Tänapäeva arhitektuuris on vaja kaasamõtlejaid

Reet Varblane

Arhitektuuriõpetusest Tallinna tehnikakõrgkooli arhitektuuriõppetooli juhataja Irina Rauaga Kui mõelda Eesti arhitektuurihariduse peale, siis on viimasel ajal ajakirjandusest jooksnud läbi hoiak, et kuna Eesti on nii väike, siis mitut kõrgkooli, kus võiks saada arhitektikutse, pole vaja, või kui on mitu kooli, nagu seda on ka praegu Eestis, siis tuleks selgelt spetsialiseeruda ning akadeemilist kraadiõpet võiks anda ikkagi ainult ühes kõrgkoolis. Akadeemiline kõrgkool oleks siis Eesti kunstiakadeemia, kus arhitektuuriosakonna saabki lõpetada ainult magistrikraadiga, ning Tallinna tehnikakõrgkool oleks siis nii-öelda tugikool, kus valmistataks  ette arhitekte, kes hakkavad tegelema eelkõige insenertehnilise poolega. Kuidas teie sellesse suhtute?

Mina õppisin ju ka kunstiinstituudis (nüüdne kunstiakadeemia) nagu kõik keskmise põlve arhitektid. Kuigi nimetus on  muutunud, siis sisu on ju sama. Tallinna tehnikakõrgkool oli varem tehnikum, kuid 1992. aastast hakati seal õpetama arhitektuuri. Olen tehnilise kõrgkooli arengut jälginud kümme aastat: olen olnud diplomitööde komisjoni esimees, lugenud mõnda kursust, arhitektuuriõppetooli juhataja olen olnud viimased poolteist aastat. Tallinna tehnikakõrgkoolis õpetavad Vilen Künnapu, Rein Murula, Andres Põime, Toivo Tammik, Ralf Tamm, teaduskonna dekaan on Helli Sisask, kes oli ju pikalt kunstiinstituudis kunstiajaloo õpetamise eesotsas. Seda õppetooli juhatas varem Aleksander Skolimowski, kes tegi seda suure pühendumisega.

 

Mitu aastat kestab teil õppetöö?

Neli aastat. 2002. aastast on õppekava nii palju täiendatud, et seda kooli on täielikult akrediteeritud. Viimane kord tehti seda 2006. aasta oktoobris. Meile anti kõrge hinnang ja öeldi, et meie õpe vastab Euroopa Liidus arhitektiõppele kehtestatud nõuetele. Meie lõpetaja diplom vastab bakalaureusetasandile, õpe on aga mahult palju suurem. 2007. aasta novembrist nimetatakse meie kooli rakendusteaduslikuks ülikooliks (inglise keeles University of Applied Sciences).

 

Kas see kool on seotud Tallinna tehnikaülikooliga?

Neil pole mingit seost. Meie arhitektuuriosakonnal on 250 lõpetajat, kes kõik töötavad oma erialal. Julgen vähemalt viimase nelja aasta kohta öelda, et nad on saanud kunstiakadeemia lõpetajatega võrdse hariduse.

Olen Saksa Kunstiakadeemia liige. See on riigi toetatud kõrgem institutsioon, mis saab varsti 400 aastat vanaks. Olla seal akadeemik pole ainult aunimetus, vaid saame kaks korda aastas kokku ning oleme korraldanud pidevalt koos üliõpilastega seminare, kursusi. Poolteist aastat tagasi kutsus rahvusvaheline planeerimisassotsiatsioon mitmed arhitektuuriõppeasutused – Saksamaa ülikool, Brno tehnikakõrgkool, Tallinna tehnikakõrgkool, İstanbuli  tehnikaülikool – İstanbuli, kus tegime koos workshop’i. Ma polnud siis veel õppetooli juhataja, aga mul oli kaasas kolm üliõpilast. Seal oli näha, et meie üliõpilased ei jäänud mitte milleski teistele alla, nad olid aktiivsemadki kui mõne teise kooli omad. Kui võrrelda meie diplomitööde taset kunstiakadeemia omadega, siis vahet ei ole. Ka diplomitööde komisjoni liikmed, kes on väljastpoolt meie kooli, on seda kinnitanud. Näiteks Veljo Kaasik, Mait Summatavet.

Oleme pidevalt viinud läbi rahvusvahelisi workshop’e: mina tõin Stefan Polonyi rääkima intelligentsetest teraskonstruktsioonidest, Vilen Künnapu rahvusvaheliselt igati maineka Marco Casagrande. Nii et rahvusvahelisele standardile vastav tase on olemas.

 

Kas teie tudengid võivad osaleda kunstiakadeemia õppetöös, võtta sealt juurde mingeid aineid?

Niipalju kui mina tean, on kunstiakadeemial ja Tallinna tehnikakõrgkoolil koostööleping, seda tehti veel siis, kui Ando Keskküla oli rektor, et meie arhitektuuriala lõpetajad võivad teha magistriõppe kunstiakadeemias. Ma ei oska öelda, miks viimasel ajal on tekkinud vastuseis.

Olen nõus sellega, et üks õppeasutus on pühendunud ennekõike teoreetilistele globaalsetele uuringutele, teine reaalsetele arhitektuuriülesannetele. Ega siis alati pole vaja Eesti rahva muuseumi projekteerida, tuleb projekteerida ka veepuhastusjaamu, bussipaviljone. Vahest pole Eestis kahte kooli vaja, kuid kui oleme olukorras, et endisest tehnikumist on arenenud igati arvestatav tehnikakõrgkool, kus antakse rahvusvaheliselt aktsepteeritavat arhitektuuriõpetust, siis miks keelduda koostööst. Ka meie tudengid töötavad juba teisest kursusest peale arhitektuuribüroodes, nad saavad hakkama. Äsja lõppes suur arhitekuurikonkurss, Pekingi Eesti saatkonna hoone projekteerimine. Võitsid Andres ning Liisa Põime ja Lauri Vaimel, kes lõpetas eelmisel aastal meie kooli. Vaimel on tõsine inimene, juba aasta enne diplomitöö tegemist oli ta materjale kogunud. Tööle meie tudengeid võetakse, tööd teevad nad hästi.

 

Kuid on ju ka nii, et meil töötavad arhitektidena ka need, kes pole kunagi mingit arhitektuuriõpetust saanud, seda iseäranis maakondades.

Meie üliõpilased tulevad kokku suures osas kõikjalt üle Eesti. Miks satutakse just meile, miks  kunstiakadeemiasse, ei oska öelda. Olemegi mõelnud, et kui  neli aastat saavad tudengid arhitektuuriteadmisi, siis viiendal, magistrantuuriaastal võikski anda neile laiemaid teadmisi: õigusest jne. Sellel baasil saaks kasvatada häid maakondade ja vallaarhitekte. Vallaarhitekt ei tohi olla halvem nendest, keda ta kutsub sinna projekteerima. Pigem vastupidi. Vallaarhitekt peab oskama ise midagi teha.

Loomulikult on olemas suuri maailmanimesid, kes pole midagi õppinud, aga nemad on erandid ning nemadki vajavad enda ümber neid, kes on saanud arhitektuuri(tehnilise) ettevalmistuse. Meie õppejõud on kõik tegev­arhitektid. Kõige olulisem on tudengitele õpetada, et nad peavad iga ülesande kohta küsimusi esitama: miks tuleb nii või teisiti teha? Just küsimustele vastuse otsimine tagab tulemuse.

 

Tallinna tehnikakõrgkooli arhitektuuriosakond sõlmis hiljuti koostöölepingu Brno tehnikaülikooliga, et Tallinna tudengid saavad minna sinna magistriõppesse. See on suurepärane võimalus, iseäranis, kui meie oma kunstiakadeemiaga reaalne koostöö ei toimi. Miks Brno tehnikaülikool?

Brno tehnikaülikooli tudengitega olime koos İstanbulis. Seal tekkisid head kontaktid. Sealne arhitektuuriosakonna dekaan Vladimir Slapeta on Euroopa 1920ndate ja 1930ndate arhitektuuri parim tundja. Tšehhis hinnatakse kõige kõrgemalt Praha Karli ülikooli, siis tuleb kohe Brno tehnikaülikool, arhitektuurimõttes on Brno liider. Kuid Eestil on Brnoga juba vanad kontaktid, meie vanema põlve arhitektid nagu Peeter Tarvas jt õppisid seal. Brno tegi meile selle ettepaneku. Näiteks meie kunstiakadeemia ei võtnud möödunud aastal vastu ühtegi meie tudengit magistriõppesse. Nii meil ei jäänudki muud üle. Aga me tahame oma kooli ka ise magistriõpet luua.

 

Mida see kokkulepe eeldab? Kas meie tudengid peavad konkursi läbima?

Ei, nad võetakse kohe vastu. Kuid kokkuleppel on ka teine etapp, hakkame Brno ülikooliga magistriõpet koos korraldama: sealsed tudengid tulevad siia, meie omad lähevad sinna, vahetame õppejõudusid.  Kui 2008. aasta sügisel saavad meie omad Brnosse minna, siis 2009. aastast tahame neid juba ka siia magistriõppesse võtta. Tšehhi kultuuri-, ka arhitektuurikiht on võimas, juba sellepärast tasub seal õppida.

 

Kas teie võtate kunstiakadeemia arhitektuuritudengi oma magistriõppesse?

Aga loomulikult. Meie teeme oma tööd nii hästi, kui oskame. Ja oleme ennast tõestanud akrediteerimiskomisjonide ees.

Eestis on saja tuhande elaniku kohta arhitekte naabermaadega (iseäranis Skandinaaviamaad) võrreldes kõige vähem. Soome mudel, kuidas nemad arhitektuuri hindavad, on suurepärane. See on nende arhitektide liidu pikaajalise töö tulemus. Arhitektiharidusega inimesi vajame paljudes ametites. Arhitektiabilisi, kes tõmbavad jooni, pole enam vaja, sest on kallid arvutiprogrammid. Juhtivad arhitektid vajavad partnereid, kes suudavad kaasa mõelda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming