?Situated Self? käsitleb poliitilise agoraa tagamaid

Rael Artel

Intervjuu kuraator Branislav Dimitrijevičiga  

 

?Situated Self: Confused, Compassionate and Conflictful? toimus veebruaris-märtsis Belgradi kaasaegse kunsti muuseumis ning mais-juunis Helsingi Tennispalatsis. Projekti genereerisid ja kureerisid leidlike ja väljapeetud projektide poolest tuntud kuraatorid Mika Hannula ja Branislav Dimitrijevikoostööprogrammi ?Norden-Balkan-Culture-Switch? heldel toel. Eksponeeriti kahekümne Euroopa perifeeria kunstniku loomingut ning kogu näitust võiks iseloomustada kui rafineeritud ja mõtestatud valikut veel suhteliselt etableerumata, kuid oma potentsiaalist märku andnud kunstnike töödest (nad pole oma loomingus veel endasse tõmbunud ega minetanud avatust koostööle ja koostööprojektidele). Näituse põhjused ja tagamaad avanevad intervjuus ühega kuraatoreist, serblase Branislav Dimitrijeviiga.

 

?Situated Selfi: Confused, Compassionate and Conflictful? toimus programmi ?Norden-Balkan-Culture-Switch? raames koostöös väga paljude osalejatega. Milline oli säärase laiaulatusliku näituse stardiplatvorm või lähtepunkt?

See näitus kasvas välja projektist ?Speak up? ja sellega kaasnenud workshop?ide seeriast, kus osalesid Põhjala ja Balkani riikide kunstiüliõpilased ja õppejõud. Kokkusaamiste käigus arutleti ja üritati välja töötada mehhanisme, mis muudaksid kunstiloomingu ligipääsetavamaks ning kontekstitundlikumaks. Näituse kuraatoritöö üritab kriitilisse fookusse tõsta paljususe või mitmekesisuse mõiste, samuti reaalsed koosolemise taktikad, kuid seda ilma eelarvamusliku või etableerunud ideoloogilise maatriksita. Samuti on näituse teema võimalikud perifeersete piirkondade dialoogid, nii Belgradi ja Helsingi vahel, minu ja Mika Hannula vahel kui ka kunstnike vahel nagu Lissaboni-Glasgow kunstikarika projekt, või siis Iasi, Rumeenia ja Nykalerby, Soome vahel…

Jukka Korkeila ja Sinisa Ilicˇ tegelevad mõlemad seinamaaliga, kuid nad ei tundnud üksteist varem, albaanlane Anri Sala teeb video läbielamistest, kui Nato pommitas Serbiat, Karsten Konrad lisab oma topograafilistele kaartidele uusi suurlinnu jne. On oluline, et selle näitusega ei suhtutud lugupidamisega etteantud geograafilisse Põhjala-Balkani raamistikku, vaid see kasvas sellest välja ja tõmbas projekti kaasa teisi kohti.

 

Kataloogi eessõnas kirjeldate näituse ettevalmistusprotsessi kui pikka reisi, mis kestis ühtekokku kaks aastat. Kuidas sel juhul käsitleda näitust ennast: on see lõpp-produkt, reisisihtpunkt, lihtsalt tööprotsessi enda ülejääk?

Mika ütleks, et see näitus on nagu laev. Tähendab, et kui sa ei taha kuhugi jõuda, siis võib see olla sihtpunkt, see võib olla ka lihtsalt eesmärgitu hulpimine, aga ka ebastabiilne ja habras alus ideede transportimiseks. See näitus tegeleb sümboolsete väärtuste vahetamisega.

 

Eessõnas on öeldud, et see näitus on koosolemisest. Kas seletaksid seda pisut? Mida tähendab koostööprojekt?

See pole ainult üksteise mõistmine või üksteisega suhtlemine, vaid tähendab süvenemist teiste osalejate maailma ja oma energia sellesse pühendamist. Püüdsime näitusele valida teoseid, mis näitavad, kuidas kontaktid genereerivad pidevat liikumist ja mobiilsust ning aktiveerivad konkreetseid situatsioone ja tekitavad positsioone.

 

Milline oli teie kuraatoripositsioon või -printsiip, kui valisite näitusele kunstnikke ja teoseid?

Valisime kunstnikud, kes meie arvates ei ohverda oma teostes tähenduse terviklikkust oma ambitsioonide nimel. Mõtlesime kunstnikele, kes tegelevad ühe või kõigi kolme näituse pealkirjas toodud emotsionaalse seisundiga. Olla segaduses, kaastundlik või konfliktne või kõik need kolm samaaegselt, see on meie jaoks indikaator, mis annab märku vajadusest mõista kaasaegse maailma vastuolulisust.

 

Näituseprojekti rahastas Põhjamaa Ministrite Nõukogu. Kas säärased finantseerimise allikad, millega käivad alati kaasas väga range reeglistik ja piirangud, mõjutavad ja kujundavad kunstisündmuste formaati?  Või isegi kunstinäituste sisu? (Nii palju kui ma tean, siis näiteks meganäituste ?Populism? ja ?Who if not we…? struktuur ja organiseerimisstiil on suurel määral paika pandud rahastavate institutsioonide kontorites.) Milline on sinu arvamus?

Me ei saanud mingeid suuniseid, mis puudutab projekti sisulist külge. Näitus pole isegi Põhjamaade ja Balkani koostööprojekt, kuigi see peaks olema projekti eelduseks. Nõustun, et seda tüüpi näitus on motiveeritud konkreetsest poliitilisest raamistikust, mida fondid toetavad. Igatahes ei kavatsenud me ?Situated Self?iga? illustreerida mõnda n-ö kuuma teemat, vaid pigem vaadata poliitilise agoraa taha, uurida asjade tagakülgi ja tagauksi. Kunst on alati funktsioneerinud kui kanal teatud hegemoonia (ideoloogilise, majandusliku, sümboolse) ja vajaduse vahel seda hegemooniat destabiliseerida. Sotsiaaldemokraatlikes süsteemides on vastasseisud vähem dramaatilised, fondid on vastuolud dedramatiseerinud, nii et keegi ei saa päriselt öelda, kas ollakse rahastajakuulelik või hoopis -kriitiline. Arvan, et kunstiprojektidele ideoloogiliste nõudmiste pealesurumise kriitika paneb tänapäeval tegelikult märgist mööda. Selle taga on pigem meie endi võimetus kasutada kodanikuvabadusi, mis on antud. See on struktureerimata vabaduse ülejääk, mis mõjutab sotsiaaldemokraatlikku maailma, viimane aga muudab ühiskonna kergesti haavatavaks fundamentalismi vormide poolt. Peaksime suunama oma kriitika tegijate vastu ja mitte fondide vastu üldiselt. Ja loomulikult on fondid erinevad: minu kogemused Põhjamaade Ministrite Nõukoguga on olnud tunduvalt meeldivamad kui paljude teiste fondidega. Nii et kui näitus pole suurem asi, tuleks süüdistada meid ja mitte mingit finantseeriva organisatsiooni nähtamatut kätt.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht