Soomlased saavad järjekordse nüüdiskunsti muuseumi

K?ud Reet Varblane

Intervjuu Espoo kaasaegse kunsti muuseumi EMMA (Espoo museum of modern art) direktori Markku Valkoneniga.  

Kümme aastat tagasi avati Helsingis nüüdiskunsti muuseum Kiasma, mis oli suursündmus praeguse kunsti areenil, ja mitte ainult Soomes. Nüüd, 13. oktoobril avate taas uue kaasaja kunsti muuseumi. Kuidas see teil küll õnnestub? Kes toetavad uut Espoo kunstimuuseumi – riik, linn, erasponsorid?

Rohkem kui kümme aastat tagasi saadi aru, et Espoo linna kultuuris on puudu üks väga oluline sektor, kunstimuuseum. Suur hulk entusiaste pani kokku oma jõu ja hakkas seda ideed edasi arendama. Nad suutsid kaasa haarata ka mainekaid poliitikuid.

Kui Espoo linn otsustas osta pankrottiläinud trükikoja (Weilin+Göös) hooned, oli muuseumile roheline tee avatud. Seda tõukas tagant ka linna ja Saastamoineni fondi leping, mille järgi deponeeritakse fondile kuuluv kunstikogu muuseumisse ning seda eksponeeritakse põhikogu näitusena. Konstruktivistlik trükikoja hoone (1960ndatel Aarno Ruusuvuori projekteeritud) renoveeriti ja kohandati muuseumihooneks, kus paikneb EMMA kõrval veel neli muuseumi: Helinä Rautavaara kultuurantropoloogia muuseum, Espoo linnamuuseum, kellade muuseum ja mängude ning mänguasjade maailm. EMMA ekspositsioonipind on kõige suurem (üle 5000 m²), see on isegi suurem kui Kiasmas.

EMMA renoveerimise ja ka jooksvad kulutused tasub linn. Lisaressursside tarvis on EMMA otsinud sponsoreid. Praeguseks ajaks oleme saanud sponsoritelt aastaeelarvele lisaks kuus protsenti. Samuti saame lisaraha ka riigilt. Riik toetab eelkõige väljapaistvaid näitusi, makstes kindlustuse raha. Näiteks Malevitši näituse kindlustuse saime ka riigilt.

Espoos on laiemalt aru saadud, et visuaalne kunst, sealhulgas kaasaegne näitusetegevus, kuulub linnakodanike heaolu põhiolemuse hulka. Veel enam, on aru saadud, et kultuuriinstitutsioonide puudumine takistab iga linna keskuse arengut. Pealinna ja selle lähikonna keskuse konkurentsil on ka positiivne mõju olnud.

 

Eestis kurdame siiani praeguse kunsti ebapopulaarsuse, publiku vähesuse üle. Inimesed eelistavad ikka traditsioonilist kunsti. Kuidas on lood soomlastega? Kuidas olete suutnud neis kasvatada mitte ainult mõistmist, vaid ka armastust praeguse kunsti vastu?

Soome kunstipublikule on moodsat kunsti näidatud 1950ndatest. Tollal  pidasid vanameelsed ja modernistid teravaid lahinguid, kumb domineerib kunstiareenil. Eks põhimõtteliselt jagune soome publik siiani kaheks, kuid traditsionalistid on pidevalt poolehoidjaid kaotanud. Seda osalt tänu koolide kunstikasvatusele, kus omakorda on inspiratsiooni ja ainest saadud suurte muuseumide näituseprogrammidest (Ateneumi algatatud “Ars’i” näitused jt). Viimastel aastatel on kõik muuseumid intensiivistanud pedagoogilist tööd. EMMA ettevalmistamisel alustasime kolm aastat tagasi koostööd koolidega, kuigi meil polnud siis veel muuseumipinda ega ka näitusi. EMMA lõi kogu õppeaasta kestva spetsiaalse programmi viienda klassi õpilastele. See programm kestab 2007. aastani (kogu aeg muutudes, arenedes). Siis keskenduvad meie pedagoogid vanainimestele. Enamik kunstihariduse üritusi viiakse läbi muuseumi kahes kunstihariduse ruumis.

 

Rääkige oma muuseumi kogudest lähemalt.

Meil on kolm peamist kogu. Saastamoineni kogus on üle 1700 töö XX sajandi algusest tänapäevani. Enamasti küll soome kunstnike tööd, kuid viimasel ajal on pööratud suurt tähelepanu rahvusvahelisele kunstile ning on omandatud Tony Craggi, Sean Scully, Manolo Valdese, Antoni Tàpiese, Jannis Kounellise, Mimmo Paladino  ja teiste tuntud kunstnike töid. Linna kunstikogus on umbes 2200 tööd, mis on põhiliselt deponeeritud asutustesse, aga mida võib näha ka linnaruumis. Linna kunstikogu moodustab peamiselt soome kunst. Ka soome tuntud konstruktivistliku skulptori Raimo Utriaineni kogu  (umbes 340 tööd) deponeeritakse EMMAsse. Käivad ka läbirääkimised Osmo Valtoneni suurepärase skulptuurikogu üle. Meil on ka kantav hariduslik kogu (umbes 70 tööd), kuhu kuulub egiptuse surimaskist, etruski pronkskujust, Düreri puulõikest alates kuni Hiroshige ja Matisse’i töödeni, et osutada maailmakultuuri ja kunsti mitmekesisusele.

 

Teie muuseumi esimesed näitused on “Kazimir Malevitš. Spirituaalsus ja vorm”, “Bubnoi valet. Avangardkunst ja vene inimesed”, “Shirin Neshat. Loori saladus” ja “Timo Kelaranta. Eemaletõmbujad”. Kuidas suutsite saada vene avangardismi briljantse valiku? Ja Shirin Neshati? Olen mitmel korral alustanud läbirääkimisi Barbara Gladstone’i galeriiga, et saada Shirin Neshati näitust Tallinna Kunstihoonesse, kuid seni edutult: kord on kunstnik olnud väga hõivatud filmitegemisega, kord…

Konstruktiivse kontseptsiooni kõrval on vaja veel heade suhete võrgustikku, head ajastust, hirmsat jalavaeva ning hulgaliselt ka vedamist. Nelja näituse üldine kontseptsioon on “sild” selle metafoorilises tähenduses. Malevitš lõi euroopa avangardi ja idamaise filosoofia, Bubnoi Valet lõi silla vene rahvakunsti ja avangardi, Shirin Neshat ehitab lääne arusaamise ja moslemi maailma silda. Timo Kelaranta Lõuna-Korea tööd on loonud kujundite intiimse maailma, kus kultuuriidentiteedid näivad haihtuvat.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht