Suurejooneline järeleaitamistund

Reet Pulk-Piatkowska

Polke, Blume, Rinke jt 1980ndate lõpu ja 1990ndate Saksa fotokunsti suurnimed Tartus        Saksa fotonäitus „FotoKunst” Tartu Kunstimuuseumis ja Tartu ülikooli raamatukogus kuni 5. VI, kuraator Wulf Herrongerath.  Näituse komplekt sündis üle viieteistkümne aastat tagasi ja juba tookord tegi kuraator Wulf Herrongerath retrospektiivse valiku. Teoste valmimisaastad jäävad ajavahemikku  1969–1992 ning valdav osa fotodest on XX sajandi kaheksakümnendatest ja üheksakümnendate algusest. Autoreid on üheksa: Dieter Appelt sünd (1935), Anna ja Bernhard Blume (mõlemad 1937), Thomas Florschuetz (1957), Jürgen Klauke (1943), Astrid Klein (1951), Sigmar Polke (1941–2010), Klaus Rinke (1939) ja Katharina Sieverding (1944). Kuraator tegi oma valiku, Saksa riik omandas valitud fotod ning IFA ja Goethe Instituudi abil hakkas näitus mööda maailma ringlema, nagu seda IFA näitused ikka teevad. Tartu kunstimuuseum on 2002. aastal alanud rännaku viimane peatuspunkt.      

 

Fotokunstil oli Saksamaal oluline koht juba 1920ndate Bauhausis (Laszlo Moholy-Nagy, Man Ray). Bauhausi eksperimentaalse lähenemise kõrval pälvis tähelepanu ka tollane reklaami- ja moefoto (Renger-Patzsch, Blossfeld). Bauhausi traditsioone jätkasid 1960. ja 1970. aastatel kontseptualistid Bernd ja Hilla Becher ning nende järgijad. Fotograafia tungis maali territooriumile, sellest sai ajapikku enesestmõistav ning võrdväärne meedium. Saksa kontekstis oli sellele kaasa aidanud esimese fotokunstikogu rajamine Folkwangi muuseumis Essenis juba 1950ndatel, käivitunud protsess intensiivistus 1980ndatel, mil pandi alus  praeguseks Saksa parimatele kollektsioonidele nagu Kölni Ludwigi muuseumis, Stuttgardi Staatsgalerie’s, Müncheni Stadtmuseum’is jm. Ülevaatenäituste, kunstiteoreetiliste diskussioonide ja käsitluste abil omandas fotograafia 1980ndate lõpuks ja 1990ndate alguseks sedavõrd olulise koha, et sai astuda üles kaasaegse kunsti ühe võimaliku eestkõnelejana. Just sellesse, kättevõidetud tunnustuse aega jäigi näituse „Fotokunst” komplekteerimine. See ei  pretendeeri ülevaatlikkusele, küll on aga selle kunstiliigi enesetõestus.     

Tartu puhul on näitus jaotatud võrdselt  kahe näitusepaiga, kunstimuuseumi ja Tartu ülikooli raamatukogu vahel üsna pragmaatilise printsiibi alusel ehk eksponeerimisvõimaluste kandevõimsuse järgi. Nimelt on tegemist erilise, vaid rändnäituse puhul õigustust leidva vormistusega: 120 töö kogukaaluks on umbes kolm tonni. Ülisuured formaadid, üle kuue meetri laiused seeriad, nurkrauast raamid ja puidust tagaküljed võtsid sõnatuks kogenudki näituste installaatorid, oma ala meistrid. Kuid  kui uskuda avamisel viibinud Thomas Florschuetzit, siis kipub saksa praeguse fotokunsti vormistus märksa raskem olema.   

Esinejatest on kahtlemata kõige tuntum Saksa Teise maailmasõja järgse kunsti kõige mõjukamaks kunstnikuks nimetatud Sigmar Polke. Mässumeelne looja kasutas maali ja graafika kõrval fotograafiat eriti aktiivselt  1970ndatel, innustudes fotorastrist ja keemilistest protsessidest ning kasutades uute teoste loomisel tehnikate kombineerimist. Antud näitusevalikus on kaks, praeguseks krestomaatilise tähenduse omandanud mustvalget seeriat: kaheosaline töö „Kartulid” (1969), mis on jätk tema paar aastat varem loodud suuremõõtmelisele skulptuurile „Kartulimaja”, ning kolmeosaline konstruktivistlik teos „Kapid”.   

Fotokunsti võidukäigule kaasa aidanud kontseptuaalset fotograafiat esindavad näitusel kolm autorit: juba 1960ndate lõpul algust teinud Klaus Rinke ja 1970ndatel liitunud Dieter Appelt ning Jürgen Klauke. Nende loomingu alustala on performance ja selle dokumenteerimine, kusjuures autor ise on sõna otseses mõttes pildil. Tehnilise külje pealt on tegemist nüansirikas mustvalgete, erilise valgusseade ja  täpsete kadreeringutega teostega. Kui Rinket inspireerinud teemadeks on inimene – nende viiside uurimine, kuidas olla inimene – ja vesi oma esinemisvormides – kord Vahemere lainetusena, kord liitrite kaupa maha voolavana või hüdranti suletuna –, siis Klauke on lavastanud oma fotode tegevuse peaaegu pimedas ruumis („Very de Nada”, 1984/86) või jagab vaatajaga objektide (figuuri või luudelt liha) kadumise illusoorset kogemust. 

Appelt, Berliini kunstiülikooli fotograafia-, filmi- ja videoõppejõud, on neist kolmest kõige ekspressiivsem, seisukohtade väljaütlemiseks kasutab temagi oma keha ja tähendusrohkeid rekvisiite. Mudaga kaetud keha jätab kuivanuna lagunemisprotsessi mulje. Lapsena nähtud sõjakoledustest on sündinud terve rida fotoseeriaid, millest näitusel on väljas tugeva emotsionaalse laenguga inimlike kannatuste ja alanduste jäädvustusena „Mälujälg” (1978/79).         

Lisaks Polkele on selle näituse kunstnikest Joseph Beuysi õpilased olnud Düsseldorfi kunstiakadeemias veel Katharina Sieverding ning Anna ja Bernhard Johannes Blume. Nemad olid ühed esimesed, kes 1970ndatest peale hakkasid viljelema lavastuslikku fotograafiat. Nad loovad oma sürreaalse maailma, nende looming on  mänguline ja vaimukas, nagu seda on näha näituse mõõtmetelt suurimas seerias kujutatud Saksa sümbolmetsa Swarzwaldi puhul („Im Wald”/„Metsas”, 1990/91). Tõekuulutaja oreooli kandva Sieverdingi teemade ringi kuuluvad sageli seksism ja rassism ning temagi kasutab oma kunstitõdede väljaütlemiseks autoportreelist lahendust. Kui ta 1992. aastal pani välja ka siinsel näitusel eksponeeritud fotokollaaži „Saksamaa muutub saksalikumaks”, puhkes  skandaal, mis viis isegi ta tööde näitustelt tagasilükkamiseni mitmes Saksa linnas.     

1987. aastal Arles’i rahvusvaheliselt fotofestivalilt tähelendu alustanud Thomas Florschuetz on nüüdseks avastanud arhitektuurifoto ja seda ülisuures formaadis. Näitusel on ta esindatud Ilfochrome’itehnikas diptühhonide ja triptühhonidega, millel jäädvustatud ihuliikmed  kuuluvad kunstnikule endale. Vaatajal tuleb aga nuputada, mis on mis. Tahaks anda au Saksa riigi sihikindlale kultuuripoliitikale: majanduslikult rasketele aegadele vaatamata jätkatakse Saksa nüüdiskunsti tutvustamist kõikjal üle maailma. Ainuüksi IFA kaudu ringleb praegu maailmas veel kümme Saksa fotokunsti tutvustavat väljapanekut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming