Sotsiaalne kunst kui kodanikuõigus ja -kohustus

Rael Artel, Elena Šmakova

Vt Sirami artikkel „Kunst, mis räägib inimestest, kuid mitte inimestega” (Eesti Ekspress 11. IV). Kuigi nimetatud artikkel on suhtlusvõrgustikes palju kõneainet pakkunud, pidasin siiski vajalikuks ka avalikult vastata. Kuna Sirami teksti illustreeriti Tanja Muravskaja teosega „Monumendid”, mis on väljas Kumu V korruse näitusel „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi  vahel”, siis soovin näituse kuraatorina selgitada mõningaid väljapaneku koostamise põhimõtteid. Omaette arutelu väärib Sirami rünnak sotsiaalse kunsti käsitlejate vastu: ta nimetab nende hoiakuid ja mentaliteeti fašistlikuks. Ehk võiks sellist sõnakasutust siiski pikemalt kaaluda: antud juhul käsitlen seda otsese laimuna nii enda kui ka oma kolleegide pihta.

Sirami artikkel, mis on oma toonilt lahmerdav, sallimatu ja teatud tüüpi kunsti naeruvääristav,  osutab kunstikommunikatsiooni probleemile, mis on aktuaalne eelkõige Eesti kontekstis. Autor õigustab konservatiivset kunstimaitset ning toodab taas neoliberaalset arusaama kunstnikust kui vaid esteetilise teenuse pakkujast. Paraku on kaasaegsele kunstile võimalik läheneda ka teistsuguse nurga alt. Kumus rahvuslusekriitilist projekti kureerides ma tõesti ei püüdnud rahuldada kõikvõimalikke sihtgruppe, täita salasoove ja pakkuda „midagi hingele” –  seda polnud mul üldse kavas. Vastupidi, soovisin rääkida teemal, mis peaks minema korda igale inimesele, sest nagu on igaühel sooline, on tal ka rahvuslik kuuluvus. Kui Siram oleks viitsinud süveneda näituse sissejuhatavasse teksti, siis on seal ära toodud üks võimalik seletus, milleks selliseid näitusi tehakse. Mõned kunstnikud suhestuvad omaenda unenägude, tungide ja ängidega, mõned aga pööravad tähelepanu maailmale.

Kodanikena  on meil kõigil õigus rääkida poliitilistest ja sotsiaalsetest probleemidest, neid kommenteerida ja neile omapoolseid lahendusi välja pakkuda. Ka spetsiaalse väljaõppeta on meil õigus ette kujutada teistsugust maailma. Mina ja paljud minu mõttekaaslased ei oota, kuni keegi teatud teemadega tegelemise heaks kiidab. Me lihtsalt teeme seda, sest peame seda oma kodanikuõiguseks ja -kohustuseks.

Teine huvitav küsimus, mis Sirami artiklist  kerkib ning mis tingimata väärib sügavamat arutelu kui see tekstike siin, on kunsti autonoomia küsimus. Kunsti ja vabaduse teemadel polegi tükk aega eesti keeles midagi lugeda olnud. Kas kunstnik/kuraator peaks teose/näituse produtseerimisel arvestama laiade masside haridustaset või võime endale siiski lubada eksperimenteerimist, vabal valikul kõige erinevamate teemade kõnetamist või, mis veelgi hullem, koguni dialoogi muu maailma kaasaegse kunsti arengusuundadega? 

Kuraatorina keeldun olemast klienditeenindaja, kes peab igale vaatajale, olenemata selle visuaalse kirjaoskuse tasemest, kõikejaatavat hingekosutavat tulemust pakkuma. Ükski töö Kumus pole visatud vaataja ette stiilis „säh, söö!”: külastaja saab tasuta kaasa võtta 80-leheküljelise kolmkeelse kataloogi, kus on iga eksponeeritavat teost selgitav tekst. Siiski julgen arvata, et näitust, mida olen teinud kaks aastat, ei suuda külastaja lõpuni hoomata,  kui jalutab saalidest kahe minutiga läbi. Selle näituse sisuni jõudmiseks on külastajale loodud absoluutselt kõik tingimused. Nüüd on külastaja mure investeerida pisut oma aega ja energiat, et väljapanekuga suhestuda. Kui külastaja, ja veel kunstiprofessionaal, seda teha ei suuda, siis on probleem temas ja mitte ühiskondlike teemadega tegelevas kaasaegses kunstis. Et mis siis parandaks nüüdiskunsti mainet nii-öelda masside silmis? Võib-olla oma erialase  töö võimalikult kvaliteetne teostamine? Argumenteeritud arutelud? Avatud meelega näitusesaali sisenemine?

See, et mujal maailmas käivad rahvamassid kaasaegse kunsti näitustel ja lausa toetavad oma rahaga selle arendamist, pole midagi geneetilist, see on hariduse tulemus. Kindlasti ei aita kaasaegset kunsti mõista demonstratiivselt antiintellektuaalsed manifestid ja primitiivsed üldistused meedias.

Rael Artel   

*

Kuigi lähteülesandeks oli kirjutada äsja Kumu kunstimuuseumis lõppenud Rael Arteli kureeritud näitusest „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel” ja Kristina Normani isikunäitusest „Me ei ole universumis üksi” Tallinna  Kunstihoones, sunnib nende näituste ning eelkõige näitustel käsitletud teemade ajaline kokkusattumine hiljutise kaasaja kunsti suhtes kriitiliste artiklite märkimisväärselt suurearvulise ilmumisega päeva- ja nädalalehtedes teemast pisut kõrvale kalduma.

On üsna sümptomaatiline, et praegu, kui Tallinnas on avatud näitused, mida võib liigitada jõuliselt „devalveeritava kunsti alaliigi” ehk sotsiaalse kunsti valdkonda, ilmuvad päevalehtedes  järgemööda kirjutised, mis ei keskendu konkreetsetele näitustele, nende teemakäsitlusele, kunstniku- ja kuraatoritööle, vaid leebelt öeldes uuskonservatiivsele kasvatustööle ja manitsusele. Nimetagem siinkohal Teet Veispaku artiklit „Vasakpoolitseva kunsti jõuetusest” ajalehes Keskus (aprill 2010), Sirami „Kunst, mis räägib inimestest, kuid mitte inimestega” Eesti Ekspressis (11. IV) ja Urve Eslase artiklit „Kolletuv kunst” Postimehes (15. IV).

Ei tahaks nimetatud  artiklite analüüsi laskuda, sest ei pea vajalikuks asjakohaste ja põhjendatud probleemiesituste (mida nimetatud artiklites siiski ka leidub) üle prevaleerivat pealiskaudsust ja paljusid ebatäpsusi tsiteerida. Ja ka seetõttu, et igasugune osutamine võimalikule naelale vastasseinas võib mõjuda samalaadse demagoogiana. Kuid kuidagi ei saa nõustuda loetletud artiklitest läbi kumava süüdistusega, et kaasaegse kriitilise ja viitava kunsti peamiseks motiveerivaks  jõuks on skandaaliihalus ja kunstnike isiklik eneseupitamise ning kasusaamise püüe, millel puudub sügavam motiveeriv ajend. Et ühine keeleruum vaatajaga on olematu ning et ühiskonna kitsaskohtadele tähelepanu juhtimine ei vii põhjuse-tagajärje suhteid kaugemale ekspositsiooniruumidest. Rael Arteli kureeritud näituse ja Kristina Normani väljapaneku temaatiliseks ühisosaks on avaliku võimu suhe kogukondadega ning rahvuslus ja ideoloogilised  harjumused. Need on tõukunud siiski millestki, mis „on õhus”.

Nimetades siinkohal vaid paari hiljuti ilmunud artiklit (Raimo Poomi „Tarbetu tundeelu julgeolekupoliitikas” Eesti Päevalehes 22. III ja Linnar Priimäe vastus sellele „Meietunne on võimsaim mootor” Delfis 12. IV), ei tundu kunstnike-kuraatorite jätkuv keskendumine kultuurilis-poliitilistele protsessidele, pelgalt „staarikomplekside” käes vaevlemise ja odava populaarsuse otsimisena. Nii nagu näitustel  kajastatav etnotsentrism, käitub samadel printsiipidel ka kaasaegset kunsti käsitlev uuskonservatism.

Kunsti eeldatav olemus asetatakse hea ja halva, kvaliteetse ja mittekvaliteetse, kõnetava ja mittekõnetava, oma ja võõra mõõttabelisse konservatiivsete „põhiväärtuste” alusel. Pseudohistoristlikud väärtushinnangud toetuvad eelkõige aja püsivusele ja kestvusele, kirgastav kogemus ja pluralismieitus on asetatud „tõsiselt võetava” kunsti mõõdupuuks.  Rääkimata sellest, et oma ala eksperdid, kes on eespool nimetatud artiklite autorid, võiksid oma teadmised ja energia pühendada ühise keeleruumi loomisele (selle puudumist tunnetades) ja nimetatud keeleruumi kasutamise valmiduse tekitamiseks, kasutada võimalust anda distantseeritud, neutraalne hinnang käsitletavatele teemadele ja nende põhjuslikkusele. Oleks ju seegi diskussiooni viimine väljapoole galeriisid ja näitusesaale. 

Elena Šmakova

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming