Sõnum kaunis ja meeldivas keeles

Tiina Käesel

Katrin Pere ja Annika Tedre näitus „1+1” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 5. II. Õigem oleks vahest „1 ja 1” ehk Annika Teder ja Katrin Pere, sest plussmärk näituse pealkirjas matemaatilise tehtena võib nad küll kokku liita üheks näituseühikuks, kuid nad siiski ei moodusta kokkumängu püüdlevat duetti, nagu vaibakunsti ja keraamika puhul ikka nähtud on. Pigem on nad nagu patarei pluss- ja miinuspoolus, mis vooluringi ühendatuna millegi käivitavad või süütavad. Neil mõlemal on selja taga üle 30 aasta enesekehtestamist ja konkurentsivaimu treenivat loomingulist eluvõitlust, näitusi ja konkursse. Sellele vaatamata on näitus balansis, sest mõlema looming esitab ja kannab seda esteetikat ja printsiipe, mille baasiks on 1970ndatel aastatel ER KIs saadud haridus ja tööoskus. Vaatamata nende kunstnikuks kujunemise algaastate, 1980ndate sügavale stagnatsioonile, kollektiivse sundmõtlemise tippaastatele, arendas just see aeg ja saabunud tormilised 1990ndad välja teatud individuaalsuse ja aktiivsuse, mille pinnalt kasvas välja tarbekunstnike ühendus ON-grupp oma ambitsioonikate näituseprojektidega. Selle asutajaliikmed ja aktiivsed tegutsejad olid ka nemad. See näitus on suur, sest räägib ühtaegu maailmast ja inimesest oma maailmas. Kui Annika Tedre pabersavist modelleeritud valgete mutantkorallide lugu on hoiatussignaal maailmamerest, siis Katrin Pere tekstiilpannood on lood oma elust, oma kodust ja seda tähistavatest märkidest. Kui Annika Teder töötab siin ainult ühe valge kujundi ja kauge ookeani mühaga, siis Katrin Pere töödes on värv intensiivne, kompositsioon monumentaalne, kujund ekspressiivne, faktuurid ja materjalid eriliselt aistingulised, siidpehmetest nõelteravateni. Kui Annika Tedre korallide valgeks muutumise lugu on lausa teaduslikult põhjendatud, ammu alanud ja nüüd intensiivistuv ja meid kaugelt hirmutav maailmamere saastumisest tingitud protsess, siis Katrin Pere temaatika on isiklik eluga kohanemise lugu, haavatav ja õnnelik ühtaegu. Katrin Pere on olnud senises elus oma autoritehnika arendamise ja töövõime poolest ohjeldamatu persoon, kes selleks näituseks on parimal viisil maha rahunenud ja oma viimasele 2012. aastanumbrit kandvale tööle kergendusega pealkirjaks andnud „Kivid südamelt”. Selleks korraks.

See näitus on ilus, sest kõik tööd on ilusad. Häbenematult ilusad. Ilu kaudu traagikat tajuda on eriti valus, sa ei tunne seda kohe. Esmapilgul tunned ainult suurt ohoo-imetlust Katrin Pere 2011. aasta valminud suurte pannoode „Muretiib”, „…uinuda, võib-olla undki näha…” ruumimõju ja intensiivsuse üle, siis tuleb arusaamine, mis olnud ja mis võib järgneda. Nagu ka Annika Tedre video puhul, mis projitseeritud Katrin Pere vaibale „Ühe mõtteta” ja tekitab mulje, et hiidkorallid on asustanud jääsulbise halli Läänemere …

Katrin Pere ise on nimetanud: „Märksüsteem, mida kasutan, edastab oma sõnumi võhivõõrastelegi, sest olen püüdnud oma sõnumi vormistada kaunis ja meeldivas keeles.”

Kaunisti ja avameelselt öeldud. Kunagi kõnetas meid selles keeles hea eesti tarbekunst ja me ei häbenenud seda.

Aga mis siin ikka peita selle näituse tegemise peapõhjust, väikest ühist ümmarguse sünnipäeva aastat, mille puhul vähemalt vanade traditsioonide järgi tehti juba ülevaatlik kokkuvõte. Nemad seda ei teinud, sest uued tööd tahtsid näitamist. Mis sest, et 60, mis meie noortekultuslikus riigis tähendab, et teid pole olemas – nad on ikka teel. Klassikute näitusele tarbekunstimuuseumis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming