Taaskohtumine kunstitontidega

Heie Treier

Taavi Piibemann Tulenevalt Tartu kunstiväljast tundub sealne kunstikuu toimivat noorte festivalina, etanda väljund Tartu kõrgema kunstikooli ja Tartu ülikooli kunstitudengitele. Pärast Rael Arteli liitumist korraldustoimkonnaga 2010. aastal tundub festivali ambitsioon ja haare olevat kasvanud. Nii Eesti plaanis (Tartu kunstimaailma isoleerituse põhjuste ning ajaloo analüüs 2010. aasta „Kuku nu uti” suurepärases kataloogis) kui ka rahvusvaheliselt (Marina Abramovići näitus 2011. aastal ja rahvusvaheliste kuraatorite programmi loomine samast aastast). Kaisa Eiche: Ise ma Tartu kunstikuu(si)d (festivali nimetus 2004–2009) noorte festivali(de)ks ei nimetaks. Tollane idee oli pigem natuke kõike ja kõigile. Õppisin siis Tartu kõrgemas kunstikoolis fotot ja mäletan igal aastal minuni jõudnud infot, et festival on tulemas ja kes tahaks millegi huvitavaga üles astuda. Enne seda, kui ise kunstikuu korraldamise enese peale võtsin, osalesin seal kolmel aastal. Nii said oma ideid ja projekte välja pakkuda kõik. Taustast niipalju, et kunstikuude traditsioon sai alguse siis, kui Laine Jänes oli Tartu linnapea. Tema kinnitas poliitilise programmi jaotada kalendriaasta eri valdkondade festivalide vahel ja kunst sai veebruarikuu. Nii alustati 2004. aastal esimest korda ja eri aastatel vedasid seda kõik Tartus tegutsevad kunstiinstitutsioonid. Seega tõi iga asutus fookusesse midagi temaatilist, mis seda paremini avalikkuses esindab. Võib-olla populaarseimad sündmused juhtusid olema lõpuks need, kus toimus kellegi arvates midagi skandaalset või kus osalesid lapsed ja noored. Need jõudsid ka meediasse. Kunstikuude ajaloost ja Tartu kunstiväljast üldisemalt oleme Raeliga kirjutanud trükises „ART IST KUKU NU UT 2010. Tartu kaasaegse kunsti skeene subjektiivne uurimus ja lisad”. Paljuski selle uurimuse põhjal sai 2011. aasta festivali struktuur paika pandud, s.t rahvusvahelisus, väliskuraatorid jne.

2012. aastal laiendab festival oma haaret põlvkondlikult näitusega „Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Eesti kaasaegse kunsti klassika”. Seal on kolm tööd 1990ndate kunstist ja kolme noore kunstniku kommentaar nimetatud töödele. Põlvkondlikkus on olnud kaua aega minu arust suhteline tabuteema. On olnud tajuda teatud n-ö isatappu, et 2000ndate algul alustanud kunstnikud-kriitikud tõrjuvad varasemaid olulisi tegijaid umbes nagu teismelised tõrjuvad lapsevanemaid. Kindlasti on ka eelmine põlvkond teinud vigu, aga kui kõrvale jätta inimsuhted, siis kuni Kumu valmimiseni 2006. aastal võis fenomeni objektiivselt mõista nii, et „iga järgmine noor põlvkond alustab nullist”, sest puudus kunstiajaloo püsiekspositsioon. Alates 2006. aastast on olemas Kumu koos püsiekspositsiooniga, samuti on Tartu kunstimuuseumis olnud püsiekspositsioon.

K. E.: Ma ei tea, kas ma saan ennast päris selle „isatapjate” põlvkonna liikmeks lugeda. Samas on tõsi, et kõrgharidust omandavad kunstiüliõpilased „valivad poole” enesele seda teadvustamata. Meie karismaatilised õppejõud pärandavad oma kogemused ja, mis olulisem, suhtumise ehk positsioneerimise kunstiväljal.

Rael Artel: See nn isatapp on kindlasti üks aspekt, samas ma arvan ka, et nt 1990ndate kunsti teema lõi kuidagi lukku kogumiku „Ülbed üheksakümnendad” ilmumine. Massiivne „telliskivi” tsementeeris selle kümnendi, ütles nagu kõik ära ja võttis ära põhjuse selle juurde tagasi tulla. Ja samuti kunstnike juurde, kes tollal aktiivselt tegutsesid. Sooviksime kuidagi seda tabuteemat nüüd arutada ja ehk otsida eesti kunstipraktikast mingit tüüpi järjepidevaid aspekte, korduma kippuvaid seoseid, sarnaseid mustreid ja ristviiteid.

Nii et kuidas sa, Rael, tajud kuraatorina vajadust suhestada noorte kunstnike looming varasemate põlvkondade kunstnike looduga? Kas see tuleneb siinse kunstielu seesmisest vajadusest ja vaimse tervise hoidmisest? Või on ajendiks rahvusvahelised eeskujud, sest sama tendents on olnud paljudel rahvusvahelistel suurnäitustel, küll kaasaegse kunsti paigutamises eri sajandite kunsti kõrvale?

R. A.: Hakkasin näitusega tegelema seepärast, et mind huvitas, miks on eesti kunstiväli just selline, nagu on, miks on arusaamine kaasaegsest kunstist just selline nagu on. Kust ikkagi on pärit üks või teine praktika, avalikus ruumis valitsev arusaam asjadest, kust tulevad väärtushinnangud ja suhtumised? Miks avalikus sfääris kunstist rääkimine viib alati ühe konkreetse teoseni? Kaasaegne kunst kui selline „tekitati” Eestis 1990ndatel väga konkreetsete inimeste ja ühe konkreetse institutsiooni eestvõttel. Sellel 20 aasta tagusel ajal on tekkinud kuvand ja etableeritud arusaamad kaasaegsest kunstist kui nähtusest. Ma tahan need arusaamad küsimuse alla seada ja teha seda just nende ikooniliste teoste ülevaatamise kaudu.

Me ei tohiks rääkida kunstist, mida me ise pole kogenud, ometi tehakse seda palju. Tahtsime luua situatsiooni, et kohtume uuesti teostega, mis on kaasaegse kunsti kuvandit kujundanud, ja mulle tundub, et see kuvand kujundab täna juba kunstipraktikat ennast. Esiteks siis tekitame olukorra, et kohtutakse uuesti vaimu või kummitusega, mida kunagi keegi on vilksamisi näinud, kuid mis elab väga visalt edasi folklooris ja teadvuses.

Teine põhjus, miks läksin tagasi 1990ndatesse, on mu enda huvi transformatsiooni- või üleminekuühiskonna vastu – olid ju tohutult segased ja kiiresti muutuvad ajad. Endises Jugoslaavias tähistatakse seda eesliitega „turbo-”: luua kiiresti see, mis läänes on „normaalne”, tekitada kiiresti kapitalistlikud suhted, mängida ümber senised tõekspidamised ja väärtussüsteemid. Kuna minu tegemistes on tänavu erakorraliselt „eesti kunsti aasta” – teen Kumusse „eesti kunstiskeene” näitustele ka kaks tuba –, siis tundus loogiline projekte veidi linkida. Nägin „Möh?”-näitust kui võimalust veidi läbi töötada „baasi”, millel tänase kaasaegse kunsti pealisehitus püsib.

Kolmas põhjus, miks pöördusin endast vähemalt 20 aastat vanemate kunstnike ja nende loomingu juurde, oli see veidi kade tunne, mida alati tunnen oma kolleegidega Lääne-Euroopas suheldes ja ringi liikudes, kus koos töötavad ja istuvad ühes lauas mitmest generatsioonist kunstiprofessionaalid. Toimub asjalik põlvkondadevaheline suhtlus. Meil see vist veidi puudub, iga kümnendi „isatapp” on olukorra kujundanud. Soovisin natuke, et minu põlvkonna kunstnikel oleks konkreetne põhjus 1990ndate kunstiajaloos sobrada ja seda kuidagi reflekteerida. Siinkohal polegi eesmärgiks „ühes lauas istumine”, vaid just üritus luua link kunstipraktika tasemel ja kunstipraktika vahenditega.

Nii et ikkagi kunstielu vaimse tervise probleem. Olen ka mõelnud, et kunstielu tervikuna justkui kannatab selle käes, et 1990ndate poliitilistest ja esteetilistest murrangutest pärit konfrontatsioonid jätkuvad 2012. ja 2013. ja 2014. aastal jne, kuigi alusfilosoofia pole ju vahepeal muutunud.

Kumu püsiekspositsioon lõpeb siiski 1980ndatega ning jätkub meie vahetu kaasajaga. 1990ndad ja nüüd juba ka nullindad on vahelt puudu. Mitte kuskil Eestis ei näe isegi eesti kunsti edulugusid, s.t videosid, mis on olnud siinse kunsti kollektiivne rahvusvaheline visiitkaart. Nii et kui muuseumi ja kõrghariduse institutsioonid peaksid toimima suhteliselt konservatiivsetel ja erapooletutel alustel, siis ideoloogiast on raske, kui mitte võimatu pääseda, ja sellel on omakorda tagajärjed.

K. E.: Mina olen õppinud Peeter Linnapi juhtimise all Tartus ja nüüd distantsilt mõtlen aeg-ajalt tema loengutele või loen tema kirjutatud artikleid fotograafiast kunstimeediumina, tehtud intervjuusid kohalike ja rahvusvaheliselt tuntud teoreetikute-kriitikutega „Silmakirjade” publikatsioonides (Tartu kõrgem kunstikool). Kes see teine, kui mitte tema siis peaks mõtestama näiteks Saaremaa biennaalidel ja nende ümber toimunut? Linnapi meenutusi lugedes tundsin paljuski ära needsamad probleemid, millest meie Raeliga omavahel ja ka avalikult „Art ist kuku nu uti” korraldades pidevalt räägime. Ja sellise äratundmiseni jõudes taipad, et siinne kunstimaailm ei olegi 20 aasta jooksul mingites sügavamates kihistustes üldse muutunud. Nende teemadega tegeledes saan üha enam aru kontekstist, millesse end „kogemata” kunagi juhuslikke valikuid tehes asetanud olen või mis võimalusi see taustsüsteem mulle üldse pakub. Seega oleme festivalikorraldajatena mõnes mõttes endiselt tagasi 2010. aastal alustatud subjektiivsete uurimistööde juures, aga urgitseme nüüd sügavamalt.

Siis ikkagi eristuvad Tartu ja Tallinna kontekst, ehkki Tallinnas kipub tekkima tunne, et siin asub „kogu eesti kunstimaailm”. Äkki peaks väärtustama kahe linna erinevat ajalugu ja konteksti, mitte neid vastandama? On rõõm, et Tartu kunstimuuseum otsustati säilitada iseseisvana, mitte muuta Kumu filiaaliks.

K. E.: Kahe linna vastandamine toimib vist igal tasandil poliitikast popkultuurini ja Teise konstrueerimine näib ka siin möödapääsmatu. Kui konkurents kummagi linna tegijatele positiivse dopinguna mõjub, siis on sel ehk ka tulemusi. Mina ise ei tunne ennast mugavalt kummaski kontekstis, aga Tartust saan ma mõelda kui enam-vähem 0-punkti koordinaatidega kohast ja kunagised sundvalikud ei näigi enam nii dominantsed.

Tartu kunstimuuseum ja Tartu linn eelistavad siiani kunstist rääkides suhestada oma identiteeti pigem rõhutatult Pallasega, ent siinsetes kogudes on ju nii mõnedki olulisemad 90ndatel loodud eesti kaasaegse kunsti teosed.

R. A.: Minule tundub Eesti nii väike, et Tallinna-Tartu vastandusel ja konkurentsil ei näe ma suurt mõtet. Institutsioonide paljusus muidugi rikastab kunstipilti – tsentraliseerimine ja monoloogiline kõne kunstiväljal pole kindlasti tervitatavad nähtused. Pealinn on vaieldamatult tõmbekeskus, kuid see ei tähenda, et perifeerias või väiksemates linnades ei võiks teha tugevat ja tõsist sisulist tööd. Arvan, et oluline pole mitte niivõrd puhata pärandil, vaid ikka toota juurde uut kunsti ja uusi teadmisi, töötada oma kaasajaga ja aktiivselt osaleda selle aja ja avalikkuse kujundamisel. Laiemas Ida-Euroopa kontekstis on kõigi Eesti suuremate linnade potentsiaal üsna sarnane: sellele näitusele ei saanud me näiteks kohale lennutada mitmeid kunstnikke, kuna sobivaid lende ei tulnud ei Tallinna, Tartusse ega Riiga. Aga see selleks …

Siiski tekib ka 1990ndate kunstiga seoses tagantjärele küsimusi. Miks on praegu esiplaanil neurootiline ja ründav aspekt ning tagaplaanil toonase uuendusliku kunsti positiivsed püüdlused ja eetika? Miks paljud olulised tööd on hävinud, s.t 1990ndate kunst on muutumas füüsiliselt nähtamatuks? 1990ndate kunsti kohta tehakse ülikoolides juba uurimusi ja Kumu restauraator Hilkka Hiiop hakkab kaitsma doktoritööd 1990ndate kunstiteoste restaureerimisteemal – tegemist pole ju maalide ega skulptuuridega. Hiiop analüüsib ühe juhtumina ka Jaan Toomiku “Projekti 16. 05. 1992 – 31. 05. 1992”, mille sa, Rael, oled kuraatorina valinud „Möh?” näitusele. Nii et tööd saab näha korraga nii „Kuku nu util” Tartu kunstimuuseumis kui ka restaureerimisnäitusel Kumus.

R. A.: Ohoo, oleks tõesti huvitav siis näha, kuidas Kumus samaaegselt seda Toomiku teost eksponeeritakse … Aga kui rääkida täpsemalt, siis tootsime Toomiku installatsiooni uuesti. Ainsa elemendina teosest olid säilinud menüükaardid, millel tegelikult kajastub ju kogu 1990ndate alguses kõiki füüsiliselt puudutanud sotsiaalne reaalsus. Need toidusedelid ongi n-ö instruktsiooniks purkide ja ajalehtede tootmisel. Ajalehed on valinud ja ostnud oma äranägemise järgi 1992. aasta oludele vastavalt sööja, kes teose omal kehal uuesti läbi elab.

Flo Kasearu, kes ise tihti töötab hästi konkreetsete kujunditega, otsustas reageerida installatsiooni peamisele elemendile – purgi kujundile – ja tuua selle tänasesse päeva. „Kui Toomikut ajendas näljahäda ning tühjad poeriiulid, siis minu purk lähtub praegusest üleküllusest ning n-ö sitast saia tegemisest,” selgitas Flo mulle teose tagamaid. Ta keskendub kestale, tühjale vormile ja väljanägemisele, mis turukapitalismi kontekstis on muutunud primaarseks. Samuti viitab ta olukorrale, kus vormist ja välimusest sügavamale ei minda – nii kunstisaalis kui ka avalikes diskussioonides.

Toomiku töö „kohalik meediakarjäär” sai mälu järgi alguse Sirbist (tegelikult sai see alguse Barbi Pilvre kommentaarist Eesti Ekspressis – toim), nii et 20 aastat hiljem on hea sellest kirjutada taas Sirbis. Tööd ennast on „originaalis” näinud vähesed, saan ennast lugeda nende hulka. Nii et eks vaata, mis avalikke ekstsesse „Möh?” toob, võib-olla ei mingeid. Aga enne „Kuku nu uti” avamist tundub just see näitus ja töö tekitavat kõige tugevamaid emotsioone. Võib-olla õnnestub näitusel asja klaarida niivõrd, et saab siit juba edasi liikuda teiste jututeemade juurde.

R. A. ja K. E.: Aitäh, Heie, huvitavate küsimuste ja seoste eest! Mõtleme siit edasi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming