Samm tootedisainist edasi

Kai Lobjakas

Tarmo Luisu isikunäitus tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 5. III.

Valinud oma peamiseks relvaks iroonia (valgustid “Good bye”, “Mr Edison 1-2”), on ta loonud hulga veidi nihestatud olemusega igapäevaesemete vorme.tarmo luisk

Tarmo Luisk on kindlasti üks Eesti stabiilsemalt tegutsevaid tootedisainereid. Aastaid on olnud võimalik tema loodut poest osta ja näha näitustel eesti disaini esindamas. Luisk on muutunud siinse keskkonna peaaegu märkamatuks osaks. 1997. aastal loodud valgustite seeriast “Basic” kujunes selle terviklikkuses Luisule omase lihtsuse ja nutikuse kompromissina jõuline tähis eesti uue disaini ajaloos. Nendest valgustitest said kohalikul kujundusmaastikul kõikjale sobivad elementaarsusega hiilgavad hitt-tooted, mis elavad arvestatavat elu nii kodukeskkonnas kui avalikes ruumides tänaseni. Ka praegu teeb Luisk vabakutselise disainerina aktiivset kaastööd eelkõige eesti ühele tuntumale valgustikaubamärgile. See isikunäitus on tema kolmas ja eelmistest kindlasti ulatuslikem, aga ka põnevaim.

Ta on ilmselt üks väheseid, kui mitte ainus oma põlvkonna disainer, kellel oleks võimalik oma varem tehtud töödest näitus kokku panna ja tähistada sellega oma kümnendat aktiivset ja edukat aastat tootedisainerina. Tõsi, retrospektiiv sedavõrd noore kujundaja (35aastane) puhul oleks kuidagi pentsik ja nii on Luisk seekord valinud võimaluse astuda üks samm edasi, et väljuda pragmaatilisest tootefookusest. Ta lubab endale kapriisi luua asju eelkõige ideest, mitte niivõrd funktsioonist lähtuvalt. Kohaliku disaini kontekstis on ta liikunud kontseptsiooni suunas, nii et praktilisus on teisejärguline. Lisaks on kõik eksponeeritud esemed esmakordselt väljas.

Just sellega Luisk vaatajat oma näitusel rõõmustabki, et ei esita oma uute tootenäidiste järjekordset valikut, vaid on lisanud neile muidki lugusid. Nende asjade loomise alus on lühemat või pikemat aega laagerdunud uitmõtted, mis saanud mööbli või valgusti, kord isegi ehte vormi.

Vabastanud end esmalt tootedisaini pragmaatilistest aspektidest, ei huvitu Luisk vaid pinnast ja vormist. Ideed lähevad nende esemete puhul funktsioonist edasi, õigemini püsivad kindlalt nende kohal. Samas ei kavatse ta kasutatavust ka kuskil ignoreerida, ta pole seda isegi vähendanud, pigem kohati lisanud, luues näiteks küünlajalg-põrandalambi. Ent vormist edasiminek näib olevat Luisule kerge, isegi kergendust pakkuv.

Tema uued tööd on välja koorunud keskkonnast pärit argistest impulssidest kõige laiemalt, olgu selleks siis uudis põleva suitsuga koduvoodis magama jäänud mehest (seeria “Flamous”), euroaluste nüri monotoonsus (seeria “Euro”), lõikekohta tähistav katkestatud kontuurjoon kääridega (kaelaehe) või millestki nii ootamatult romantilisest nagu suvisel veekogul hüplevad putukad (rippvalgusti “WaterFly”) ja õunasüda (valgustid “Sisemine ilu”). Valinud oma peamiseks relvaks iroonia (valgustid “Good bye”, “Mr Edison 1-2”), on ta loonud hulga veidi nihestatud olemusega igapäevaesemete vorme.

Kõik see on pakitud hõredalt sisustatud ruumis klišeede üle irvitavalt muuseumide kunagist stereotüüpset punase köiega eraldatud tsoone imiteerivaks kujunduseks.

Ja vabandage pateetikat, aga värskest tulemusest õhkub seda meeldivat vabadust, mille Luisk ise on endale võtnud.