„Sõnastamata lood” – Euroopa vaatepunkt queer’i-elule

Bruce Nordstrom-Loeb, Minnesota St Olafi kolledži professor

Bäitus „Sõnastamata lood” Tallinna Kunstihoones kuni 26. VI.    Heather, naine minu sülearvuti fotol, on neljakümnendates. Ta seisab Minnesota valitsusehoone ees. See valitsus tahab keelata samasooliste abielu. Heather hoiab käes oma perepilti, ta nina ja silmad on pisaraist märjad. 1980ndail  oli ta üks mu tudengeist, nüüd oleme sõbrad. Ta armastab oma teismelisi poegi ning naist, ometi tahavad uuesti valitud vabariiklased nad jätta ilma õigustest ja toetustest, mis käivad kaasas heteroseksuaalse abieluga. Ta sõnad, pisarad, perepilt jutustavad tema loo. Näitus „Sõnastamata lood” koosneb just sellistest lugudest – lesbid, geid, bi- ja transseksuaalid räägivad või mõnel juhul ei ole võimelised rääkima – ning rääkimise jõust ja võimust.  Ma vaatan näitust kui vanem heteroseksuaalne ameerika mees, kui sotsioloogiaprofessor, kes õpetab soolisust ja seksuaalsust ja kes on õppinud palju oma LGBTi-sõpradelt ja tudengitelt. 

Kapist välja   

Enamik vähemusgruppe nagu rassilised vähemused on teistele nähtavad, kuid LGBT-inimesed võivad olla sotsiaalselt nähtamatud isegi üksteisele, kui nad püsivad n-ö peidus. Transseksuaalid (kui neil on oma bioloogilisest kehast erinev sooline identiteet) on sageli veelgi nähtamatumad: paljud neist püüavad avalikkuse ees oma soolise identiteedi maha salata. See aitab mõista, miks LGBT-lood on sageli jutustamata. Rääkimine teeb nähtavaks, mõnes  mõttes ka ohtlikuks. Avaliku hääle puudumine surub nähtamatuse peale. 

Rassilise ja seksuaalvähemuse teine erinevus seisneb selles, et lesbid ja geid kasvavad peaaegu alati üles heteroseksuaalses perekonnas. Vanemad ei pruugi nende seksuaalset  identiteeti toetada, nad võivad olla šokeeritud, kui nende laps tuleb n-ö kapist välja ja räägib neile oma loo. Isegi armastavad vanemad ei pruugi osata anda oma lastele vajalikke oskusi, kuidas jääda homofoobilises ühiskonnas ellu. Afroameerika vanemad oskavad oma lapsi õpetada, kuidas võidelda rassistliku keskkonnaga. Ungari kunstniku Mariá Takácsi videos „Varjatud aastad” (2009) räägivad vanemad lesbid oma elust 1960ndail ja 70ndail. Nende soov leida partnerit oli keeruline, sest nad olid ka üksteisele nähtamatud. Nad riskeerisid, et olla koos: näeme, kuidas politsei mõnitas pargipingil suudelnud noort lesbipaari; tunneme noorte hirmu, aga ka viha. Nende sõpradest ja armastatust saab neid toetav perekond, kelle ees nad ei pea oma identiteeti maha salgama. Jaanus Samma audioteos „Lood” (2011) uurib samasuguseid juhtumisi Eestis: mida tähendas LGBTi-elu põlvkond tagasi. Seadusliku repressiooni  ja avaliku hukkamõistu tõttu kuuleme enamasti põrandaalusest gei- ja lesbikultuurist: nad on ühiskonnas nähtavad kui kodanikud, kuid nende seksuaalne identiteet on varjatud. Conny Karlssoni video „Kodu” (2010) tuletab meelde, et isegi praegu ei ole lihtne olla avalikkuse ees LGBT-inimene. Näeme, kuidas miilits surub maha 2009. aasta geiparaadi Moskvas. See osutab tõsiasjale, et geipaaradi olemasolu või puudumine on jõuline nähtavuse sümbol.  See võib olla indikaator, kas riiklikul tasandil arutatakse LGBT-problemaatika üle. Paljud LGBT-inimesed siinsamas Tallinnas eelistavad elada nii vaikselt kui võimalik, et neid ei märgataks, et hoiduda vihkavatest ja homofoobilistest stereotüüpidest, millest räägib ka Liisi Eelma ja Minna Hindi „Kuuldud lugu” (2011).     

Gei- ja lesbiperekonnad       

XX sajandil avastasid LGBT-inimesed, kes nad  tegelikult on, mida toob endaga kaasa see, kui olla gei või lesbi. Nad hoidusid omaette ühiskonnas, mis keelas nende seksuaalsuse, sest isegi mõtet, et nad on olemas, aktsepteeriti vaid siis, kui nad ei olnud nähtavad. XX sajandi lõpul, kui LGBTi-liikumine sai avalikuks, tulid ilmsiks uued probleemid: neid hakati ekspluateerima tööl, diskrimineerima naabruskonnas, represseerima poliitiliselt. Aga LGBT-kogemust hakati väljendama ka kunstis ja  kirjanduses, tähelepanu pöörama nende terviseprobleemidele, tekkis queer’i-teooria, LGBTproblemaatika kaasati ülikooliharidusse.     

Ameerika Ühendriikides oli 1980ndatel lesbide beebibuum (kunstlik viljastamine ning adopteerimise võimalus üksikul naisel). Muutustele vaatamata on samasooliste abielu poliitiliselt vastuoluline probleem Ühendriikides. Religioossed liikumised leiavad, et samasooliste abielu ohustab traditsioonilisi pereväärtusi ning see on suurem patt kui LGBT-ühiskonna nähtamatu olemasolu. Uuringud kinnitavad, et lapsed, kes on kasvanud samasoolises  perekonnas, kohanevad ühiskonnaga sama hästi kui heteroseksuaalses peres kasvanud lapsed. Abielluda soovivatele samasoolistele paaridele on samamoodi tähtsad traditsioonilised pereväärtused: vastutustunne, monogaamia, armastus, pühendumine. Paljud samasoolised paarid ei soovi legaalset abielu mitte ainult emotsionaalsetel põhjustel, vaid ka sellega kaasnevate seaduslike õiguste tõttu. Ann-Stina Treumundi video  „Emad” (2011) keskendub kahele lastega lesbiperele. Eestis ei ole veel legaliseeritud samasooliste abielud ega võetud vastu partnerlusseadust.   

Transsooliste probleemid     

Transseksuaalide kogemusest on palju õppida. Transseksuaalsust on binaarse vastandusega ühiskonnaliikmel raske mõista: mõistepaarid  „mees ja naine”, „mehelikkus ja naiselikkus” siin ei kehti. Heteroseksuaalses kultuuris kehtib arusaam, et mehekehaga kaasneb automaatselt ka meheidentiteet, et mehelikkus on atraktiivne vaid naisele.     

Transseksuaalne kogemus räägib, et binaarsed vastandused ei kehti, tegelikkus on sootuks keerulisem ja nüansseeritum. Transseksuaalsed inimesed konstrueerivad ennast sageli sõna otseses mõttes. Kiwa ja Terje Toomistu videos „Waria’de tsoon” (2011)  vaadeldakse waria’de elu Indoneesias. Nad käsitlevad ennast kolmanda soona, ei mehe ega naisena, vaid naise hingena mehe kehas. Näeme ka hinda, mida nad maksavad, et soolisuse mõistet radikaalselt painutada. Neil on traditsioonilises indoneesia kultuuris olnud oma koht lauljate ja tantsijatena, kuid nüüd on nad stigmatiseeritud, eelkõige konservatiivsete islamistlike liikumisete tõttu.     

Queer’i-identiteet ja teooria       

1990ndatest peale on queer’i-liikumine lisanud LGBTle ka Q. Queer’i-teooria on viinud idee, et soolisus ja seksuaalsus on ühiskondlikult konstrueeritud,  loogilise kokkuvõtteni. See esitab väljakutse ka LGTB-liikumisele endale. Queer’iteooria on pannud küsimärgi alla, et soolisus ja seksuaalsus on vaid väljapakkumise küsimus. Queer’i-teooria on näinud soolisuse, seksuaalsuse ning sotsiaalse elu otsest seost ning osutanud poliitilise võimu küsimusele. Pauline Boudry ja Renate Lorenzi installatsioon „Normaalne töö” (2007), mis põhineb Hannah Cullwicki elul sajand tagasi, uurib sotsiaalseid  piire, kaasates soolisuse kõrval ka rassismi ja klassiühiskonna problemaatika. Kindla identiteedi kasutamise asemel võib kasutada väljendit drag, nii transvestiidi mõttes kui ka inimese kohta, kes tahab oma väljanägemise abil näidata, et kuulub kõrgemasse klassi, kui ta tegelikult on.     

Karin Michalski ja Sabina Baumann vaatlevad videos „Lahendust otsides” (2008) soolise  identiteedi esitamisviise: kuidas identiteet kinnistatakse ja küsitavaks muudetakse. Seda on näidatud noorte sakslaste kaudu, kellele ühiskond näitab näpuga nende värvuse, kasvu, teistsuguse seksuaalsuse jne tõttu. Näeme ka, kuidas nad saavad hakkama ühiskonna reaktsiooniga. Sezgini Byniku, Kalle Hammi, Minna L. Hendrikssoni ja Dzamil Kamangeri „Poliitika ja seksuaalsuse kriitiline nimekiri” (2011) käsitleb sekuaalsuse tihedat seotust teiste sotsiaalse  identiteedi määratlejatega nagu rahvus, klass, rass jne. See pole kunagi must-valge. Ameerika Ühendriigid ja Euroopa jagavad lääne kristliku kultuuri ajaloolist pärandit, mis põlgab seksuaalvähemusi ning keelab neile samasuguseid poliitilisi õigusi nagu heteroseksuaalidele. LGBT-inimesed on võidelnud oma ellujäämise ja õiguste eest läbi aegade. Ameerika Ühendriikides oleme ikka veel poolel teel, et aktsepteerida teistsugust. Üha  rohkem liberaalse kiriku kogudusi võtab vastu LGBT-inimesi ja mõned avalikult geid ning lesbid töötavad riigiasutustes ja on valitud kongressi. Seda paljuski vastuvõetud seaduste tõttu ning 1969. aasta Stonewalli vastuhaku draamatilise psühholoogilise mõju sunnil. Paljuski ollakse tänu võlgu naisliikumisele, mis nõudis ka homoseksuaalsuse kui teistsugususe ametlikku aktsepteerimist. 2010. aasta detsembris pandi kongressis hääletusele geide ja lesbide sõjaväkke astumise keelu tagasivõtmine. Ometi on poliitiliselt aktiivsed konservatiivsed kristlikud kogudused ning poliitikud teinud kõik, et gei- ja lesbiperekonnad ei saaks samasuguseid õigusi ja kaitset, nagu seaduslik abielu ette näeb.       

Kuid tundub, et Ida-Euroopas on LGTB olukord palju hullem: mõnes kohas on ikka veel ohtlik avalikult oma õigusi nõuda. Samasooliste abielu ei ole üheski Ida-Euroopa riigis seadustatud. Riigid, kes on astunud Euroopa Liitunagu Eesti, tunnevad survet seadustada LGBT inimõigused. Kuid poliitiline ja kultuuriline natsionalism, mis järgnes Nõukogude Liidust vabanemisele, pooldab vaid traditsioonilisi pere- ja soolisi väärtusi. Kohtades nagu Eesti on mureks vähene sündimus ning ollakse hirmul, kas riik jääb demograafiliselt ja kultuuriliselt kestma. Inimesed kardavad, et samasooliste abielu seadustamine võib iibe probleemi veelgi süvendada  (pigem võiks toetada heteroseksuaalseid paare, kes soovivad saada lapsi). On huvitav näha, kuidas asjad edasi kujunevad. Ja kunstnikud on need, kes inspireerivad ja valgustavad teed.       

Tõlkinud Ulla Juske

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming