Pikka Hermanni. Gravüüril võib esmakordselt näha Tallinna vappi, uhkes rüüs linnaemandad lisasid värvi juba esimesele vaatele. Teise väljaande illustratsioonile, mida kasutati ka hilisemates trükkides, on lisandunud figuure, teiste seas linna joonistav sulgkübaraga härrasmees. Oleariuse vaateid on aluseks võtnud XVII sajandi lõpu ja XVIII sajandi gravöörid-kirjastajad. Näitusel saab näha kaht Gabriel Bodenehr vanema baroki vaimus kujundatud vaselõiget Tallinna linnamuuseumist: linna panoraami kohale on lisandunud kartušid, lehvivad lindid ja putod, samuti on muudetud stafaaži.

Siseillustratsioonide kõrval on vanemates trükistes linnapiltidega ilustatud tiitellehti ja frontispisse. Tallinna silueti või vapiga on kaunistatud lauluraamatuid, katekismusi jm usulist kirjandust, samuti tarbetrükiseid nagu kalendrid, seaduse- ja õpperaamatud. Seos trükise ja linna vahel oli autori, kirjastaja või trükkimiskoha näol.

Vanim teadaolev Tallinna siluetiga kohalik trükis on puulõikes tiitelillustratsiooniga väike saksakeelne kalender „Tage-Büchlein” (1670). Selle haruldaseks muutunud vanimasse Tallinna kalendrisarja kuulunud tähtraamatu koostas linnaarst ja matemaatik Gebhard Himsel. Näitusele õnnestus saada Lätis hoiul ainueksemplar.

Eestikeelsetes trükistes on Tallinna vaadet esmakordselt kasutatud XVIII sajandi alguses. Kohalikud trükkalid oma toodangu kaunistamiseks palju vahendeid ei kulutanud, nii ehib sama pilt sageli mitut väljaannet. Nii leiame uue testamendi esitrüki (1715) detailirohke tiitlipildi ka Tallinna linnamuuseumist pärit sellitunnistusel. Populaarse „Katekismusse Öppetusse Selletuse” arvukaid trükke kaunistavat puulõiget on kasutatud veel paaris saksakeelses väljaandes. Tallinna trükiste puulõiked valmistati tõenäoliselt kohapeal, kuid need on kõik anonüümsed. Arhiivides ja muuseumides võib veelgi varjul olla nn pisitrükiseid, kus on kasutatud eelmainitud siluette.

Vaselõikes frontispissidega trükiseid on teada vaid mõni: baltisakslastele mõeldud lauluraamat ja aritmeetikaõpik ning maarahvale adresseeritud kirikukäsiraamat. Frontispisside kompositsioon on küllaltki sarnane: usulise sisuga raamatute puhul näeme gravüüri ülaosas piiblitegelasi, ilmalikus teoses allegoorilisi figuure, pildi allosas paikneb linna siluett. Valmistatud olid need Saksamaal, sest siin puudusid nii graveerimisoskusega meistrid kui ka vasetrükivahendid. Tallinnas kubermangukantselei raamatuköitja Christian Trappi kirjastatud ning Lübeckis 1706. aastal trükitud lauluraamatu „Vollständiges Revalisches Gesang-Buch” frontispissil leiduv siluett on küllaltki sarnane rae raamatupidaja ja matemaatikaõpetaja Johann Daniel Intelmanni koostatud ja Halles trükitud nn esimeses Tallinna arvutusraamatus „Arithmetischer Wegweiser” (1736) leiduvaga. Sellele on V. Vende kogumiku „Vana Tallinn” viiendas osas tähelepanu juhtinud. Intelmanni raamatus paikneva vaate graveerimisel on omakorda selgelt eeskujuks olnud linnamuuseumis säilitatav 1723. aasta tušijoonistus, mille autor on Riia ehitusmeister parun Peter Jonsten. Intelmanni raamatu frontispissilt leiame vaid Berliini graveerija Johann Georg Wolffgangi signeeringu.

Tähelepanuväärne on pietistlike pastorite initsiatiivil Tallinnas kirjastatud ja Halles 1721. aastal trükitud „Eesti-Ma Kele Koddo- ning KirkoRamatu” frontispiss, mille ülaosas näeme Kristust ümbritsevaid eesti rahvariietes talupoegi, vasakul pool naised lastega, paremal mehed. Gravüürile on mahutatud palju pisidetaile, mida võib märgata vaid väga tähelepanelikul vaatlemisel. Samuti on siin, nagu suurtelgi gravüüridel (Merian, Olearius), tähtsamad linna objektid tähistatud ja pildi all toodud nende nimed. Sellel pildil esineb esmakordselt ka linna nimi eesti keeles kõrvuti saksakeelse Revaliga. Joonistuse autor oli mõni aeg Tallinnas viibinud, siinse gümnaasiumi matemaatika ja juura professoriks pürginud, siis aga Narva kasuks otsustanud ja seal raehärraks saanud Franciscus Ludwig Franc von Franckenberg. Teada on veel mõningad tema joonistused peamiselt Narva perioodist. Graveeris pildi Halle vaselõikur Johann Böcklin. Frontispiss tehti kahes variandis, Eestis on gravüür säilinud vaid ühe erakogus 1728. aasta kordustrükil, millega on võimalus näitusel tutvuda. Helsingist hangitud esitrüki digitaalkoopiat saab arvuti vahendusel uurida.

XIX sajandil mitmekesistus Tallinna kujutamine trükistes. Kui varem kujutati peamiselt linna panoraami, siis nüüd ilmuvad trükistesse üksikobjektid ja ansamblid. Mitmes raamatus on jäädvustatud Pirita kloostri maalilised varemed, populaarne oli ka Kadrioru loss ja selle ümbrus. Üks esimesi litotehnikas Tallinna vaateid on tehtud 1820. aasta tulekahjus kannatada saanud Oleviste kirikust. Sajandi esimesel kolmandikul sai Tallinnast Peterburi seltskonna seas populaarne puhke- ja ravikeskus, mis tekitas vajaduse linna tutvustavate reisijuhtide järele. 1833. aastal ilmus prantsuskeelne illustreeritud reisijuht, 1839. aastal anti välja raamatu venekeelne variant. Mainimist väärib inglanna Elizabeth Eastlake’i 1842. aastal ilmunud, autori illustratsioonidega reisiraamat külaskäigust Eestisse õdede juurde, kes olid abielus kohalike aadlimeestega. Laialt tuntud on Lätis peamiselt skulptuuri vallas tegutsenud Wilhelm Siegfried Stavenhageni Baltimaid kajastavad terasgravüüridega albumid (1867), kus leidub ka Tallinna ja lähiümbruse vaateid. Seevastu vähe tuntud ja kasutatud pilte kohtab mitmes venekeelses teoses.

Eestikeelsetes trükistes leiab Tallinna kohta vaid mõne üldvaate ja uusehitiste pilte. Puugravüürija litotehnikas illustratsioonid on avaldatud peamiselt ajalehtedes ja kalendrisabades, autoriteks kohalikku päritolu kunstnikud Hermann Eduard Hartmann, August Daugell ja esimene eestlasest ksülograaf Eduard Magnus Jakobson. Mitmel korral on kujutatud vastvalminud või ehitusjärgus Jaani ja Kaarli kirikut. 1875. aasta kalendrist leiab lito uuest baltisakslaste pangahoonest, allkirjaga „Tallinna kaubapank”, hiljem tuntud telegraafihoonena, mille kohta on tähtraamatus kirjutatud „See suur uhke maja on ehitud wene ja apteeki uulitsasse, kelle suurem jagu aga enamiste wene uulitsa sisse on. Seesama maja on salgamata ütelda, kõige suurem ja ilusam meie linnas”.

Eestis ei ole säilinud kõik teadaolevad Tallinna piltkujutisi sisaldavad trükised. Neid asendavad Soomest, Taanist ja Peterburist tellitud digitaalkoopiad. Originaale saadi peale rahvusraamatukogu eksemplaride Tallinna ja Tartu mäluasutustest, Läti Ülikooli akadeemilisest raamatukogust ja erakogust. Näituse koostajatel Ruth Hiiel, Larissa Petinal ja minul on kavas välja anda teemakohane kataloog, kuhu koondatakse teave varasemates trükistes leiduvate Tallinna kujutiste kohta. Praegu on see laiali paisatud ja seda on raske leida. Samuti tuleb jätkata võõrsil asuvate ainueksemplaride digitaalkoopiate hankimist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming