Sirge superreaalsed digipanoraamid

Karen Jagodin

“Kui te ülisuurel fotol näete üheaegselt riigikogu saali lage ja põrandat, siis ei pruugi te veel olla keerulistel aegadel mõistust kaotanud ega purjus – tänase digitehnikaga on see täiesti võimalik.” Nii juhatab Eesti Arhitektuurimuuseumi Peeter Sirge digitaalseid panoraame tutvustava näituse “Sfäärilised ruumid” sisse saatetekst. 360x180 kraadi fotopallid paljastavad meile tuttavate ruumide uue olemuse, kutsudes neis ringi vaatama, neid avastama ja nendega suhestuma. Näituse algidee pärineb fotode põhjal kokku pandud “liikuvast pildist”, mis arvutis vastavalt hiire liigutamisele näitab ruumi põrandast laeni ning seinast seinani. Justkui videokaamera moel ruumis liikuv pilt erineb siiski fotograafi sõnul oluliselt filmist: “Kui videos vaatame seda, mida näidatakse, siis fotos seda, mida tahame. Video kestab nii kaua, kui režissöör otsustab seda näidata, kuid fotodesse on võimalik süveneda igaühel just nii kaua, kui ta soovib.” Näituseks on formuleerunud lisaks liikuvale pildile ka saalitäis tohutu suuri fotosid (trükitud Metroprint Systems OY), esitades valdavalt kultuuriobjekte keskaegsetest kirikutest teatrite, kontserdimajade ning riigikogu hoone ja Kumuni. Peeter Sirge kutsub oma fotosid naljatlevalt kukerpallideks, mis tegelikult iseloomustab kõige täpsemalt fotol leitava ruumiulatuse. 360x180 kraadi foto sünnib enamasti kaheksast, kuid mõnikord kuni 20 kohustuslikust kaadrist, millest moodustab panoraami arvutiprogramm PTgui. Näitusel on väljas viimase kahe aasta katsetamise ja leiutamise tulemused.

Teadaolevalt võttis panoraami mõiste kasutusele kunstnik Robert Barker, kes lõi 1787. aastal Inglismaal esimese hiigelpildi ehk panoraami. Fotograafiasse levisid panoraamid 1850. aastatel, peaaegu kohe pärast fotograafia leiutamist. Esimesed panoraamfotod pandi kokku dagerrotüüpidest (positiivvõtted hõbetatud plaadil), millele järgnes juba spetsiaalne panoraam-fotokaamera XIX sajandi lõpul. Panoraamide pildistamise võimalused on alati olnud seotud tehnika arenguga, mistõttu ei saa tänaseid fotosid vaadata lahus digitaalsetest võimalustest.

Sfäärilised panoraamid pakuvad uutmoodi ruumikogemust traditsiooniliselt sirgete ning paralleelsete seinte ja lagedeta. Ma ei vaataks neid kui panoraamfotode edasiarendust ja täiustatud versiooni, sest mulle tundub, et digitaalse tehnika tulekuga on toimunud olemuslik muutus. Dagerrotüüpe kõrvuti paigutanud fotograafid püüdsid uuesti luua kuvandit kaamera ees laiunud vaatest, kuid sfääriliste panoraamide puhul saab reaalsusest vahend, millega fotograaf manipuleerib. Tema otsustab, mis selles ruumis eksisteerib ja domineerib. Digitaalne panoraam näib läbi ja lõhki konstruktsioonina, olenemata sellest, kas see, mida ta kujutab, ühtib meie kontseptsiooniga reaalsusest või mitte. Ja seda eelkõige seetõttu, et fotograafia põhiline illusioon võimest transportida reaalne kujutis maagilise võttega kaamerasse ja sealt paberile muutub siinkohal pildistajale ilmselgeks valeks. Sellele aitab kaasa vaataja uskmatus, sest kui varased panoraamid lõid puutumatu illusiooni, siis digitaalsed panoraamid ei suuda varjata tõsiasja, et tegu on simulatsiooniga, ning see teadmine on kodeeritud vaatajasse juba enne, kui ta fotole läheneb.

See kõik tõstatab küsimuse, mis roll on selliste panoraamide puhul fotograafil? Seda võib vaadata kui jõulist sekkumist arhitekti töösse, ruumi pahupidi pööramist ja igasuguse tõepärasuse hävitamist. Seeläbi muutub fotol kujutatu iseseisvaks ruumiinstallatsiooniks, fotograafi loodud manipulatsiooniks. Võibolla aga isegi superreaalsuseks, kuna see lahkneb meie tavakujutlusest, et foto peab näitama reaalsust. Teisalt ei ole simulatsioon võõras ka varastele panoraamidele, kus aeg-ajalt võib kohata sama inimest foto paremal ja vasakul nurgal. Meie aju loob selliseid konstruktsioone iga päev, kuid me ei ole harjunud tõsiasjaga, et suudame neid tegelikkuses nii lihtsalt ignoreerida, olgugi et 360kraadine vaade on inimsilmale võimatu.

Sfäärilised panoraamid on kahtlemata väga dekoratiivsed. Klassikalisest arhitektuurifotost eristab neid muu hulgas tohutu informatiivsus, mistõttu tekib küsimus, kas säärastel piltidel võiks kunagi olla koht regulaarsetes arhitektuuri- ja disainiajakirjades või jääb massiväljaannete jaoks see kujund siiski liialt kunstiliseks Võib-olla ongi tegemist lihtsalt mänguliste katsetustega mõtestada ümber meie ruumitaju, kuid ajal, kui informatsiooni hulk päevast päeva ainult tiheneb, annavad need panoraamid fotole ka võimaluse pidada sammu infoajastu arhitektuurieluga.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming