Siin- ja sealpool ideoloogilist rindejoont

Kunstivahendid on humaansus, empaatia ja ideoloogia läikiva pealispinna alla tungiv analüüsiv pilk.

KADRI ROOD

Näitus „Halli laeva oodates” Y-galeriis kuni 9. XI. Kuraator Tanel Rander, kunstnikud Anna Hints, Jass Kaselaan, Karolina Kubik (Poola), Evi Pärn, Krišs Salmanis (Läti), Eva Sepping, Toomas Thetloff ja Maria Vous.

Ühiskondlikest ja poliitilistest teemadest huvituv kunstnik ja kuraator Tanel Rander on näitusega „Halli laeva oodates” võtnud ette väga aktuaalse teema. Nimelt lahkavad Eesti, Läti ja Poola kunstnikud Ida-Euroopa praegust pingestunud olukorda kahe poliitilise suurvõimu vahel. Tundub, et need võimud ei hakka iial ühist keelt rääkima, kuna elavad inforuumides, mille kattuvus on pea olematu. Eesti (koos teiste endiste sotsialismimaadega) on koht, kus jookseb kahe inforuumi piir ning kus need aeg-ajalt kokku põrkavad.

Mida saab selles olukorras ära teha kunst? Raivo Kelomees vastab sellele küsimusele, et mitte midagi. Kahurite kõrval muusad vaikivad või halvemal juhul astuvad ka ise kahurite teenistusse. Istub ju sügaval Eesti kunstimälus ja -ajaloos mälestus propagandakunstist, mille sünni juures polnud rolli ei muusadel ega isegi „sotsiaalsel tellimusel”, vaid ainuüksi riigivõimul ja selle ideoloogilistel vajadustel. „Halli laeva oodates” püüab aga küsimusele kunsti rolli ja võimaluste kohta veel kord vastata või õigemini esitada selle nii, nagu kuraator Tanel Rander näituse avamisel: mida teevad kunstnikud siis, kui muusad vaikivad?

Teoste autorid on pakkunud oma vastuse sellele küsimusele olukorras, kus oht on saanud ähvardavalt reaalseks. Kunstnikud paistavad kord ütlevat, et maailmapildid erinevad nii fundamentaalselt, et selle vastu ei saa midagi ette võtta, teiselt poolt jälle leiavad, et erinevused on ületatavad ning keeled (selle sõna laiemas tähenduses) omavahel tõlgitavad.

Eva Seppingu töö „Päev Moskva lähistel” paistab näitavat pigem seda, et erinevused on ja jäävad. Videos ühe väikese küla pidupäevast näidatakse Venemaad, mille olemasolust küll teatakse, aga mille reaalsust on siiski raske uskuda ja veel enam mõista. Riiklikult üles piitsutatud kodumaa-armastus, religioossus ja enese tajumine rünnaku all isamaa kaitsjana on imbunud nii sügavale argipäeva, et tundub olevat võimatu seda vaadet millegagi kõigutada. Ka Seppingu teine teos, piiriäärsetest või napilt piiri taha jäävatest paikadest pärit postkaardiseeria „Postsovetlikud paranoiad” osutab maailmapildi erinemisele, mis avaldub eriti seal, kus kultuurilise teisega ollakse sunnitud külg külje kõrval elama. Need on paigad, mida piirist kaugemal elavad inimesed sageli oma riigi osana ei tajugi ning kus piiri ajalooline liikumine ühele või teisele poole on endast maha jätnud tuikavaid arme.

Juri Lotman on artiklis „Nõiajaht. Hirmu semiootika” (kogumikus „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast, 2007, koostanud Mihhail Lotman) tabavalt kirjeldanud ühiskonda halvava hirmu mehhanismi. Ta on eristanud kahte tüüpi hirmu, millest esimese on põhjustanud mingi konkreetne ja kõigile mõistetav oht (nt katk või tänapäevases versioonis hoopis ebolaviirus), teisel juhul aga on ühiskond haaratud hirmuhoost, mille põhjused jäävad tema enesegi eest sageli varjatuks. Ühel juhul on hirm ratsionaalne, teisel irratsionaalne. Huvitav oleks määratleda, kuidas jaguneb sellel skaalal praegusest poliitilisest olukorrast põhjustatud hirm. Kas läänemaailma (ja Ida-Euroopa) hirm on ratsionaalne hirm agressori ees, samal ajal kui Venemaal valitseb iseennast taastootev paranoia NATO vandenõust? Tekib ehk tahtmine vastata jaatavalt, kuid seejuures võib olla kindel, et teisel pool piiri nähakse olukorda risti vastupidi.

Kirjeldades hirmu arengut ajas, on Lotman osutanud, et kõigepealt vaadatakse kahtlustavalt mõne ühiskonna vähemusrühma poole, keda peagi hakatakse nägema äärmiselt organiseeritud ja ühtse vaenuliku grupina. Paanika kasvades hakkab ühiskonna enamus aga tajuma hoopis iseend sissepiiratud vähemusena ning tumedates tegudes kahtlustatavate ring üha suureneb, hakates neelama ka neid, kes kuulusid varem kindlalt enamuse ridadesse. Sellise mehhanismi toimimist võib näha ka praeguse ideoloogilise barjääri mõlemal poolel. Venemaal kardetakse lääne „fašiste”, meil Venemaa rünnakut ja kohalikku rahvusvähemust. Vennalikult ühendava joonena aga kardetakse mõlemal pool piiri seda täiesti ohutut vähemusrühma, kelle ahistamist kooseluseaduse vastuvõtmisega vähendati. Vähemalt milleski leitakse ikka ühine keel.

Inimeste hirmudel mängimise teemat käsitleb näitusel Maria Vous teosega „Eripagas”. Töö koosneb mulda ja Mihhail Šiškini romaani sisaldavast kohvrist ning selle kohal rippuvatest küünilistest reklaamidest, mis pakuvad sõjakindlustust. Kurioosse lepingusättena pakub kindlustaja näiteks võimalust saada kogu raha tagasi, kui klient kindlustusest hoolimata siiski surma saab (seda siiski eeldusel, et ta läheb seda raha ise küsima). Töö on vaimukas ja tabav kommentaar sellele, et ka kõige keerulisemas olukorras on ikka keegi, kes on valmis teiste hirmu või õnnetust ära kasutades kasumit teenima. Kõneka kokkusattumusena kerkis näituse avamisega samal ajal üles poleemika Eesti energiaettevõtete riigi julgeolekut õõnestava reklaamikampaania üle, mis on valmis ühiskonna kas või päris lõhki ajama, et ainult paar protsenti kasumist kaotsi ei läheks.

Toomas Thetloffi töö „Ideaalmaastik” sai alguse Vene-Gruusia sõja ajal ning ütleb suurelt välja selle, millest on unistanud paljud Venemaa naaberriikide elanikud ilmselt: Venemaa haihtub lihtsalt õhku. Nimelt kujutab teos endast maailmakaarti, kus Venemaa asemel laiutab sügavsinine meri.

Näituse pehmemat ja omavahelisele suhtlusele üles kutsuvat poolt esindab Evi Pärna maal „Erinevad keeled, üks rahvas”, kus on kujutatud suudluses kokku põimunud Eesti ja Vene lipuvärvides keeli. Maal on tehtud popilikus võtmes ning seda saadavad sama motiivi kandvad kleepsud. Sõnum on lihtne ja selge ning kellele jääb pildist väheks, saab seinalt lugeda ka kunstniku üleskutset. Lihtne öelda, aga tihti väga raske teostada.

Anna Hintsi Narva linnuses filmitud video „Tuul” on nukker-poeetiline hea tahte avaldus. Noor naine saabub valgete õhupallide sülemiga, mille tuul kannab Narva jõe teisele kaldale. Ta vaatab õhupallidele üksisilmi järele, kuni need on silmist kadunud, pöördub siis järsult ja lahkub. Tööst õhkub kurblikku igatsust ületada mingi (eelkõige vaimne) piir ning saavutada kontakt teise poolega. Kuigi ei vaataja ega õhupallide teelesaatja seda ei näe, võib siiski loota, et välja saadetud head soovid leiavad kellegi juurde tee ja saavad vastuse.

Jass Kaselaane keset näitusesaali seisval nimetul objektil ei ole kunstniku enese sõnul mitte mingit konkreetset tähendust. Sellise „kaasapakitud” tähenduse puudumine aga annab vaatajale seoste loomiseks vaba voli. Kõnealuse näituse kontekstis hakkab skulptuur oma vormilt üsna ilmselgelt meenutama näituse pealkirjas nimetatud halli laeva. Ammu kivistunud kõnekujund valgest laevast, mis peaks ühel päeval unistused täide viima, on muutunud kaheldava väärtusega halliks veesõidukiks, mis võib osutuda hoopis vaenupoole sõjalaevaks.

Näitus paistab ütlevat, et kunst siiski saab midagi teha ka ideoloogilise lõhestumise või lausa sõja korral ning et vahenditeks on humaansus, empaatia ja paanikavabalt analüüsiv pilk, mis tungib ideoloogiate läikiva pealispinna alla. Jääb aga küsimus, kui suur on nende (iseenesest kõnekate ja tabavate) kunstiliste vaatluste ühiskondlik mõju, kui need ei jõua iial teisele poole ideoloogilist piiri? Kas muusad saavad kuidagi kahureid peatada või jääb neil üle vaid isekeskis üksteise headele ja ilusatele mõtetele kaasa noogutada? Vastus ei ole selge, aga proovida tuleb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming