Soosaar Lucie-Smithi taktikepi all

REET VARBLANE

?Jumal saab inimeseks?: Edward Lucie-Smithi kuraatoriprojekt Ateena Frissirase muuseumis 14. VII ? 12. IX ja Mark Soosaare kuraatoriprojekt Pärnu uue kunsti muuseumis 5. VI ? 29. VIII. Katkend Nikos Navridise videoinstallatsioonist ?Raskustest?. 1997.

Igasuvisest projektist ?Mees ja naine? on saanud Pärnu uue kunsti muuseumi üks märk. Ka alakontseptsiooni esitus on muutunud selgemaks, koondudes konkreetse idee ümber. Seda oli iseäranis hästi näha möödunud suvel Edward Lucie-Smithi kureeritud näituse puhul: homoseksuaalsus, selle visuaalsed kunstilised väljundid ei meeldinud küll paljudele külastajatele, kuid grand old man teadis, mida ja kuidas näitas: Lembit Sarapuu ?Kalevipoeg? ühe, Jean Rustini depressiivsed figuurid teise liini kesksete töödena hoidsid mõtet koos ning juhatasid sisse alajutustused.

Tänavune ?Jumal saab inimeseks? on aktuaalselt temaatiline ? pühendatud olümpiamängudele. Olümpiamängude toimumispaiga Ateena kaudu tuleb sisse praeguse kunsti üks suhteliselt populaarne tendents ja arenguvõimalus: huvi kunstiajaloo, iseäranis selle ikka ja jälle idealiseeritud etappide vastu, ning neile uue elu andmise ind. Seda kõike mitte ainult klassikalise kunsti juurte juurde naasmise, vana-kreeka kaanonite äratamise, uue renessansi näol, vaid ka selle mõtestamise meie (üle)meediastatud maatriksi kaudu.

Tänavune ?Mees ja naine? koosneb kahest osast: Edward Lucie-Smithi kureeritud näitusest Ateena südalinnas ning Mark Soosaare kokku pandud Pärnu väljapanekust. Midagi pole teha ? võimalused, aga ka oma valdkonda süvenemine, sellega aastatepikkune tegelemine, ikka ja jälle läbimõtestamine, isegi siis, kui süveneja-tegeleja-mõtestaja pole just praegu toimuva keskel, kui pole enam päris in, kui lubab endale subjektiivseid eelistusi ning klaaspärlimänge, jätavad selge pitseri ka tulemusele. Meie jaoks virtuaalne, sest Eesti kunstipublikust on siiski ainult vähestel võimalus Ateenas Lucie-Smithi väljapanekut vaadata, lahendus (www. godsbecomingmen.com) tundub läbi Interneti pildi- ja tekstimaterjali veenvam ja seetõttu juhtivam. Lucie-Smith on just Ateena (ja ka olümpiamängude) kontekstis võtnud ette uusklassitsistliku diskursuse tõlgendamise, kuid noppinud uusklassitsistlikud võrsed mitte ainult Euroopast, vaid laiemalt kogu maailmast (niipalju muidugi, kui suhteliselt piiratud valik ? 23 kunstnikku ? seda lubab). Lucie-Smith kasutab kreeka, vene, rootsi, inglise kunstnike kõrval ka ameeriklasi, jamaikalasi, hiinlasi, indoneeslasi, indialasi, iisraellasi. Kuigi Euroopa-väline klassikaline vorm ja arusaam põhinevad siiski Euroopa arusaamal, Antiik-Kreeka põhimõtetel. Nii ei tõlgenda hiinlased klassikalist ilu vanahiina reeglite põhjal, vaid on lähtunud Antiik-Kreeka klassikalisest ajastust (iseäranis on sellest lähtunud Sui Jianguo Myroni ?Kettaheitja? tõlgendus) ning seetõttu ei saa nende (meta)renesanssi vaadata kui hiina oma kultuuri mõtestamist, vaid flirti etteantud reeglites toimiva võõrapärase, eksootilisega.

Lucie-Smithi ekspositsiooni keskne töö, austraallaste Tim Maseini ja Jennifer Mehra installatsioon Eedeni aia teemadel mõtiskleb inimtegevuse sissetungi üle kasvuhoone-efektilisse Jumala aeda. Kunstnikud kasutavad praeguse teatri trikke, digifotosid ja spetsiaalseid proþektoreid, et tõsta ennast, kunstnikku kõikvõimsa Looja seisusesse. Paljukasutatud nipp, kuid töötab ikka. Nii võikski näha inim-Loojas, inim-Jumalas kuraatori keskset ideed, kuid nagu eespool ka viidatud, mitte ei-millestki-loomise, vaid eelmistes kihistustes hoolika sobramise ning oma trikkide-nippide, aga ka oma õnne ja valu lisamise kaudu. Minevikuihaluse eneseirooniline mäng, mis meile seostub Piiteri neoakadeemikute ning eelkõige nende nüüdseks juba lahkunud eestvedaja Timur Novikovi kreedodega. Lucie-Smith on oma Jumala inimlikustamise protsessis kasutanud Olga Tobrelutsu Matisse?i (niigi juba mitmekordne mäng) ja Genja ðeffi ?Milo Veenuse? tõlgendust. Edeva, aga antud kontseptsioonile igati sobiva nükkena on kuraator Lucie-Smith kasutanud ka ennast ja oma kaaskuraatorit, Pärnu väljapaneku kuraatorit Mark Soosaart kui kunstnikke ? suurte komponeerijate väikesi ettureid ning ühtlasi ka kui jumalikke Loojaid.

Mark Soosaare Pärnu variant kuulub Lucie-Smithi teatraalsesse etendusse kui igati sobiv misanstseen, mis õigupoolest oleks vajanud veel vormilist lihvi, aga kus kontseptuaalselt on kõik paigas. Misanstseen, mida võib vaadata ka kogu lavastuse äraspidise peegeldusena. Sissejuhatava ja ühtlasi ka keskse tööna toimib kreeklase Nikos Navridise videoinstallatsioon ?Raskustest? (1997), milleni vaataja jõuab küll viimasena, sest Chaplini keskuse suurde saali tuleb seekord minna läbi väiksemate ruumide. Kuna aga tagasiteegi kulgeb samamoodi, siis tuleb võtmeteoseni jõudmisel ülejäänule pilk kaks korda peale visata. ?Raskustest? koosneb kolmest osast ?Elu?, ?Ilu? ja ?Raskused? ning teose alapealkirigi ?Elust, ilust, tõlgendusest ja teistest raskustest? on kontseptuaalselt ja kontekstuaalselt paljutähenduslik. Igalt ekraanilt jookseb tegevuslikult üsna sarnane, kuid intensiivsuselt ning emotsionaalselt laengult üsna erinev pilt: noored inimesed, kaks naist ja üks mees, puhuvad hiiglasuurt õhupalli täis, vaatajani jõuab see protsess täituva palli seest nähtuna. Vaataja ei ole lääne kunsti mõttes tavapärases kõrvaltvaataja positsioonis, vaid ta on toodud töö sisse, ta on osake kogu füüsilist (aga ka emotsionaalset, psüühilist) vaeva nõudvast protsessist ning samal ajal on protsessi peategelane, õhupalli puhuja vaatajast eraldatud transparentse kilega. Vaataja on liiga sees ja seetõttu reaalsusest siiski väljas. Kuldne valgus ja seetõttu kuldnaine vastanduvad valkjale valgusele ja ebamäärasele figuurile, kaalutletud tegevus meeleheitlikule.

Navridise installatsioon (sellel on veel üks ühendav nimetus ?Kehtetu vanuse küsimused?) haakub Jaan Toomiku ?Isa ja pojaga? ? mis siis, et Eesti vaataja jaoks on see ilmselt küll kõige rohkem näidatud Toomiku töö ning kahjuks peab viimastel päevadel publik leppima kujutletud variandiga, sest videoprojektor on rivist väljas. Toomik on suur välise ja sisemise vaatenurga kokkupanemise meister; ?Isas ja pojas? lisandub veel kõikvõimalikus mõttes eksistentsiaalne ülevus, Angst. Kui suurkuraatorit, kogu lavastuse komponeerijat Lucie-Smithi võib kahtlustada Jumala salgamises, siis Toomikus on religioosset suurust ja ka looja alandlikkust.

Michalis Manoussakise äraspidiselt märgilised, vahetu naivismi ning teadliku sümboolika tekitamise vahel hõljuvad maalid on päris hea vastandus Lembit Sarapuule ? omamütoloogia kreeka ja eesti variant, kui vaid kujundus oleks dialoogi toetanud. Väljapakkumise viis ongi Pärnu variandi komistuskivi: Kaljo Põllu ürgenergiast laetud soome-ugri ja omamütoloogia segu on iseenesest veenev, kontekstuaalselt õige, kuid ühele seinale kokkusurutuna kipub kogu võim haihtuma. Ka tðehhide Kamera Skura kunstnike ?Superstart? on konnotatsioonirikas tõsine teos ja toimis Veneetsia biennaalil Tðehhi rahvuspaviljonis, kuid selle monitorivariandi dokumentatsioon ei lisa väljapanekule küll mitte midagi. Ka Mark Soosaare installatsioon ?Elagu elekter?, mis küll vist päris otseselt Jumala inimlikustamisesse ei kuulunud, kuid mängis kaasa siiski, pühendunud teadlase Richmanni ja poliitiku Uljanovi sümbioos, on liialt välise palagani efektile rajatud ja vajaks analoogselt Maseini&Mehra installatsiooni kasvuhooneefekti rikkumisega nihestatust.

Aga ega misanstseen siis veel kogu lavastust riku ja Mark Soosaart kui lõppematut energiaallikat, meest kui orkestrit, tuleb jätkuvalt imetleda ning hoida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming