Sõna on autoril

Siram

Mare Tralla isikunäitus „Autoportreed” Pärnu Kunstnike Majas kuni 18. VI, kultuuriõhtu „Olemasolu variatsioonid” 11. juunil: Kiwa ja Terje Toomistu filmi „Wariazone” Pärnu esilinastus ning Jasper Zoova autoraamatu esitlus.  Kelle oma on looming? Kellel on õigus seda loomingut tõlgendada, käia välja mõtteid loomingu sisu kohta ja defineerida, et see üldse on looming, kunst?  Kui sünnib laps, siis esialgu tundub vanematele, et ta on nende oma ja nad võivad temaga teha, mida tahavad. Ostavad roosa kleidi, söödavad teda oma arust kõige tervislikuma kraamiga ja õpetavad talle igasugu vahvaid asju. Ja usuvad, et tänu kõigele sellele tuleb temast ideaalne inimene, just selline, nagu neile meeldib. 

Tegelikult läheb kõik teistmoodi. Mida enam laps sotsialiseerub, seda arusaamatuks muutub tema toimimine. Ta kannab riideid, mida vanemad iial ei ostaks, sööb asju, mida peale makstes ka suhu ei paneks, ja hakkab tegelema millegi sellisega, mille olemasolust sa varem isegi teadlik ei olnud. Tulemus on sageli häiriv, kuid tegelikult ei  jää üle muud, kui sellega rahul olla. Üldjuhul selgub, et tegu on täiesti toimiva inimesega, ja asjad, mida ta teeb, on igatepidi adekvaatsed. Loominguga kipub olema samamoodi. Niipea kui oled ta oma ateljeest (või serverist või kõlarist või trükikojast) välja lasknud, hakkab ta oma elu elama. Looja, elav klassik, bravuuritar, nälgiv kunstnik võib küll hüpelda jalalt jalale ja nõuda häälekalt oma loomingu tõlgendusõigusi, aga see tegevus paigutub rubriiki „palju  kisa, vähe villa”. Looming kõnetab inimesi ja kõneleb täpselt nii, nagu ise tahab, ega küsi selleks loojalt üldsegi luba.       

Juhtum 1: Mare Tralla isikunäitus „Autoportreed”         

Kunstnik on muuhulgas ka inimene. Inimese elus toimuvad aeg-ajalt muudatused. Vahel on inimene neid ise tahtnud ja ise suunanud. Vahel tulevad need ootamatult ja põhjustavad identiteedikriisi. Enamasti on tegemist variantide kombinatsiooniga. Igal juhul tekitavad need muudatused tundeid, mis on suurem kui süda, ja mõtteid, mis on suurem kui pea.  Mida teha? On kaks varianti: kas teadvustada neid protsesse ja võtta neid kui võimalust ja õppetunde, või jätta need teadvustamata ja astuda frustratsiooni vaigistamiseks enesehävituse teele.       

On olemas ka kolmas võimalus: transformeerida see kõik kunstiks ja siis vaadata edasi, mis saama hakkab. Kui asi on välja öeldud, paberile pandud, teoseks vormitud, siis tekib  inimesel võimalus asjast väheke distantseeruda, vaadata seda kõrvalt ja leida lahendusi, mis igapäeva rutiinis pähegi ei tuleks. Kõrvalprodukt on siin looming. Nüüd on juba inimese, kes on ühtlasi ka kunstnik, valida, kas ta näitab seda produkti veel kellelegi või jätab selle sahtlisse. Või kappi. Ja kui ta siiski otsustab seda teistele näidata, selgub tavaliselt, et leidub ka teisi inimesi, kel on olnud samalaadne küsimus, identiteedikriis,  valikuhetk. See kõnetab kedagi veel, võibolla isegi abistab, ja näeb välja nagu vastus veel sõnastamata küsimusele. Ja küsimuse „mida kunstnik sellega öelda tahtis?” võib esitamata jätta, sest vastus on tegelikult juba antud ja palju huvitavam kui küsimus.     

Juhtum 2: Kiwa & Terje Toomistu dokumentaalfilm „Wariazone”     

Suvituslinna tänavatele on ilmunud esimesed punaseks põlenud palja ülakeha ja toasussidega mehed. Linnavalitsus lubas tänavad jaanipäevaks korda teha, kuid praegu on veel reaalne oht jääda asfaldifreesi alla või kukkuda mõnda auku, mis veel kümme minutit tagasi oli täiesti tavaline ristmik. Õlle hind pubides  on juba tõusnud, aga kundesid, kes seda õlut ostaks, veel eriti palju ei ole.     

Kõige selle vahel käib kultuuriüritus. Eeskavas on ka film, mis räägib seksuaalvähemusest. Hüperheteroseksuaalses suvituslinnas eksisteerib reaalne oht, et keegi seda filmi vaatama tulla ei viitsi, ja pole ka välistatud variant, et kõnealuse  perverssusega seotud isikud peksa saavad. Kuid tegelikkus on suurem kui eelarvamused. Juba kümme minutit enne kultuuriürituse algust on saal rahvast täis, toolid saavad otsa. 75 protsenti kohalviibijatest ei ole tegijate ja korraldajate sugulased ega sõbrad ja 50 protsenti on valmis lunastama pileti. Film kestab 74 minutit ja 80 protsenti kohaletulnutest vaatab selle lõpuni ära. 15 protsenti lahkujatest lahkub, kuid mitte igavusest või tülpimusest, vaid  kuna nende imikud lähevad liiga häälekaks. Filmi autorid püüavad kõigi oraalsete, manuaalsete ja digitaalsete vahenditega mulle selgeks teha, et tegelikult oli see kõik taotluslik ja hästi läbi mõeldud. Ainuke jama on see, et saan ka autori ajupesuta aru, et film, olgugi dokumentaal, on siiski autorite tõlgendus ja sellest lõplikku tõde otsida oleks jabur. Tehniline lahendus sõltub aga oludest ning nii mõnigi kunstiline nüanss pole ei hea ega halb,  vaid lihtsalt maitse asi. 

Tänu sellele filmile sain ma teada, et iseenesest ju igas ühiskonnas olemas transsoolisus on Indoneesia kultuuris sedavõrd erilisel positsioonil, et waria’sid peetakse lausa kolmandaks sooks. See annab silmad ette nii mõnelegi lääne demokraatiale, vaatamata sellele, et tegu on islamimaaga. Jah, muidugi eksisteerib seal  vaikiva aktsepteerimise kõrval ka mahavaikitud genotsiid waria’de suhtes. Waria’de seas on väga intelligentseid aktiviste-professoreid, aga on ka arvukalt meigikunstnikke-seksitöötajaid, kes eelistavad jutule grimasse. Nagu ka muude inimeste hulgas, kas või kuurortlinna suvekülaliste hulgas. 

Igatahes, ma sain seda filmi vaadates väga palju teada asjadest, millest ma varem midagi  ei teadnud. Ja huvitav oli vaadata. Kõigile saalis viibinutele, oletan, muidu nad poleks seal ju 74 minutit istunud. 

Juhtum 3: Jasper Zoova autoraamatu esitlus 

Asi sai alguse kunstiprojektist, mille raames tehti reale kunstnikele ettepanek teha teatud aja jooksul iga päev endast autoportree. Projekt läks aia taha, raha ei saadud või mis seal  ka juhtus, aga Zooval olid need autoportreed 1. IV – 30. VI 2009 olemas ning ta tegi neist raamatu. Ja õieti tegi. Nüüd on meil raamat, mis sisaldab põhimõtteliselt kõike. Võite võtta mõne suvalise juturaamatu, kus pilte pole, või ka väikese eelarvega teatmeteose, kus on samuti illustraatori ja fotolitsentside pealt kokku hoitud, ja siis võtta teise kätte Zoova „Autoraamatu”, sealt pilte juurde vaadata. Sobivus on garanteeritud. Kõik teemad on kajastatud. 

Boonuseks on veel see, et võite seda kasutada ka värvimisraamatuna.         

Esitlusel istub autor põõsa vilus laua taga, narrimüts peas, jagab autogramme ega ütle ühtki sõna. Vaatepilt mõjub küllaltki kliiniliselt. Hiljem järele mõeldes tuleb endale tunnistada, et loovisik pani taas kord kümnesse: ka seekord rääkis pilt ise enda eest. Kuigi see on klišee ja kuigi alati on huvitav lugeda või kuulata arukate inimeste kunstitõlgendust, siis kõige selle eelduseks on ju ikkagi kunst, mis neid tõlgendusi võimaldab. Ning autoril on siis juba hilja  aborti tegema minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming