Surma subtiilne kohalolek

Peeter Helme

Georg Kolbe muuseumi näitus tõestab, et surimaskid on kunst Surimaskinäitus ?Das letzte Bildnis. Totenmasken aus drei Jahrhunderten.? Georg-Kolbe-Museum, Sensburger Allee 25, Berliin. Avatud kuni 13. II, T ? P 10 ? 17. Transport: S 5, S 75, peatus Heerstraße.

Mida seostame surimaskidega? Võib-olla keskaega või aristokraatlikult dekadentliku vormi võtnud esivanemate kultust. Vaevalt et kellelgi tuleks pähe küsida, kas surimaskid on kunst. Vahest äärmisel juhul pronksist surimaskid ? nende puhul saaks vähemasti imetleda valutehniliselt meisterlikku käsitööd.

Ent ometi on Berliinis kujur Georg Kolbe (1877 ? 1947) majamuuseumis avatud surimaskide näitus,  mis annab tunnistust, et vähemasti selle muuseumi arvates on surimaskid ühemõtteliselt kunst. Et tegu ei ole tõepoolest mitte kurioosumite väljapanekuga, saab vaatajale järk-järgult selgeks muuseumis viibides: esimese korruse saalid on täidetud Kolbe idealistlikult ekspressionistlike pronks- ja puuaktidega, surimaskide juurde viiv silt osutab maja keldrisse, mis tekitab esialgu kahtluse muuseumitöötajate eesmärkides.

Ent ei midagi lunapargi õudustekabineti laadset! Keskmise suurusega näituseruum on hästi valgustatud, seintel ja seinaäärsetel poodiumidel on kenasti reas esmapilgul büste meenutavad kips- ja pronksesemed: surimaskid, mõned vaid näo, mõned aga lausa kuni kolm neljandikku inimpea kujutised, sekka mõned üksikud kipsist kätemaskid. Nende kuulumist kunsti, mitte bestiaariumi või apteeker Burckhardti mon faible?isse rõhutavad professionaalse põhjalikkusega koostatud etiketid, mis ei kajasta mitte ainult kujutatu, vaid ka maski loonud kunstniku nime, lisaks kujutatu ametile ja eluaastatele saab mõningate kunstnike ja kirjanike puhul lugeda etiketilt ka tekstikatkeid kas looja enda sulest või siis tema kohta.

Surimaske on palju ning enamik neist pole sugugi sajandeid vanad, värskemad on loodud viimase paarikümne aasta jooksul. Ja sugugi mitte enamik pole mingite ekstsentriliste aadlimeeste maskid, vaid esindatud on kõik elanikkonnakihid Friedrich Suurest kuni umbes sajandi eest Seine?ist leitud tundmatu, ent imeilusa noore neiuni, kelle hoolega töödeldud mask kumab nagu polekski see kipsist, vaid biskviidist.

Vaataja kohtab arvukalt tuttavaid nimesid. Voltaire, Nietzsche, Brecht on vaid mõned kuulsamatest, kelle surimaskid on näituse tarbeks kokku toodud Marbachi Schilleri muuseumist ning Berliini Rahvusgalerii ja kunstiakadeemia kogust. Nimetatud kuulsuste kõrval on näitusel arvukalt näitlejate, skulptorite ja maalikunstnike maske, mis tipnevad majaperemehe endaga. Loomulikult ongi tema ise arvukate eksponaatide autor. Ent põnevaid avastusi on teisigi ? nii näiteks on mõningate kujurite maskid loonud omal ajal Kolmanda Riigi esiskulptor Arno Breker!

Huvitava efekti loovad kolm kõrvuti välja pandud Nietzsche surimaski: üks on veidi ekspressionistlik, üks impressionismimaiguline ja üks realistlik. Nõnda võib igaüht mõtestada erinevast esteetilisest kaanonist lähtuvalt.

Esimesel korrusel, kuhu vaataja teist treppi pidi keldrit taas üles jõuab (kas peen vihje Dantele, kelle tee viis läbi põrgu tagasi maailma?), on ka mõned keldris nähtud surimaskide kunstipärased fototöötlused. Nõnda lähebki surimaskide näitus sujuvalt üle skulptuuriväljapanekuks, rõhutades maskide kuulumist mitte ainult kunstiloomingusse, vaid laiemalt siia kunstimaailma. Subtiilne üleminek näib vaid alla joonivat tõde, et tänapäeva nooruse- ja kehakultusest küllastunud ühiskond ei suuda ometi tõrjuda surma elust täielikult välja ning näib samas kuidagi leebelt kinnitavat, et nähtu ei ole mitte õudne, vaid kõigest paratamatu.

Seda näivad kinnitavat ka surimaskide vahetud ilmed: nii näiteks kannab Voltaire oma igavest kummalist naeratust, ka Friedrich Suur ei ole nii tige kui lahingupiltidel, Nietzsche näib lihtsalt kurb ja endassesüüvinud, marssal Moltke tundub aga väga väsinud vana mehena.

Maske vaadates on algul veidi kõhe, siis naljakas, seejärel aga saab valdavaks tunne, et ruum on täidetud terve hulga inimestega. Kas nad elasid kunagi varem või nüüd, ei mängi mingit rolli, neil kõigil on oma lugu ja need maskid meenutavad seda meile isiklikult, ent kuidagi tagasihoidlikult. Nõnda ei olegi näitus nii macabre, kui algul tunduda võiks…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming