Sillad sõna ja pildi vahel

Kultuuriloolise kogu autorite valik peegeldab Paul Reetsi esteetilisi eelistusi.

JÜRI HAIN

Eesti TA Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse näitus „Sõnasild” rahvusraamatukogu peanäitusesaalis kuni 5. XII, kuraatorid Jaan Undusk ja Jüri Hain.

Ameerika Ühendriikides Bostonis tänavu 90. sünnipäeva tähistanud Paul Reets kinkis 2011. aastal oma kultuuriloolise kogu, mis koosneb põhiosas raamatutest ja kunstiteostest, Underi ja Tuglase kirjanduskeskusele. Aastapäevad tagasi korraldati näitus, mis tutvustas selle kogu eesti kunsti, nüüd avatud näitusel eksponeeritakse raamatuvara ja estampgraafikat.

Unikaalsed raamatud ja illustratsioonid

Pablo Picasso. Picasso ateljee. Värviline lito, 1956/1958.

Pablo Picasso. Picasso ateljee. Värviline lito, 1956/1958.

Toomas Tuul

Nimetus „Sõnasild” avaneb näitusekülastajale mitmes plaanis, millest üks on sõna ja kunsti side raamatutes. Üks ekspositsiooni vanemaid teoseid, mille illustratiivne saade väärib tähelepanu, on Basil Kennetti suurteos „Rooma vanavara” („Antiquities of Rome”). Selles sisalduvate vasegravüüride huvitavam osa on motiivid, kus on püütud kujutada sündmusi. Selliste illustratsioonide informatiivne väärtus on selles mõttes väike, et tõepärast alusmaterjali on jäänud napiks, kuid neid kannab fantaasiarikas mõtteloome. Väärib rõhutamist, et tegemist on selle tuntud ning XXI sajandisse lugematute taastrükkide varal ulatuva teose 1696. aastal Londonis ilmunud esmatrükiga.

Šoti poeedi James Thomsoni peateos „Aastaajad” („The Seasons”) on esindatud kahe, nii inglis- kui prantsuskeelse illustreeritud väljaandena. Kunstiliselt mõjukam on Pariisi väljaanne, mille illustratsioonid on joonistanud tuntud maalikunstnik ja illustraator Jean-Jacques Le Barbier ja vasegravüüri viinud Pierre Charles Baquoy. 1796. aastal ilmunud raamatu tiraaž oli 300 eksemplari. Londonis 1840. aastal ilmunud Cervantese „Don Quijote” ingliskeelne editsioon on vist selle populaarse teose kõige rikkalikumalt illustreeritud väljaanne. Kolmes jaos ilmunud raamat sisaldab 800 puugravüüri, mille tuntud illustraatori Tony Johannot’ joonistuste järgi graveeris tosinkond ksülograafi.

Mõnest raamatust on võimalik leida isegi seoseid Eestiga. Ühe varem meil märkamata jäänud seiga on Paul Reetsi kogu eksemplari varal avanud Jaan Undusk. Nimelt Augustus Bozzi Granville’i teos „St. Peterburgh” (London 1829) sisaldab andmeid autori viibimisest Tartus ja Narvas ning, tsiteerides Unduskit, „Rannapungerjal kohtab Granville juhtumisi vene luuletajat Žukovskit, kes teel Peterburi seal hobuseid vahetab”.1 Siia võib lisada, et Vassili Žukovski oli ka kunstnik, Tartus Karl August Senffilt juhendust saanud ning teinud vähemalt 88 oforditehnikas graafilist lehte, millest neli on Elistvere vaated.

Üks XIX sajandi teise poole silmapaistev kunstiraamatute kirjutaja ja koostaja Philip Gilbert Hamerton on esindatud kolme teosega, mis kõik sisaldavad graafiliste lehtede originaaltõmmiseid. Huvitavaim on 1885. aastal ilmunud „Pariis vanal ja praegusel ajal” („Paris in Old and Present Time”), kus on peale reproduktsioonide veel tosin originaalgraafilist Pariisi vaadet. Viimastest kujutab üks Montmartre’i puiesteed. Selle autor Alfred-Louis Brunet-Debaines tõuseb esile selle poolest, et teos on valminud 1884. aastal, seega just enne raamatu koostamist.

Omaette rühma eksponeeritud raamatuvaras moodustavad väikese tiraažiga bibliofiilsed väljaanded, mille nummerdatud eksemplarid kannavad sageli autori ja/või kunstniku autogrammi.

Gertrude ja Muirhead Bone’i ühistööna valminud raamat „Laste lapsed” („Children’s Children”), kus esimene esineb sõna- ja teine pildikunstnikuna, ilmus Londonis 1908. aastal. Sir Muirhead Bone’i nimi ja tegevus said edaspidi küllaltki tuntuks ja seda peale otsese loomingu kõrval ka seetõttu, et ta tegutses kahes maailmasõjas sõjaväljakunstnikuna. Toona alles loomingulise tee algupoolel olnud abielupaari ühisraamatus on ülekaalus sõna, kuid kunstniku lihtsad, tekstile vaimusugulaslikud pildid tugevdasid selle tagasihoidliku teose emotsionaalset üldmõju. Raamatu tiraaž on 200, näituseeksemplari number 58 ja selles on kunstniku omakäeline nimekirjutus.

Eden Phillpottsi teos „Tüdruk ja faun” („The Girl and the Faun”) on esindatud 1917. aastal ilmunud luksusväljaandes, mille tiraaž on 350 eksemplari. Illustraator on kuulus Frank Brangwyn, kelle värvilised puulõiked on trükitud originaalklotsidelt. Raamatu on signeerinud autor ja kunstnik.

Nummerdatud eksemplaridega bibliofiilsete väljaannete kirju rea lõpetab ajaliselt 1989. aastal ilmunud „Olendite raamat” („A Book of Creatures”), mille kirjapanija ja kunstnik ühes isikus on Debrah Santini. Teost on trükitud vaid 24 eksemplari, näituse oma kannab numbrit kaks.

Need nopped raamatuekspositsioonist peaksid ehk viitama sellele, et nii kunstihuviline raamatusõber kui ka raamatuhuviline kunstisõber võivad siit leida mõndagi sellist, mida varem pole olnud Eestis võimalik näha. Sama kehtib ka kunstiekspositsiooni kohta, kuid selle erinevusega, et kunsti ja raamatu seosed avanevad siin peaasjalikult uuemas, XX sajandi graafika osas.

Ajaloolised šedöövrid

XVII sajandi graafika on esindatud napilt, kuid mõjusalt. Prantsuse meistergravöör Claude Mellan, kelle ühe spiraaljoonega graveeritud „Veronika rätt” on aukohal igas graafikat ajaloolis-tehniliselt käsitlevas raamatus, on ekspositsioonis tööga, mis kuulub tema portreežanri paremikku. Tegu on 1652. aastal valminud vaimuliku ja kirjaniku Jean Pierre Camus de Pontcarré portreega. Näitusel saab seda tööd võrrelda kaasaegsete kunstnike, samuti Pariisis tegutsenud ning 1659. aastal õukonnakunstnikuks saanud Robert Nanteuli ja sakslase, kuid põhiliselt Belgias ja Inglismaal tegutsenud Lucas Vorstermani loodud portreedega. Samuti maailmanimega kunstnik Wenzel Hollar (kelle eesnimede erisused ulatuvad Wáclavini, seda Tšehhis, sest ta sündis Prahas) on imetletud ofortist, kelle töödepaar näitusel märgistab tema loomingu äärmisi võimalusi. Üks tema väiksemate ofortide perre kuuluv „Muhv ja karusnahk” on püüe võimalikult illusoorse materjalikujutuse poole, millega ta pälvis kaasaegsete imetluse. Suurem töö, mis on Adam Elsheimeri maali „tõlge” palju tinglikumasse graafikakeelde, vastab mõõtmetelt täpselt tänapäeval Madridis Prado muuseumis välja pandud maalile. Kujutatud stseen põhineb Publius Ovidius Naso „Metamorfoosides” kirjeldatud juhtumil, kus poisike Stellio pilkas põllutöö ja -viljakuse jumalannat Cerest. Kujutatud ekspressiivne ja sünge õhkkond viitab sellele, mida kunstitöös pole näha, kuid Ovidiuse põhjal teame – karistuseks muutis Ceres poisikese sisalikuks.

Hollandi ofortistid-animalistid, Amsterdamis töötanud Adrian van de Velde ja Karel Dujardin on mõlemad esindatud neile iseloomulike ning kuulsust toonud väikeformaadis pastoraalsete stseenidega. Vaategraafika üht XVII sajandi alaliiki perspektiivvaadet esindab kahe ofordiga prantslane Adam Perelle. XVIII sajandi ühelt kuulsamalt graafikameistrilt Giovanni Battista Piranesilt on eksponeeritud tema loomingu üks nurgakivi, aastail 1748–1774 loodud vaadete suursarja „Rooma veduudid” („Vedute di Roma”) kuuluv suuremõõtmeline ofort. Prantsuse rokokoograafikat esindab kahe aastaaegu personifitseeritult kujutava graafilise lehega Jean-Baptiste Le Prince, kelle tööde ainestik on mõjutatud Vene olustikust.

Ühe saksa ofortisti töö on kaasatud näituse ekspositsiooni eelkõige seetõttu, et tema nimi sai siinmail tuttavaks juba XVII sajandi lõpuaastail. Tegemist on läbi nelja põlvkonna ulatuva kunstnike-gravööride suurpere ühe liikme Johann Jakob von Sandrartiga. Tema tuntuse meie mail põhjustas asjaolu, et ta teostas oforditehnikas palgelehe Järva-Jaani pastori Christian Kelchi 1695. aastal Rudolphstadtis trükitud teosele „Liivimaa kroonika”. See ofort valmis Tallinna kunstniku Ernst Wilhelm Londiceri joonistuse järgi. Näitusel on Johann Jakob von Sandrarti teostatud illustratsioon „Fortuna”, mis tehtud Sandrartite suurpere patriarhi Joachim von Sandrarti raamatule „Jumalate ikonoloogia või Jumalate pildid” („Iconologia Deorum, oder Abbildung der Götter”) ilmumisaastaga 1680. Joachim von Sandrart oli ka joonistuse autor. Nende järgi viis illustratsiooni oforditehnikasse Johann Jakob.

Nimekate kunstnike plejaad

XX sajandi graafika napp valik peaks kõige enam tähelepanu pälvima seetõttu, et nii nimekate kunstnike kooslust ühel näitusel pole meil varem olnudki. Kui panna kirja tippnimed sünniaasta järgi, siis saame järgmise rea: Aristide Maillol, Pierre Bonnard, Henri Matisse, Georges Rouault, Pablo Picasso, Joan Miró. Nimekirja saaks pikendada veel paari nime võrra, kuid loetletud autorite puhul on eriti märgatav üks ühine tunnus. Neil kõigil puuduvad igasugused omakäelised lisandused, mida peame graafilistel lehtedel tavaliseks: kunstniku allkiri, teostamise aasta ja tehnika, sageli ka teose nimetus ja tiraaž. Sellise erisuse peapõhjus, on asjaolu, et tegemist on illustratsioonidega. Mitut neist aga ühendab veel see, et nad ise üldse ei näinud neid teoseid, mida meie nüüd imetleme näitusel. Viimane, ilmselt üllatavana tunduv teadaandmine nõuab seletust, mida siinkohal saab teha küll vaid lühivormis. Matisse’i puhul oli probleem selles, et tosina viimase eluaasta jooksul ei lubanud tema tervislik seisukord töötada litotehnikas tavapärasel viisil – kanda teos oma käega litokivile. Ta joonistas litokriidiga erilisele ülekandepaberile, mis kanti litograafiakojas kivile. Näitusel näha litode puhul tehti see viimane tööetapp aga juba pärast kunstniku surma. Tegemist on illustratsioonidega John Antoine Nau luulekogule „Antillide poeesia” („Poesies Antillaises”), mis ilmus 1972. aastal kahesajas eksemplaris. Eksponeeritud litod on tegelikult raamatu leheküljed ehk teisisõnu: nende esinemine näitusel on ühtlasi märk sellest, et üks kahesajast luulekogust on kaotanud raamatuliku terviklikkuse. Veelgi keerulisem on lugu XX sajandi ühe edukama skulptori Aristide Maillol’i illustratsioonidega Publius Vergilius Maro teosele „Georgica”. Kunstniku tegevus nende loomisel lõppes küll 1943. aastal, mis ei tähendanud aga illustratsioonide trükikõlbulikku valmimist. Nimelt tegi Maillol joonistuse laudpuule, mille puulõike teostasid meistrid-ksülograafid. Tervikteosena ilmus „Georgica” Mailloli illustratsioonidega mitu aastat pärast kunstniku surma, 1950. aastal. Illustratsioonide trükkimise tarbeks valmistati eriline paber, mille vesimärgil Mailloli skulptuuri kujutise all kunstniku ja kirjastaja nimi. Sellisele paberile trükitud illustratsioonide tiraaž oli 750 eksemplari, näitusel olevad teosed on nimelt sellel paberil.

Kui Mailloli tööde puulõikes teostajad pole nimeliselt teada, siis Georges Rouault joonistas samuti puule, kuid tema tööde graveerijaks oli tuntud ksülograaf Georges Aubert. Näituse puu­gravüürid on 1932. aastal ilmunud Ambroise Vollard’i teosest „Isa Ubu reinkarnatsioonid” („Réincarnations du Pére Ubu”). Picasso kahe graafilise lehe kohta saab samuti öelda, et neid on kasutatud trükiste kaunistamiseks, kuid päris illustratsioonid need pole juba sel lihtsal põhjusel, et neil puudus loomishetkel seos nende väljaannete sõnalise osaga. Kuid sellele vaatamata on neid edukalt kasutatud teoste illustratiivse saatena. Eelmistest näidetest eristab neid veel asjaolu, et kumbki tõmmis näitusel pole pärit otseselt neist teostest, vaid eraldi editsioonist, mida mõlemal puhul näitab trükitekst tagaküljel, mis ühtlasi on kinnitus Picasso autorsuse kohta. Picasso oforditehnikas selgvaates naisakt kaunistas kunstniku 75aastaseks saamise puhul avaldatud pühendusteost, mille tekstiosa moodustas Jean Cocteau’ „Tunnistus” („Témoignage”). Tema värvilise lito algvariant valmis 1956. aastal ja sellest sai väljaande „Picasso ateljee” („L’Atelier de Picasso”) palgeleht. Kaks aastat hiljem kinkis ta selle töö tõmmise, kirjutades pühenduse kingituse saajale pildipinnale ja lisades sinna ka värvilaike. Sellisel kujul litografeerisid selle meistrid Fernand Mourlot’ litotöökojas Pariisis ning seda kasutati 1960. aastal teose „Maalid, meie sõbrad ” („Ces peintres nos amis”) avapildina. Bonnard’i litotehnikas „Oraatori” saamislugu on lihtne: see on püha Monica elu kajastava teose illustratsioon, mis ilmus 1930. aastal tiraažiga 340 eksemplari. Otse raamatust on pärit ka Hans Bellmeri sügavtrükis illustratsioonid 1965. aastal Pariisis ilmunud novellile „Madame Edwarda”. Nende tööde valmimisaeg on aga paarkümmend aastat raamatu ilmumisajast varasem. Mõtteliselt raamatuga seotud, kuigi mitte raamatus ilmunud on 1930. aastal tehtud Jules Pascini pehmelakitehnikas illustratsioon Charles Perrault’ muinasjutule „Tuhkatriinu”. 1920. aastate kuulsa bordellistseenide maalija ning Montparnasse’i printsiks kutsutud ekstsentriku loomingus on see sari (ta tegi viis graafilist lehte selle muinasjutu aineil) päris erandlik. Näituse taustal erandina on lehel märgitud tiraaž ja tõmmise number 200/53. See aga näitab, et tegemist on 35 aastat pärast kunstniku surma, 1965. aastal tehtud hiliseditsiooniga.

Miró ja Buffet

Bernard Buffet. Puuviljavaagen.  Värviline lito, 1954.

Bernard Buffet. Puuviljavaagen.
Värviline lito, 1954.

Toomas Tuul

Värvilitos teostatud töödega on esindatud Miró ja Buffet. Esimeselt on kunstnikule omased värvijõulised improvisatsioonid ja teiselt kindlavormiline natüürmort, tüüpilised näited nende graafilisest vabaloomingust. Ometi on siingi olemas varjatud seos trükistega. Buffet’ puhul avaneb see tõmmise tagaküljele trükitud seletuses, mis näitab graafilise lehe kuulumist ühte seitsmekümne viies eksemplaris paljundatud portfooliosse, ning ühe Miró teose tagakülg näitab selle kasutamist kutsena ühe 1968. aastal Pariisis korraldatud isikunäituse puhul. Ainsad kunstniku omakäelist allkirja kandnud graafilised lehed on meil vähe tuntud, kuid Inglismaal vägagi hinnatud portretisti Gerald Leslie Brockhursti oforditehnikas väikesemõõtmelised tööd 1920. aastate algupoolelt. Võib öelda, et selline autorite valik peegeldab kindlasti Paul Reetsi esteetilisi eelistusi, kuid teoste omandamisel pidi ta paratamatult arvestama oma majanduslike võimalustega. Osalise tööajaga haiglatöötajana polnud tal rahalisi vahendeid sajandi suurkunstnike põhiloomingu omandamiseks, kuid ta leidis taskukohaseid võimalusi omandada nende meistrite loometöö äärealalt selliseid näiteid, mis vastasid hästi ka tema kirjandusalasele eruditsioonile ja -huvile.

Pagulaskultuur

Näitus pakub ka põgusa pilguheidu eesti pagulaskultuuri ilmingutele pisivalikuga väikese tiraažiga bibliofiilsetest väljaannetest, millest enamik kannab ka autori(te)poolset pühendust Paul Reetsile. Näiteks Aleksis Ranniti „Mere” Arno Vihalemma illustratsioonidega iluväljaanne, mille kogutiraaž 137 eksemplari, mitu Otto Paju linooli lõigatud Kalju Lepiku luuleteost, millest „Vilemees” on paljundusarvuga 75 eksemplari, Marie Underi ballaad „Porkuni preili”, mille kunstiliseks saateks viis Agaate Veeberi söövitustehnikas teostatud originaaltõmmist. Märgatav on siin rõhuasetus Marie Underi loomingule ja tema Paul Reetsile lähetatud raamatutele. Viimastest üks eripärasemaid on New Yorgis 1967. aastal välja antud Anna Ahmatova „Reekviem”, mis sisaldab venekeelse originaalteksti ühes Marie Underi tõlkega, lisaks Aleksis Ranniti essee „Anna Ahmatova ja Marie Under” ühes venekeelse kokkuvõttega ja 1952. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud François Mauriaci prantsuskeelse artikli Anna Ahmatovast.

„Sõnasild” on ühe Marie Underi luulekogu pealkiri, Paul Reetsi ja Marie Underit ühendas sõnasild kirjavahetuse kaudu, mis kujunes tõeliseks sõprussuhteks (isiklikult ei kohtunud nad kunagi). Võib-olla selgub sellest näituseosast ka üks neist põhjustest, miks Paul Reets valis oma mitmepalgelise kultuurikogu hoidjaks kinkija sünnimaal just Underi nimega seotud institutsiooni.

* Jaan Undusk, Paul Reets, omapäiuitaja Nõmmelt ja Bostonist. Rmt: Eesti kunst Paul Reetsi kogust. 2013, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 30.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming