Soansi-Härmi-Laimre masinad ja Lapini ?masinad?

LEONHARD LAPIN, professor

Vastuseks katketele Hanno Soansi, Anders Härmi ja Marco Laimre vestlusest (Sirp 21. V). Kõigepealt tänan häid kolleege, et seoses Kraftwerkiga ja masina-kultuuriga märkisid nad ära ka mind, ent nende väidetest minu ?Masinate? sarja ?formaalsusele?, ?ääretule ðovinismile? ning sellele, et ma ?ei elanud masinaid subjektiivselt läbi?, et see oli minu jaoks ?tundmatu ? totaalselt Teine?, järeldan, et kõnelejad pole minu ca 150 teosest koosneva sarjaga üldse tuttavad ning teadmatusest lihtsalt alavääristavad seda siiani rahvusvaheliselt aktuaalset, arvatavalt minu noorpõlve loomingu üht peateost.

Pole ka ime, sest sarja terviklikum näitus toimus ju 1977. aastal Kunstihoone galeriis. Et sellal kataloogi, veel vähem sellekohast raamatut välja anda oli võimatu, sest tsensuur kõrvaldas nimetatud näituseltki mõned tööd ning 1984. aasta juba väiksema ekspositsiooni Draakoni galeriis KGB hoopis sulges, andsin sarja tutvustava raamatu välja alles 1998. aastal: Leonhard Lapin, ?Masinad. Machines. 1972 ? 1978?. Arvan, et vähemalt noored kunstiteadlased oleksid võinud sellega enne nii laiale üldsusele suunatud esinemist tutvuda. Ajal, kui ma seda sarja joonistasin, maalisin ja trükkisin, oli põhjalikum lähenemine tuntud kunstniku tuntud töödele veel tavaks; suhtusime oma loovatesse eelkäijatesse ikkagi teatava respektiga ning arvan, et ilma eesti vana avangardita ei oleks ka kõnelejad täna sellised, nagu nad on ? uhked ja uljaspead.

See selleks. Nüüd aga pean lugejale, kes on ehk ka raadiokuulaja, vajalikuks nimetatud valetõlgendused ümber lükata ning oma tollaseid loomingulisi kavatsusi kõige üldisemalt tutvustada. Kui 1972 ? 1979 seda sarja lõin, ei olnud siinkandis Kraftwerkist veel midagi kuulda. Hiljem olen neid mõnuga kuulanud ning teatavat hingelähedust tabanud. Minu ?Masinatel? olid muidugi omad ajaloolised eeskujud: kõigepealt vene konstruktivistid ja itaalia futuristid, aga nagu kõnelejad on tabanud, ka nii Duchamp kui ka Picabia. Viimastest eemaldusin ma kohe esimeses sarjas ?Masinad?, loobudes oma eelkäijate tuntud masinate-mootorite ja inimkeha mehhaanilisest ühendamisest ning töötades välja masina kui märksüsteemi ? masina avalduse minu kui inimese psüühikas. Vähe sellest, võtsin varasemate kultuuride levinumad sümbolid fallosed, ovaalid, ringid ja ristid ning ?tõlkisin? nad oma masinate keelde. Sündisid veel sarjad ?Fallosed?, ?Ovaalid?, ?Ringid? ja ?Ristid?, millest kõik, peale mõnede piltide ?Ristide? sarjast, on abstraktsed, märgilised ega kujuta ühtegi enne mind loodud masinat. Nende tööde peaeesmärk polnud üldsegi mitte esteetiline, kuigi olin sellal inspireeritud jaapani klassikalisest puugravüürist. Juba sellal teadvustasin sarja kontseptuaalse teosena, mis ?ei kujuta, ei peegelda, isegi ei analüüsi masinate loodust, vaid esitab sümboolselt selle vastupeegeldusi minu teadvuses? (tsiteerin oma 1977. aasta teksti). Kuidas saab selline lähenemine olla formaalne, masin mulle mingi ?Teine? ja ?tundmatu?, kui ma kõike kujutatut aastaid ning paljude tööde kaudu läbi elasin! Või oleksin pidanud leivalõikemasinal, nagu tegi seda üks itaalia kontseptualist, oma jäigastunud elundi seibideks lõikama?

 

2

Siit jõuame ka minu väidetava ðovinismini, kui kogu masinate sarja vaadata vaid ühe selle väikse osasarja, alles eelnimetatud sarjade järel valminud ?Naine-masin? mõnede piltide kontekstis. Olin sellal küllaltki pöörane noor mees, mul polnud probleeme kallimate leidmisega ning seksuaalseks rahulduseks ei vajanud ma muid kanaleid kui ikka naist, keda ka külluslikult sain. Ka ei kandnud ma endas mingit salaviha naissoo vastu: mul olid lapsepõlves südamlikud suhted oma ema ja õega, armastasin ja austasin kõiki oma naisi ning ei tundnud mingit alateadlikku tarvet oma loomingus naist alandada, kujutades teda mingi naudingumasinana. Nii aga väidavad noored kõnelejad!

Käsitlesin ?Nais-masinates? tänaseks juba kulmineerunud protsessi, kus naine kui ema ja elukaaslane devalveeritakse seksitööstuses tõesti naudingumasinaks ning kus tänaseks on juba loodud ka elektrilised rahuldamismasinad. Neid mõnedel Interneti lehekülgedel nähes tabasin end mõttelt, et olin ju sellised riistad juba kolmkümmend aastat tagasi välja mõelnud! Ent mitte seksiorjuse kultiveerimiseks, vaid irooniliste sümbolitena inimkonna võimalikule arengule viitamiseks!

Samas sekundeerivad mul ?Naine-masin? töödele samas sarjas ?Mees-masinad?, üdini ?feministlikud? teosed, kus kujutan meeste masinustumist läbi bürokraatia ning spordi: seal figureerib ka tänane elust võõrandunud ?pintsaklipslase? tüüp, ilma näota mees, kes ametipostil võtab vastu otsuseid, mille üle rahvas naerab, aga ametiasju ajades ka nutab.

Kuhu on jõudnud tänapäeva tippsport, seda teavad küll vist kõik, ent sarja loomise aegu veel amatöörsporti ja tippsporti eraldati, olümpiamängud olid veel keha kultuuri, mitte reklaamisündmus.

Ja veel, kui ?Naine-masin? ja ?Mees-masin? algavad figuratiivsetena, siis nagu kõik muud sarjadki, lõpevad abstraktsete kosmiliste struktuuridena, milliseid koondab kogu teose viimane osa ?Kosmilised masinad?. Kõik maised ja vaimsed probleemid taanduvad lõpuks sümboolseks energiaväljaks. See kogemus on mulle hiljem andnud julguse asetada pornograafilise suguakti kõrvale kuldse ringi ? Püha Vaimu, kes on kohal nii kirikus kui ka lõbumajas, sest kosmiline energia läbib kogu meie reaalsust, on selle maailma algus ja ots. See osaleb meie parimates ja jälgimates toimingutes!

Lisaks liituvad mõlemad eelkäsitletud sarjad kolmandaga ? ?Hierarhiatega?, piltide-skeemidega, milles käsitlen masinate-hierarhiliste tabelitena perekonda, suguvõsa, asutust, riiki, kogu inimese elu sünnist surmani. Sarja lõpuks jõudsin kummalisel moel täpselt sama visuaalse struktuurini, milleni arenes Mondrian oma kirsipuud järk-järgult geomeetriliseks abstraheerides.

Looduse ja inimese suhteid masinustumise võtmes käsitlesin eraldi sarjas ?Fauna-masin? ja arvan, et tänaseid geneetiliselt muundatud taimi ja loodud loomi silmas pidades oli mul kaugelenägev silm. Niipaljukest võin ehk end ka esile tõsta, pidades silmas oma varasemale loomingule ning tegevusele viimasel ajal osaks saanud mitmeid põhjendamatuid laitmisi ning pinnalist käsitlust.

Soansi ja Härmi kapsamaale aga siirdusin sarjaga ?Moodne masinkunst?, milles käsitlesin moodsat kunsti, eriti selle krestomaatilisi autoreid ja teoseid, just masinkultuuri paradigmas. Nähes, kui ulatuslikult kaasaegne kommertsreklaam kasutab moodsa kunsti keelt ja kujundeid, ei olnud ma juba sellal kuigi kaugel tänapäeva kunstikäsitlusest, kus kõigele võib lisada kunsti sildi ning igasuguse vaimse saavutuse kõikvõimsa meediaga hävitada. Loodan, et see ei ole teie tegevuse eesmärk ? kolleegid, kõnelejad.

 

3

Veelkordseks tõendiks, et Kraftwerkiga sarnaselt ma ka oma läbielatud masinakogemuse uuesti, juba iseseisva, kunstiks muundunud masinana realiseerisin, olgu sari ?Masin-majad?, hulk masin-arhitektuuri projekte, millest mõned on ka valmis ehitatud. Kes ei usu või tahab näha, sõitku Tallinnast Pääsküla poole üle vana silla Udu tänavale, nn. Lapini külla, kus kaks masin-maja on endasse neelanud kaks perekonda ja neid just masinate ?uue loodusena? juba aastaid ?töötlevad?. Ei ole kuulnud, et neil minu masinates halb elada oleks olnud, kuigi ma täna enam sellist arhitektuuri ei loo.

Ka mina ei ole Kraftwerki kuulates end viletsalt tundnud, ent arvan, et nad on küllaltki monotoonsed ning minust rohkem masinaid müstifitseerinud. Ise olen aga nüüd juba masinate looduses pettununa asunud hoopis teisele ? ehtsa looduse ning selles avalduva Puhta Vaimu poolele. Armastan nüüd Masinast enam Emakest Maad, nagu armastan oma kadunud ema. Kahju ainult, et inimeste loodud maailmas on just nii läinud, nagu ma oma kolmkümmend aastat tagasi ette aimasin.

Seega ei koosne minu ?Masinate? sari ainult ühest ?Naine-masin? sarjast, vaid hoopis kaheteistkümnest alasarjast ning seda ette võttes peaks tutvuma tööga kogu selle ulatuses, mitmekihilisuses ning tähenduste sügavuses, mitte lähtuvalt vaid ühest, jalgu laiutavast masin-naisest, kellest tänane Tallinn kubiseb. Tänan aga veel kord käredaid kõnelejaid, kes andsid mulle hea võimaluse ning parajalt indugi ühest oma möödaniku suurtööst veidi kirjutada, mida ma muidu ehk ei viitsikski teha. Nii palju on uusi ideid ja töid!

Lõpetuseks tsitaat 1979. aasta masinate-tekstist: ?…põhiline on soov viidata selle seeriaga uue looduse olemasolule, protsessile, mis kujundab uusi seisundeid kogu kosmilises looduses, tehismaailmale, mille toimest me endile veel vähe aru anname.?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming