Suvelõpu loometurnee kultuuritehases

Kaia Otstak

Polymeri kultuuritehase festival 24. VIII – 2. IX. Tänavune kultuuritehase festival vältas senistest kauem: ikka selleks, et veelgi rohkem pakkuda ning et kaugematelt maadelt tulnud kunstnikud saaksid uusi töid kohapeal ette valmistada. Töötubade, alkeemia loengute, avatud ateljeede, lugematu arvu kontsertide ja näituste ning disainipoe kõrvalt tehti koostööd ka Polymeris tegutseva rakendusökoloogia noorte klubi ja Augusti tantsufestivaliga. Viimase raames toodi lavale Erik Alalooga ja Andrus Laansalu „Kinemaatiline müsteerium”, kus seekord pakkusid masinatele seltsi ka tantsijad, ning Henri Hüti ja Kardo Ojassalu „Urud”, vaba tahte tantsuline mõtisklus. Kaasa sai naerda ning nutta Mai ja Tiina Söödi tantsuetendusele „Nagu maasikas karu perses”. Alaliselt kunsti produtseerivas vabrikus ei ole laokile jäänud kunstijäänukit ja sodi kunstist alati võimalik eristada. Nii-öelda prahi ja kunsti seguna näivad Kunstikonteineri installatsioonid „Best of 2007–2012” (Tanel Saar, Kilian Ochs, Sandra Jõgeva, Janno Bergmann, Erik Alalooga, Hans-Gunter Lock, Mai Sööt). Sellise keskkonna kõige tabavam näide oli Janno Bergmanni videoinstallatsioon „Kärbes on kärbes ja kunst on sitt ...”, mille taustal kõrgusid massiivsed Polymeri laoruumi sisalduse kuhjad. Näitus ja ka festival ise poleks olnud täielik „Kümblejateta” (2009) ehk klaasustega saunata, kus leiliviskajatele sai aplodeerida nagu kinosaalis. Seekord saatis saunamõnude vaatamist veel Hans-Gunter Locki improvisatsiooniline elektrooniline helitaust.

USA kunstnikud Narendra Haynes ja Austin White esitasid kaks valitud keskkonnas valminud hiiglaslikku maastikumaali, Andrei Tarkovski filmi „Stalker” võttepaigas Jägala joal maalitud Haynesi töö pidi tegema läbi kadumisprotsessi ja siis meedia kaudu uuesti välja tulema. Klara Szabo (Ungari) hüperrealistlikud akvarellmaalid kujutavad Polymeri elanik- ja külaliskonda. Pseudoglamuuri võis kogeda Soho Fondi maali ja installatsiooni retrospektiivis, kus ei puudunud ka laiatarbemeedias tähelepanu tõmmanud tööd Ilveste presidendipaarist. Marko Nautrase kuraatoriprojekti raames esitati Eesti noort graafikat. Rebecca Straini (Inglismaa) ja Sandra Jõgeva kureeritud rahvusvaheline kontseptuaalne grupinäitus „Vaeste ja tundmatute seksielu” („Sex Lives of the Poor and Unknown”, Driton Selmani, Larna Campbell, Michael Griffiths, Christopher Fraser, Hiroko Matsushita, Marko Mäetamm, Soho Fond, Katrin Piile, Remo Randver, Mari Prekup, Meeland Sepp, Ernest Truely) sisaldas narratiivseid töid kunstnikelt Straini enda käsitsi valmistatud A0 paberilehtedel. Tegemist on nii-öelda kingipoliitika elluviimisega: üksteisele pakutakse oma tööd ja loomet. Paraku aga polnud võimalik aru saada, kui hoolivalt olid kutsutud kunstnikud sellesse protsessi ja loomingulisse ülesandesse suhtunud. Seda kompenseeris näituse huvitav asukoht ja ülespanemise viis.

Türgi ja kurdi kunstnikud olid kunstniku ja kuraatori Seckin Aydini eestvedamisel Tallinna linna oma koduks muutnud. Avalik ruum ja privaatsfäär olid ühendatud üldarusaadavate installatsioonide ja absurdi õhkkonda loovate aktsioonidega. Kunstikonteineri galerii näitusel „Linn kui kodu” eksponeeriti fotoreportaaži linnaruumis toimunust koos installatsioonidega. Nii linnas kui Polymeri seintel võis näha Aslı Işıksali töö „Helista emale” („Call mom”) neoonvärvilisi märkmepabereid sõnumitega „Korja kokku kuiv pesu” („Pick up the dry cleaning”), „Maksa arved” („Pay the bills”), „Ma igatsen snd” („PS: I miss U”), mis kandsid eneses peale meelespidamise tehnika ka kindlaid väärtushinnanguid. Mitmete kultuuritehase hoonete välisseintel rippusid mantlid, vihmavarjud jne. Tegemist oli Hüsnü Dokaki installatsiooniga „Võõras” („Stranger”). Kõige kummastavamalt mõjus avalikus ruumis ehk Seval Şeneri „Puhka rahus” („Rest in Peace”), kus samasuguse kirjaga linal lamas noor naine. Kodused toolike ja lauake koos lillevaasiga juhtisid tähelepanu sellele, et ka tänavad võivad pakkuda mõnusat keskkonda sõbralikuks koosistumiseks. Sellest võõristavam oli aga valge südamega WC-paberirullihoidja, mille Şefik Özcan oli Rotermanni kvartalisse pannud. Selliste armaste ideedega nagu Kadrioru pargi tiigis pesupesemine, kallistatavad puud ja muu selline, mis panevad avaliku ja isikliku piiride üle mõtisklema, esinesid Barış Seyitvan, Anzu A Kosar, Burçin Ünal, Ugur Iskar, Menekşe Samancı ja Gül Aydın.

Traditsiooniselt pakkus festival kohta ka performance’i-kunstile, nõnda leidis aset kaootilise mikrokosmilise maailma tunnetusega etendus „TS-TS-P-P” (Sten Saarits, Helmi Marie Langsepp, Taavi Rei, Kati Saarits, Anna-Maria Lapin, Helena Keskküla), rahvusvahelise koosseisuga grupi Not Now I Am Busy häälelise ruumi loomine ning ka kahekümne viies „Global Container”, kus esines Eve Arpo meditatiivse kestvus-performance’iga, Kaia Otstak teosega „Veremineraalid” („Blood Minerals”), elu kohta küsimusi esitav omapärase atribuutikaga Karl Hallberg (Rootsi) ja Postinstrumentum (Eesti) koos Kimberley Biancaga (Austraalia). Siinkohal on mainitud vaid väike osa kogu toimunust. Mitmeid festivalil avatud näitusi saab külastada oktoobri lõpuni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming