TÜ maaliosakond 20

Rauno Thomas Moss

Nadežda Tšernobai suureformaadiline söe-etüüd, mis kujutab naisi kirstus, mõjub väikekodanliku humanismi kõrval tõesti anakronistlikult ning nihestavalt. rauno thomas moss Näitusel esitatud tööde valik on mitmekesine, isegi kirju, mis annab tunnistust 20 aasta jook­sul õppeasutusest läbi käinud loojate he­terogeensusest. Siiski ei saa rääkida ammen­davast ülevaatest, kuna näituse koosta­mise kiirust ja olematut eelarvet arvestades ongi tegemist omalaadse puslega: isegi asjas n-ö sees olev inimene ei ole kindel, kas täieliku pildi kokkupanekuks pole mõned tükid loo­tusetult kaduma läinud. Teades näituse koos­­taja Peeter Krosmanni ideed, siis oli ka defektne vinjett asja juurde mõeldud. Miks? Seda püüangi allpool lahti mõtestada.

Tartu-suuruses linnas on oluline, et aasta 2008 ei märgi vaid TÜ maaliosakonna 20. sünnipäeva. Sama eakaks on saanud Kursi koolkond (kelle näitus on kuni 2. III vaa­data Tigutornis) ja Konrad Mäe nimeline maali­stuudio (mis loodi kunstiühingu Pallas juur­de). Maaliosakonna ja teiste arengulugu ning -keerdkäike arvestades on nende koos vaatamine omamoodi põnev ning peegeldab hästi ajastut ja selle vaimu. Tähenduste ja seotuse võrgustik, mis on oluliselt mõju­ta­­nud ka sisemisi liikumisi ja eesmärke Tartu kunstnike loomingus, on tihe ning nüansside­rikas. „Juubilar” pakub sellele vaadet läbi ühe prisma.

Eeldan ja loodan, et puhtalt rahumeelse distantseeritud ajaloolise vaate jaoks on veel kaugelt vara. Kunstide osakonna ees seisev professor Jaan Elken ei lase osakonnal langeda vaiksesse Tartu-meelsesse unne ning läbi aas­tate on osakonnast väljakasvanutele jäänud omaseks stiililine ja temaatiline mitmekesisus. Seda viimast on peetud tavaliselt märgiks, et kunstide osakond on võimaldanud läbi aja areneda loovisikutel eri suundades vastavalt igaühe isikupärale, püüdmata neid sisuliselt maha suruda või vormida. „Juubilari” vaadates see meenub, aga kerkib ka küsimusi, sest niivõrd erinev on tase ja kunstnike eesmärgid. Kas selline ideoloogiline ja vormiline vabadus ei kanna endas eneserefleksiooni-võimetust ja oskamatust end positsioneerida laiema kontekstiga?

Mida on maaliosakonna vilistlaste näitusel vaatajale pakkuda? Rohkem neile, kes tabasid hetke ning on näinud samades ruumides eelmisel aastal (3. X – 11. XI 2007) ülikooli juubeliaasta puhul Elkeni kureeritud näitust „Tartu. Ülikool ja maalikool”. Elkeni valik oli ideoloogialt homogeensem ja sellest tuleneva „võtmega” kergemini hoomatav näituse kui terviku ja selle sõnumi suhtes. „Juubilar” on koostatud diametraalselt teisi eesmärke silmas pidades ning seega räägib ka täiesti teise loo maaliosakonnast. Leebe ja intelligentse vaataja jaoks, kes ei kiirusta nimesiltide panekuga ega seisukoha võtmisega, täiendavad ja rikastavad need kaks näitust kindlasti koos vaadelduna teineteist. Võiks öelda, et need on mängud maalide kui tekstidega.

Palju räägitakse Tartu maali eripärasusest. Kas see avaldub siin? Tõesti, vähesem sot­siaalsus, suurem tähelepanu lüürilisele pintsli­tööle ja värvikäsitlusele. Mida see lüürika siin tähendab? Eks ikka seda, et Tartus maalijalt otsekui oodataks abstraktseks ja müügi­artikliks lagunenud Pallase koolkonna idee jätkamist.  Kuid sotsiaalsus peegeldub sageli sügavamas ja keerukamas teemavalikus ning -arendustes. Vaatame sellelt näituselt kas või Angela Orro vanavanemate portreed „Amanda ja Ludvigh” kõrvutatult talumajaga „Aastaajatu” ning selle lähedal leiduvat väga kummastava komposit­sioonilahendusega piimapukki hiiglasliku Coca-Cola pudeliga Anna Mäelt. Üldiselt võib olla siiski nõus teatava järjepidevuse osas, mis puudutab värvide segamise ja kombineerimise tundlikkust. See on kindlasti üks paremaid asju, mida Teise maailmasõja eelsest Tartu maalist kaasaega kaasa tuua.

Näituse külastajale suures saalis esmalt esitletav on aga kõike muud kui rahumeelne ja unelev. Pigem vastupidi. Meile lajatatakse sõna otseses mõttes vastu silmnägu Marju Audova hiiglasliku punasest kilest ja kleep­sudest „Kurikakraga”, millest paremale jääb Riho Pärna plakatlikus vormis maal, mis küsib meilt: „Do you really want to eat the vegetables wich are grown by a negro?”, ja vasemal pool juhatab Peeter Allik meid sisse veebruarikuisesse vabaduse temaatikasse suureformaadilise teosega „Vabadus”. Siit ja sealt ilmnevad üle saalide eksistentsialistlikud hirmud ja surma adumised. Jane Remmi töö „Seni ikka veel nimeta töö” on nende seast üks pärl. Nadežda Tšernobai suureformaadiline söe-etüüd, mis kujutab naisi kirstus, mõjub muu väikekodanliku humanismi (vabandan, et kasutan siin stalinistlikku retoorikat) kõrval tõesti anakronistlikult ning nihestavalt.

Tartu ülikool on mõnes mõttes eripärane ja väärtuslik paik maalikunstniku arenemiseks. Kunstiainete kõrval on õppeprogrammis suur maht üldainetel, kuhu mahub filosoofiat, keeli, religiooni, semiootikat ja muud, mida üliõpilane vaid taipab enesele õppeperioodi jooksul haarata. Loomulik, et noored ini­me­sed, kes omandavad elukogemusi ja kel­lest vaid vähesed on juba väljakujunenud isiksused, ei saa lõuendil näidata seda, mida nad ei ole: küpset elutunnetust ja tugevat eneserefleksiooni moodsa maalikunstnikuna.

 Tahan öelda, et Tartu ülikoolis maali õppides ehitab üliõpilane oma kunstnikuisiksust aeglasemalt ning protsess on komplitseeritum kujutava kunsti stuudiumisse lõikuvate teadus­ainete tõttu. See peegeldub ka töödest ning tööprotsessist üldisemalt. Mõneti aeganõudvam, kuid väärtuslikum?

Niisiis, see, kas sellest hulgast maalidest on tunda ebakindlust, segadust või mit­mekesisust ja dialoogirikkust, on ühtaegu küsimuse püstitaja valik, kuid ennekõike mõt­lemise ulatuse näitaja. Probleem on hoo­pis selles, et Tartus on kuulda liiga palju juttu provintslikkusest. Kui sellest Tartus nii palju ei räägitaks, ei oskaks keegi sellest ka nii palju mõelda. Pigem peegeldab see puudulikku distantsi. Tuleks võtta rohkem aega mõtlemiseks ja töötamiseks, mitte enese tõestamiseks ja kiivaks kõrvutamiseks. Tartu kultuuriauhindade jagamisel võis kuulda, et isegi Tartu kultuuriametnikes on näha seda kummalist hirmu ja ebakindlust ning Tartu kui omanäolise ja elujõulise linna tõestamise soovi. Mida siin tõestada? Või pole nad meie, s.t kunstnikega Tartus rahul? Kas nad ei oska meie loomingu suhtes seisukohta võtta? Vaimne kapatsiteet määrab elujõulisuse. Need 20 aastat tööd Tartu ülikooli all näitavad, et inimesed, vaimsus ja materiaalne baas on olemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming