Taas hüvastijätt privaatsusega

Kunstiinstitutsioonid on teemadega jännis, tähelepanu all on olemasolevad ja kujuteldavad militaarstruktuurid, vähem nähakse rohujuure tasandil toimuvat.

RAIVO KELOMEES

Näitus „Globaalne kontroll ja tsensuur“ Tallinna Kunstihoones kuni 18. VI. Kuraatorid Bernhard Serexhe ja Lívia Nolasco-Rózsás, kunstnikud aaajiao, Hamra Abbas, Selma Alaçam, Halil Altındere, Daniel G. Andújar, Osman Bozkurt, James Bridle, Alice Cavoukdjian dite Galli, Hasan Elahi, Michael Grudziecki, KIT Kastel, Jonathon Keats, Karel Koplimets, Frédéric Krauke, Marc Lee, Virginia Mastrogiannaki, Erik Mátrai, Gerardo Nolasco, Chris Oakley, Ruben Pater, Dan Perjovschi, Axel Philipp, Ma Qiusha, Oliver Ressler, Bernhard Serexhe, Christian Sievers, SKATKA, Louisa Marie Summer, Finger Pointing Worker, Wilko Thiele, Ivar Veermäe ning Alex Wenger ja Max-Gerd Retzlaff. Väljapanek on valminud koostöös Goethe Instituudi ja Karlsruhe meediakunstikeskusega ZKM.

Tallinna Kunstihoone näitusel „Globaalne kontroll ja tsensuur“ vaadeldakse jälgimise ja tsensuuri peatumatut tungimist meie igapäevaellu. See on teema, mida on viimase viieteistkümne aasta jooksul sageli käsitletud.

Digikunsti vaatlejana kogen väljapanekus vastuolulisi tundeid ehk tegu on avatud uksest sissemurdmisega – teemadega, millel puudub uudisväärtus, ja näib, et ka huvitavus. Tegemist on kordusega. Aga vaatleksin asja lähemalt.

2001. aastal toimus Karlsruhe ZKMis näitus „CTRL [Space]. Rhetorik der Überwachung. Von Bentham bis Big Brother“ ehk „CTRL (Ruum). Valvamise retoorika. Benthamist Suure Vennani“, 2007. aastal Linzis „Ars Electronica“ konverents ja festival „Goodbye Privacy“ ehk “Hüvasti, privaatsus”, 2012. aastal sai Timo Toots oma jälgimisvõimalustele pühendatud projektiga „Memopol 2“ „Ars Electronical“ interaktiivse kunsti peapreemia. Veelgi varem, 2009. aastal tegi Toots „Autahvli“, mis oli Memopoli eelsoojendus.

Seega näeme, et jälgimise teemaga on tegeldud, ka ZKM ja eesti kunstnikud on seda teinud. Et see uuesti päevakorda on tõstetud, on seotud ehk jälgimistehnoloogiate veelgi kiirema arengu ning militaarse jälgimis-toimimistehnoloogia suurema leviku ja kasutusega. Kindlasti väärivad tähelepanu eesti kunstnike Karel Koplimetsa ja Ivar Veermäe tööd, ent üldine retoorika, et tegemist on uue olukorraga, viitab teemapuudusele ja jälgimistemaatika normaalkeskkonda siirdumisele. Meie kõigi võrku lülitatud mobiilid ja arvutid on jälgitavad, neisse saab soovi korral sisse tungida, aga kas seda ka tehakse, oleneb ikkagi isiku ja tema seadme tähtsusest nuhkimisstruktuuridele.

Näitusele sobinuks eespool mainitud tööde kõrval ka Varvara ja Mari „WIFIpedia“ (2015). Pigem võiks küsimus olla selles, et kui suur osa meie tegevusest on jälgitav, siis mida see ikkagi kaasa toob. Kas selle tõttu, et privaatne teave on kättesaadav, tekivad uued infovahetuse, varjamise või ka loometegevuse vormid? Vastus on kindlasti jaa, kui vaadata kas või mainitud teost „WIFIpedia“. Sellega osutatakse tõsiasjale, et isegi internetiruuterile pandud nimede abil avaldatakse meelsust. Ruuterite nimed on mõeldud teatud tegevuste lubamiseks või piiramiseks.

Kas sellise teemaga peaks tegelema digitaalne etnograafia või kultuurantropoloogia, võiksid vastata spetsialistid. Igal juhul näeme paralleele varasemate põrandaaluse infolevitamise viisidega, kuid pigem mängulises vormis. Ruuterite naljanimed ei ole pandud väga tõsisest vajadusest, pigem subkultuurilise mängulusti rahuldamiseks.

Kõneldes aga põrandaalustest kanalitest ja keelatud infost, siis see toimib ka praegusel ajal alates süütumatest ehk lameda maa kuulutajatest riigikukutamise kavatsusega võrgustikeni. Siiski peab praegu tõsiselt pingutama, et midagi varjata, kui see juba on ühissuhtluskeskkonda lekitatud. Pigem väidan, et probleem on teatava digisuhtlustervishoiu või kommunikatsiooni hügieeniga, mida ei suudeta pidada. Koolis seda ei õpetata. Avalikku ruumi reostavad emotsionaalselt ülevõimendatud seisukohad toimivad inimeste vahel ja on sama reaalsed nagu näost näkku öeldud arvamused. Need toimivad ka pärast seda, kui on kustutatud, kuid eelnevalt loetud. Need säilivad ka pärast seda, kui autor on oma meelt muutnud, aga kustutamisvõimalused puuduvad.

Seega oleme olukorras, et jälgitavus, andmete kättesaadavus on normaalolukord ja praegune küsimus on, mida uut toob see inimsuhetele ja loomingulisele tegevusele. Veidral viisil näeme, et selline olukord toob nii head kui ka halba. Igal juhul on tegu uue kommunikatsiooniolukorraga. Pean silmas viimast kümmet või kahtekümmet aastat, mis ei erine meediarevolutsioonist, mille oli põhjustanud raamatute trükkimise levik või telefon, rääkimata televisioonist.

Võib aga näha, et kunstiinstitutsioonid on teemade kõnetamisega jänni jäämas. Tähelepanu on sageli suunatud reaalsetele ja kujuteldavatele monstroossetele militaarstruktuuridele – mida need teevad praegu või kuidas toimetati minevikus –, vähem jätkub tähelepanu rohujuure tasandil toimuvale.

Kui näituse saatetekstis öeldakse, et „saame vilksamisi aimu meid ümbritsevate võimuinstantside rohkem või vähem nähtamatust vägivallast kodanike vastu ning juhiseid, mida üksikisik selle vastu saab ette võtta“, siis arutleda võiks sellegi üle, millises ulatuses kodanikud vägivalda üksteise kallal ka ise teostavad. Vaevalt et nad kannavad edasi võimuinstantside soove, ikka enda omi ja tihtipeale külaühiskonnalikult eristujatele sotsiaalvõrgustikes kambakaid tehes või igasugu esiletükkimist, ärritamist blokkimisega karistades. Ühisvõrgustike keskkond on samuti üksteise jälgimise ja kontrolli ruum, rääkimata sellest, et kasutaja andmeid müüakse teistele ettevõtetele, kes kasutajatele reklaami edastavad.

Eraldi teemana väärib kindlasti arutelu firmade, nt Cambridge Analytica, tegevus Brexiti ja Trumpi valimiskampaania ajal ehk valijaile edastatud personaalselt sobiv info kallutamaks neid vajalike otsuste poole. See on kahtlemata uus lehekülg globaalses ajupesus, kuid märk sellest, et üha suuremad arvutusvõimsused on suunatud elanikkonna meelsuse kujundamisse.