Skulptuur räägib:

Kirke Kangro

Võimu ja vabaduse suhe tekitab lakkamatult küsimusi ja nõuab ka pidevat lahkamist. Mil määral üks sõltub teisest või mil määral üks välistab teise? Kui palju on kunstnikul üht või teist? Kui verbaalsed arutelud sel teemal on ja peavadki olema lõputud, siis kujutavas kunstis saab see arutelu märksa kokkusurutuma vormi. Juuli lõpus avatud näituse eesmärk oligi anda skulptuurile võimalus tõsisemalt ja vabamalt rääkida; kunstiliigile, mis on läbi ajaloo olnud üpris tihedalt seotud võimu manifestatsioonidega ja väärtuste kinnistamisega ning millest on viimasel ajal jälle saanud poliitiline küsimus. Sotsiaalsest ruumist ahistatud skulptorid väärivad ometi ka vabadust kriitilist galeriikunsti teha! Näituse mõte tekkis mul tegelikult juba poolteist aastat tagasi, aga saatuse tahtel kujunes see näituse avamise hetkeks sootuks ajakohasemaks: viimase pooleteise aasta jooksul on skulptuur eriti valju häält tegema hakanud. Nüüd said siis skulptorid välja öelda, mis neil oma kunstiliigi seisu kohta öelda oli. Ilma piiranguteta, mida paratamatult kohtab avaliku ruumi skulptuur, mis peab arvestama tellija maailmavaadet ja sageli mitte kuigi väljapeetud maitset. Kunst võiks olla ala, kus vabadus on viidud maksimumini, aga kui galeriikunst ongi individuaalselt vaba, siis avaliku ruumi kunsti vabadus on keerukam küsimus. Olen seisukohal, et vabadusega peaks siin kaasnema ka teatud (professionaalne) võim: kunsti üle otsustagu kunstnikud. Komisjonid, kes meil avaliku ruumi kunsti üle otsustavad, kunstiaristokraatiat ei hõlma. Ilmselt oleks ka lausdemokraatia ehk rahvaotsus kunstiküsimuste üle otsustamisel üsna kole, kuna tõenäoliselt peaks sellisel juhul kannatama kunstnikest vähemus. Aga praeguste linnaruumi skulptuuri puudutavate otsuste juures on asi ka sellest kaugel, siin ei võimutse mitte rahvavõim. Näitusele, mis algselt oli planeeritud kujurite ühenduse aastanäitusena, sai tööd välja valitud võimalikult suurt mitmekesisust arvestades. Nii nagu me algset projekti laiali saates lootsime, tuligi pakkumisi mitme nurga alt: nii abstraktsemat ja filosoofilisemat mõtisklust võimu üle kui ka päevapoliitikat, meediakriitikat, käibetõdede lahtivõtmist. Esindatud on nii feminism kui ka ökovaated, näha saab nii videokunsti kui ka ehedat pronksist valatud skulptuuri. On irooniat, absurdihuumorit ja kuivalt eritlevat kommentaari. Osalevad kunstnikud on meie kultuuriruumi olulised tegijad: eesti skulptuuri klassikutest esinevad näitusel Mare Mikoff, Mati Karmin, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Tiiu Kirsipuu jt. Uuest põlvkonnast astuvad üles Hudnoi (Jass Kaselaan, Edith Karlson), Johnsonid, Neeme Külm. Samuti esineb näitusel valdkondadevaheline Marco Laimre. Väliskunstnikest kutsusime osalema eelkõige neid, kes meiega ajalooliselt või kultuuriliselt midagi jagavad, meie regiooni võimu ja vabaduse problemaatikat tunnevad: ungari kunstnike duo Little Warsaw, kes on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu (nendelt pärineb ka näituse pronksskulptuur, massiivne ilma igasuguste tähistusteta lipp), samuti poola kunstnik Angelika Fojtuch  ja soomlased Anssi Kasitonni, Eero Yli-Vakkuri ja Emmi Vainio. Hollandist tuli oma askeetliku esteetikaga ökovideotega kohale Zeger Reyers.

Hea, et kunstil kui institutsioonil jätkub siiski niipalju võimu, et anda kunstnikule vabadus oma ideid teostada ja näidata. Loodetavasti olime, s.o mina ja kaks teist kuraatorit Elin Kard ja Mari-Liis Tammi, piisavalt paindlik võimuinstants, et teokssaanud ideid vahendada ja kunstnike vabadusetundele kaasa aidata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming