„Seanahk” maailma avardamas

Raivo Kelomees

Kunstifestival „Seanahk 3” Haapsalus 29. juulil, kuraatorid Jaan Toomik ja  BBB Johannes Deimling.  Alustades üldistuste ja teadaoleva nentimisega ning otsustades külastajate hulga ja positiivse reaktsiooni alusel, mida Jaan Toomiku korraldatav „Seanahk” vaatajates tekitab, tabab üritus kunstiinimeste suvist vajadust kokku saada. Vanem seltskond koges seda 1990ndate alguses, mil kunstielu hakkas üle traditsioonilise kunsti äärte valguma ja perifeerias ning looduses aset leidma.  

 

Kui varem oli kunsti ruumist väljaviimine ekstreemne, sellel oli alternatiivkunsti tähendus, siis nüüd viiakse kunstiakadeemia ja  -koolide kursusi tihtipeale läbi väljaspool kooliruume. Heli-, video-, tantsu-, performance’i-, meediakunsti ning ka arhitektuuriväliprojektid ei ole mõeldavad suhestumiseta loodusliku ja arhitektuurilise keskkonnaga. Kunst on muutunud valge kuubi põhisest praktikast eksperimenteerimiseks avatud keskkonnas. 

See mõõde on eelduste kohaselt „Seanahaski” tunda, kuigi kohe osutab kriitiline hääl standardiseerumisele, mis saadab iga projekti, kui see toimub teatud paigas rohkem kui kaks korda. Haapsalus on erakordne Kiltsi lennuväli, mis rabab endiselt ruumiliselt ja üllatab, kuidas militaarne praktika võib kunstnike kujutlusvõime ületada. Mitte et kunstniku kujutlus ei suudaks enamat, aga ressursside puudus paneb fantaasiale piirid juba eos. Imestamisväärne ei  ole siin sugugi Nõukogude militaarsüsteemi ja külma sõja mõju ega ka „militaarfantaasia”, vaid pigem lahendus, mille teostamist toetasid piiramatud vahendid. Kiltsi angaaride visuaalselt efektne vorm on tingitud ju praktilistest kaalutlustest, et lennukeid ei oleks võimalik õhust tabada. Tulemuseks 28 angaari, kuhu mahtus üks lennuk või mitu – angaar on nagu väike teater või näitusehall. Nüüd on need aga igaühe päralt, kes vaevub kaitseliidult luba  küsima.       

Mainitud „standardiseerumine” tähendab ürituste seeria koondumist peamiselt ühte piirkonda, lennuväljale. Kuigi Kiltsile eelnes näituse avamine Haapsalu Linnagaleriis, lennuväljale järgnes tegevuskunsti osa vanas kinos, on Haapsalu „Seanaha” maskotiks ikkagi eksklusiivsed lennuvälja angaarid. Teostada üks kunstiprojekt sadade ruutmeetrite  suuruses ja kümne meetri kõrguses ruumis on erakordne luksus, mida linnastunud kunstielu ei suuda pakkuda. Soho Fondi installatsiooni „Kratid” puhul oli kasutatud tervikliku ruumi võimalusi väga löövalt, tekitati sünge kohaspetsiifiline keskkond, millele oleks küll i-täppi soovinud. Hiina tuumaplahvatuse videod ja Nõukogude militaarkeskkond moodustasid endastmõistetava koosluse.       

  Mihkel Ilusale ja tema meeskonnale (parem käsi Matis Mäesalu, muusika Ann Kuudilt ja Hannes Aasametsalt) võiks kõrgeima hinnangu anda, kuna erakordselt ambitsioonika, töömahuka ja tervikliku projekti „Jaapanit ei ole olemas” esitlemisel oli kasutatud angaarigruppi nii visuaalselt kui auditiivselt. Orkester oli angaarisügavusse peidetud ja ruum toimis kõlarina. Hiiglaslikud lahtirullitavad maalid varieerisid lunastaja kulunud kujutist. Kuid  selleski töös kippus lõpp ära vajuma, kuna see erines viimistletud projekti põhiosast. Kümnemeetriseid maale lohistav sportauto ei tekitanud just tuliseid tundeid.     

  Angaarides soleerisid Maline Casta kui õhtu sissejuhataja, Marcel Sparmann, Ingolf Keiner ja BBB Johannes Deimling. Viimane suutis publiku tähelepanu Molotovi kokteilidega jäägitult  köita, kuid minu pilk rändas peamiselt mööda vaatajate nägusid. Umbes 200 tähelepanelikku inimest jälgimas performance’i-kunstniku aktsiooni, millel selget sõnastatavat sisu ei pruugi olla, on vaatepilt, mis sundinuks kaamera haarama, kui see kaasas olnuks.     

  Maline Casta performance’is „Memories to be lost” („Kaotatud mälestused”) oli liivakuhja kaevatud alasti naine, ilmselt autor ise, kes aeg-ajalt käsi enda kõrvale liiva torkas, sealt  halle kuule võttis ja need enda ette reastas. Performance’i-tundliku inimese ootused täitis see töö eriskummaliselt hapra kujundikeelega ja olemuslikult sõnastamatu mõõtmega, mis on heale visuaalkunstile tunnuslik. Soovija võib püüda töö pealkirja ja kujundit kokku viia, kuid see oleks asjatu pingutus.     

Jürgen Rooste täitis lennujaama remonditöökoja 20 meetri kõrguse ruumi diktaatorliku revolutsiooniluuletaja maneeris. Tema all väänlev  meesfiguur näis mõnevõrra programmituna, kuid oli siiski vaheldusrikas lisand tohutul vertikaalsel ekspositsioonipinnal, kus vaid kaks inimkuju.     

Ida Grimsgaardi „1012” kui ebardlik papploomake, kes oma jäsemetele pappkastis avausi sisse lõikas ja sellisena käia püüdis, tekitas rahvas rõõmsat kaastunnet. 2500 meetri pikkuse lennuraja taustal mõjus kasttorsoga  tegelane väikese Taavetina, kes Koljatit, ilmselt lennukit, vastu võtab. Vanas kinos oli meeldejäävaim Arthur Grabowski etendus „EveRest, mis väidetavalt oli sündinud Haapsalule mõeldes ja kus kasutati kohalikke kive ja valget viina, kuid tundus siiski olevat ka varasema harjutamise vili. Taas osutub kirjutaja sulg liialt nõdraks, et lugejale selle etenduse võlu edasi anda, kuna see oli ehitatud sõnastamatule. Olulised olid lavatagused  häälutused, mis meenutasid näitleja või laulja artikulatsiooniharjutusi, rõhutasid aga sobivalt esitaja kehalist tegevust. Kõik see moodustas tervikliku loo sysiphoslikust tegelasest.   

Maarit Suomi-Väänaneni „In a Musty Misty Thicket” („Kopitanud uduses tihnikus”) oli 12 minuti pikkune video paleoliitilistest lesbidest, kui utreerida. Soome ja prantsuse koostööprojektis kujutatakse üksikul saarel kahte naist, Pik Mamat ja Missyt lõkkel keeva paja ümber üksteise eest hoolt kandmas. Kiiksuga veider-sihitu, koomiline ja ka liigutav tegevus,  mis tekitab laisal vaatlejal soovi seda „soomelikuks” nimetada. 

Anna Aua ja Elaan, Jüri Ojaver ning Henri Hütt andsid performance’itena oma panuse vana kino saalis, kuid Grabowski ja Suomi-Väänanen olid meeldejäävamad. Raoul Kurvitz astus üles lauljana (!), mis  tal koos kolme jääkuubikuid lõhkuva noormehega ka kenasti välja tuli; seda ütlen muusikavõhikuna. Mis see siis nüüd oli? Kindlasti tõsimeelne ja autorile endalegi eneseületus, kuna ta ei olevat varem laulnud. Siiski oli see oluline etteaste 1990ndate alguse meeldejäävaima performance’ikunstniku tegevuses, kuna noorem rahvas ei pruugi meest mäletada. Viimane käib aga üldistusena kõikide varasemate heeroste kohta, kuna noorematega rääkides koorub kurvastav fakt, et kunstiajalugu tunnevad vaid seda õppinud, legendid ei jää kauaks suulisse mällu püsima.      Festivali keskne teema oli fetiš. Selle seos toimunuga jäägu korraldajate südametunnistusele,  kuigi nõustun võtmesõna vajalikkuse osas: see aitab kunstnikel mõtteid koondada. Olgu mainitud ka maalide ja maaliprojektidega üles astunud kunstnikud Soho Fond, Triin Veersalu, Kristi Kongi, August Sai, Kerli Kurikka, Margit Lõhmus ja Maarja Nurk Haapsalu Linnagaleriis, Jaani 2 galeriis, Väikeses Viigis ja lennuvälja töökojas. 

Lõpetuseks. Selgus taas suvise kunstiaktsiooni vajalikkus Eesti kunstiühiskonnale. Uus olukord ja ümbrus võimaldab suviseid ümbergrupeerumismänge, et linnakeskkonnas  puitunud ja panetunud suhteid tuulutada. Kunstiprofessionaalidele on üllatused mõistagi harvad tekkima, siiski on väärtuseks peale kunstirahva ka kirjanike, muusikute, väliskülaliste ja kohaliku auditooriumi kaasa haaramine. Kohaspetsiifilise ja tegevusliku kunsti õigustuseks pean loodud reaalsust, mis ei allu sageli sõnastamise rutiinile, kuid avardab arusaama maailmast ja selles olemisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming