Suured ja Vannutatud

Sirje Helme

“Kokkuvõtteks: kunst, mis ei suuda ära teenida tervet Rahvast rõõmustavat heakskiitu, vaid toetub vaid väiksele  – osaliselt liialt komplitseeritud, osaliselt rahaliselt huvitunud klikile, on väljakannatamatu.…Tagajärjeks on mure ja depressioon,  seega pole vabandust neile armetutele, kes väidavad, et ka mineviku suuri meistreid ei mõistetud nende eluajal… Need on ainult kitsarinnalised kriitikud, teiste sõnadega, jälle  kirjatsurad, kes on seisnud eemal meie Rahvast, piinanud ja pannud kannatama Geeniusi…

Me oleme veendunud, et Saksa Rahvas näitab üles täielikku ja rõõmurikast arusaamist tõeliselt suurte  Saksa kunstnike tuleku üle. Lisaks sellele, see  peab  loomulikult hindama sündsat tööd ja ausat pingutust, võtma enda kanda mure  teenida ja tagasi tasuda kogu oma Saksa Südame sügavast põhjast meie Rahvale…”

Adolf Hitleri kõne Suure Saksa näituse avamisel Münchenis 1937. aastal

 

Nädalapäevad  tagasi käisin Kumu auditooriumis vaatamas filmi inimese teadvusest ja kvantfüüsikast. Mulle jäi sealt meelde üks lause, mõte sellest, et inimene on konstrueerinud oma teadvuse viisil, kus ta usub, et minevikku me teame, aga muuta ei saa, tulevikku me ei tea, aga muuta saame.

  Minevikku saab ikka muuta küll. Ajalugu kirjutatakse ümber pidevalt, tekivad väikesed ajalood,  uued interpretatsioonid. Kahtlemata puudutab see kõik ka kunstiajalugu, eriti massiivseks muutus uute ajalugude kirjutamine või pidev ümberkirjutamine, uute jutustuste konstrueerimine 1990. aastate keskpaiku, kui terve Kesk- ja Ida-Euroopa vajas uut kunstiajalugu. Ja silmapilk seisti silmitsi väga tõsiste küsimustega, milleta ajalookäsitlus pole tõsiseltvõetav.  Nimetan vaid mõne nendest: mis on rahvus, mis on rahvusriik, mis on modernism rahvusriigis, mis on avangard rahvusriigis, missugune  oli ja on võimu ning poliitika mõju, mis on vastuhakk? Jne.  Tänaseks on ilmunud sadu artikleid ja teema ei paista ammenduvat. Igaüks usub tõde otsivat, väljaspool loodusteadusi on see teatavasti eriti keeruline. Debatte on erinevaid, seisukohad on vahel vastukäivad, üks on aga selge: pole olemas absoluutselt fikseeritavat kunstiajalugu. Kui see ühel päeval nii juhtuks, kordame ajaloolisi hetki, mida nii hästi tunneme oma ajalooraamatutest, usku 1930. aastate käskivasse tõesse.

  Võimalik, et ihalus sellise tõe järele kummitab meid pidevalt. Ja paistab, et see kummitab ka Raoul Kurvitzat: “Usun, et on vältimatu kujundada põhiekspositsioon selgelt rahvuslikuna. Rahvusliku visuaalse vaimuloo lineaarse genealoogiana, selle rahvuse vabadel valikutel põhinevast põhiliinist lähtudes ja seda selgelt esile tuues.” Teatavasti on rahvuse mõiste raskesti defineeritav, pole õieti ka üksmeelele jõutud rahva, rahvuse, etnose täpses määratluses. Üldreeglina peetakse silmas inimese päritolu, keelt ja sünnikohta ning inimgruppide sees ühist ajalugu, religiooni ja kultuuri. Kurvitz hülgab selle, võttes aluseks “konkreetse kultuuri (antud juhul Eesti kultuuri) vaimse kokkukuuluvuse” niidistiku ja genealoogia. Ma jätan selle määratluse meie sotsiaalteadlastele, küllap nad tunnevad minust paremini ära selle definitsiooni allikad. Kurvitza tsitaadid võiksid ju olla naljakad, aga paraku ei piirdu see mõtteviis ainult klounaadiga vannutatud kuraatoritest.

  Kuidas käsitleb autor rahvust? Tal on oma kindel ettekujutus rahvusest ja rahvusliku kunsti narratiivist, kuhu ta kord sulandab, kord jätab välja teatud kunstnikud.  Valiku aluseks on “vaimkehandi vabad valikud” – mida rahvus  on soovinud, mida välja tõuganud. Pole põhjust siinkohal esitada küsimusi terminite ja teksti kohta, neid tuleks liiga palju, ikka laadis, kes otsustab, kes valib, mis on vaimkehand või vaimugenealoogiline ekskurss, kes on  võõras, mille poolest popkunst kuulub rahvuskehandisse, aga eesti maali pikaaegne traditsioon,  järelmodernne figuratiivne kunst on vaid põhigenealoogiast kõrvalekalduv. Jne.

  Pigem võiksime tähelepanu pöörata rahvuse ja rahvusriigi käsitlusviisidele kultuuriteooriates. Mitmetes nendes käsitletakse rahvusriiki kui poliitilist aparatuuri ja samas sümboolset vormi, millel on ajaline dimensioon, kus rahvusliku identiteedi sümboolne ja diskursiivne mõõde  jutustab ja loob ideed päritolust, kestvusest ja traditsioonist. Rahvusliku identiteediga manipuleerimine võib osutuda mehhanismiks, millega unifitseeritakse kultuuris erinevusi. Seega võib see osutuda (ja meie ajaloo põhjal saame ju kinnitada, et on ka osutunud) repressiivseks kultuuri avaldumisvormide suhtes. Kõik, mis ei mahu ühte, “rahvusliku vaimuloo lineaarsesse genealoogiasse”, peab olema represseeritud. Selline ideoloogia kaotab ära igasuguse vabaduse valikutes, tulenedes vaid müstilisest, ainult Kurvitzale teada olevast “rahvuslikust kehandist”. 

 Kurvitza  rahvuslik identiteet on konstrueeritud kommunikatsiooniviiside, eeskätt populismi (kuidas valitakse kuraatoreid) ja folkkultuuri kaudu, mida efektselt populismi nimel ära kasutatakse. Aga milleks siis meile uus ERM, kui esitame Kumus “rahvusliku visuaalse vaimkehami” loogika järgi ka rahvusliku käsitöö ja arhitektuuri? Ja selle loogika põhjal tekib üldse  küsimus: milleks meile raamatukogud, kui kogu tõde võib olla ühes, “vaimkehamilises” raamatus. On selleks piibel, koraan või “Mein Kampf”?

 Tahaksin väga uskuda, et seisukohad artiklist “Kumu: väited ja teesid” on efektne ja provokatiivne kunstnikuprojekt, millisena ma kunstnikku ka tean. Sel juhul oleks idee suurepärane ja hea katalüsaator  Kumu alustatud ja jätkuvale diskussioonisarjale põhiekspositsiooni probleemidest. Teisalt, kui see nii ei ole, võib loos ära tunda üle kogu endise sotsialistliku süsteemi hõljuvat soovi lahti saada pidevast ebastabiilsuse šokist. Seda on kirjeldatud ka kui reisimise  metafoori, kus pidevad muutused toovad välja kohaigatsuse, vajaduse stabiilsuse, kindlate väärtuste  järele, ka fundamentalismi.

  Selline igatsus võib kumuleeruda pruunide särkidega nägusate noorte meeste sirgetes ridades marsiks Kumu poole, pea kohal valge marmortool, kus istub veel parimates aastates, kuid eluajaks valitud palgaline Suur Kuraator. (Paraku ei saa see “rahvuskeham” presidentigi valitud, mis siis veel kuraatorist rääkida!). Kogu vaikivat protseduuri saadab kaugelt kõmav heroiline muusika, mida kunagi nii väga armastas üks teine Suur.

  Ja  lõpetuseks tsitaat Anatoli Lunatšarskilt, 1933. aastast: “Te olete muidugi realist – te ütlete tõtt; kuid kohe torkab silma, et see tõde on tegelikult ebatõde. Inimene, kes ei mõista arengut, ei näe kunagi tõde, sest tõde ei ole  iseenda sarnane, ta ei istu ühel kohal; tõde lendab, tõde on areng, tõde on konflikt, tõde on võitlus, tõde on homne päev, on vaja seda vaadata just nii, ja kes seda nii ei näe, see on kodanlik realist ja seetõttu pessimist, viriseja ja tihtipeale petis ja võltsija…”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming