Taasleidmist ootavad lood

Jan Kaus

Farkasi näitusel tekivad keele oma piiridest väljameelitamise käigus kummalised seosed, mis juhatavad näitusekülastaja kuhugi „mujale”. Dénes Farkasi näitus „Ilmne paratamatus” Kumus kuni 11. V. Kuraator Adam Budak.

Dénes Farkasi näituse „Ilmne paratamatus” tutvustavast tekstist selgub, et selle „moodustavad filosoof Ludwig Wittgensteini ainsa arhitektuuriprojekti fragmentide kordused fotodel, raamatutes ja ruumiliste objektidena. Sõnad, laused ja lõigud näitusel pärinevad ilukirjanduslikust Wittgensteini, Bertrand Russelli ja George Edward Moore’i eluloost Bruce Duffy raamatus „Maailm, nagu ma ta eest olen leidnud” („The World As I Found It”). Informatiivsele lõigule järgneb juba väike näitusekülastaja meelsust suunav vinjett: „Kuhu need massiivsed ja mäslevad kordused viivad, sõltub juba vaatajast. Vahest ongi kõik ette ilmne.”

Tõepoolest. Kui heita „Ilmsele paratamatusele” kiire pilk ning kujutada korraks ette toda müstilist „tavakülastajat”, kes pole näiteks „Loogilis-filosoofilist traktaati” põhjalikult läbi lugenud, siis on võimalik, et näitust saatva ja suures osas ka kehastava tekstimassiivi ees võib sellisel inimesel tekkida nõutus. Võimalik, et isegi midagi lämmatavamat. Farkasi koondatud tekstihulk on ühtaegu parajalt massiivne, peaaegu haldamatu, s.t seda on palju, aga ka küllaltki fragmentaarne. Seda massi ja fragmentaarsuse vastaspinget rõhutatakse juba visuaalselt: näitust saatval tasuta trükisel on laused üksteistest joontega eraldatud, enamik on ühtaegu kõnekad ja irdunud, laused justkui tunneksid ebamugavust, surudes ennast joonte lähedusse, justnagu peljates teisi sententse, ent igatsedes kaaslaste seltsi.

Mõistan, et see ehk ongi olnud taotlus. Pealegi, kujunduslikult harvendatud tekstimassiiv – see paistab silma nii trükises kui näituseruumis, kus laused pimeduses üksteise järel vilguvad –, mis ei tekita võrdlust mitte metsaga, vaid pigem Arne Maasiku fotodelt tuttava võsastikuga, vastandab arhitektuurilisi vorme kujutavate fotode lakoonilisusele ja lihtsusele. Tekst on tihe ja kihiline, kohati hakitud, lööklauselik, aforistlik, kohati kirjeldav, hämar, intiimne; arhitektuursed vormid fotodel aga selged ja sirgete joontega, moodustades iseennast võimendava lageduse. Mõlemad vormid pannakse näitusel eri kombinatsioonides ja seisundites korduma, eraldi ja koos esinema.

Kuulun nende külastajate hulka, kellele too Wittgensteini mängutoomine ning selle kaudu keele piiride ja kõnekuse järele küsimine tundub servapidi kulunud ja pretensioonikas, tõepoolest juba „ette ilmne” – keelt kui mõtlemise ületamatut, uroboroslikku põhiprobleemi siin uueks ei sõnastata. Ometi on huvitav, kuidas keelt püütakse Farkasi näitusel omaenda piiridest välja meelitada ja kuidas selle käigus võivad tekkida kummalised seosed, mis on võimelised juhatama ka skeptilise või nõudliku, omajagu krüptilistki teksti pelgava näitusekülastaja kuhugi „mujale”. Kuigi Wittgenstein leidis, et meie keele piirid osutavad meie maailma piiridele, sisaldab keel ometi kõikvõimalikke omamaailmu, siseuniversumeid. Võiks isegi öelda, et omamaailmade arv keeles on lõpmatu. Nii et Farkasi näitusel on võimalik kummaline efekt: justkui muutuks näitus korraga suureks (pildi)raamatuks, mille üks tegelane on näitusekülastaja.

Tegijate taotluse kohta leiab öeldu kinnituseks kõnekaid elemente: „Ilmse paratamatuse” ingliskeelsel, 55. Veneetsia biennaali jaoks tehtud leheküljel (http://www.evident-in-advance.com/the-project/) parafraseeritakse muuhulgas Marcel Prousti kuulsa romaanisarja pealkirja – „aja” asemel otsitakse „jutustust” või „lugu”.

Need lood on näitusel täiesti olemas. Lugudeni jõudmine eeldab aga teatud kannatlikkust, aeglustki. Tuleb lakata otsimast tekstist kõikehaaravat mõtet, kuna see mõte asub kohe teksti pinnal, aga selleni on enamasti võimalik jõuda alles pärast seda, kui on üritatud kaevuda teksti sisse. Mõte võib paista omajagu triviaalne: kõikehaaravat mõtet ei pruugi olla ega vist olegi, aga see ei tähenda, et lakatakse otsimast – vastasel korral poleks vaja teksti kuhjata ja seejärel tükeldada, teda kombineerida ja justkui kombineerima jäädagi. Tekst on ühtaegu vahend ja eesmärk: vahend maailma keelele toomiseks ja eesmärk, kuna alati jääb miski osa maailmast väljapoole keelt, miski jääb alati keele eest varjatuks.

Üks võimalus on teksti mitte lugeda, vaid lasta sel ennast justkui hüpnotiseerida. Tekst on värav.

Pildid kui laused

Pole vist üllatus, et minusuguse külastaja lemmikkohaks näitusel kujunes „Raamatukogu”. See asus ka väga heas kohas: tegu on näituseruumi keskse paigaga, kohaga, kus asutakse juba selgelt näituse sees. See on ruum ruumis. Kõigepealt läbitakse lakoonilise moega saal, mille seintel seisavad harvad valgustatud fotod seintest, nurkadest ja nurgatagustest. Seejärel sisenetakse pimedasse ruumi, kus sugestiivne naisehääl kordab ekraanidel vahelduvaid lauseid, kuid lähemal uurimisel ilmnevad erinevused naise kõnes ja visuaalses tekstis, mis süvendab vastuolu eelmise saali rõhutatult lihtsa väljapanekuga. Seejärel aga, järgmises ruumis, asetatakse tekst ja fotod kõrvuti, vaheldumisi. Raamatukogus on aga tekst ja fotod juba koos, ühtede kaante vahel.

Raamatuid on palju, tekib isegi borgeslik efekt, mida mahendavad kaks avarat sissekäiku (raamatukogu on kergesti läbitav) ja ruumi keskelt paistev tagumisel seinal rippuv maal, mis kujutab täiesti puhast taevast. Selle vastukaaluna seisavad raamatute selgadel erinevad sõnad, tekitades mulje, et kogus pole kaht ühesuguse seljaga trükist, kuigi kahjuks on vist nii – tõsikindlusega ei saa ma seda väita! –, et seest on kõik raamatud siiski identsed. Ometi mõjub see kõik peaaegu haaramatuna: igas raamatus seisavad kõrvuti lehtedel, uutes kombinatsioonides juba loetud tekstid ja juba nähtud fotod.

Küsisin valvuridaamilt luba ja võtsin ühe raamatu kätte. Avasin selle esimesest ettejuhtuvast kohast. Tekst oli järgmine: „God is different things to different men”. Eestikeelne tõlge kõlab nii: „Jumal tähendab erinevatele inimestele erinevaid asju”. Sententsi kõrval näeb fotot seinast, mille keskel on kitsas pragu või käik, mida võib kujutada ette ka ahtakese tänavana (umbes nagu keskaegsetes linnades). Seos hakkab kohe tööle, „kaamel läbi nõelasilma” – Nõelasilm on olemas nii Jeruusalemmas kui Tallinnas jne. Kuid ometi valgustab lause fotot ka teises mõttes, näidates, kuidas kõiki näitusel nähtavaid pilte ühendab vaatepunktide ebapiisavus, varjatus. Pole näha, kuhu trepid viivad, mis asub nurga või samba taga, mis on teisel pool kitsast käiku. Pisut täpsemal vaatamisel võib eeldada, et seal polegi midagi, see pole siin de Chirico varjatus, mis näitab küll unenäolist, aga mitte lagedat ruumi, siin ei vilksata mõne metafüüsilise olevuse vari. Farkasi näituse fotode ruum on täiesti tühi. Korraga, selle tühjuse ees, on justkui selge, et need fotod pole pildid, vaid teksti pikendus, lausete erivorm. Wittgenstein kirjutas, et lause on tõelisuse pilt – just nimelt. Need fotod on tõelisuse pildid, mitte tõelisus ise. Aga paradoks väljendub küsimuses: mis valguses paistab nüüd ütlus, et seda, mida saab näidata, ei saa öelda? Kui lause näitab eelkõige oma tähendust ja pilt reprodutseerib selle tähenduse, siis ometi paistab tähendus pildil teistmoodi kui tekstil? Korraga asub tekst tekstist väljas.

Pildid ja kujutluspildid

Avasin umbropsu teise lehekülje, sattusin järgmisele kombinatsioonile. Lause vasakul küljel: „This peaceful morning the sun has risen, but there is no logical reason to believe it will do so tomorrow.” Eestindus: „Päike tõusis sel kaunil hommikul, ent pole mingit loogilist põhjust uskuda, et see ka homme juhtub”. Pilt lause kõrval kujutab justkui pilvelõhkuja mudelit, kusjuures pildi taust on must. Nagu valitsenuks öö, nagu ei tõuseks päike enam kunagi. Korraga pole pildi näol enam tegu ühe lause pikendusega, vaid lauseid paljundava kujutluspildiga; omaette looga, mis hakkab elama iseseisvat elu, leides omaenda sõnad, mille kõrvallehe lause oli vaid vallandanud ja millelt lugu nüüd tõukus. Lugu üksindusest, ärevusest, reisist öö algusse, reisist paratamatusega leppimisse, lugu, mis manab silme ette maailma, kus lugudest pole enam mingisugustki kasu.

Korraga oli selge, et terve Farkasi raamatukogu on selliseid lugusid tulvil. Lugusid, mis ootavad kellegi pilku. Pilku, mis leiaks tühjast taevast varjud ja varjundid, mis kriipsutaks alla laused, mille tähenduslikkust ei saa jagada ega ka eirata. Keel on imelik asi: keel ei suuda maailma endasse haarata, alati jääb midagi välja, aga tähendab keele kasutamine ühtlasi maailma kirjeldamiskatset. Keel on paratamatult inimliku kujutluse kõige võimsam korrastaja, mis siis, et mingit üldist ja üldkohaldatavat korda üksikutest kujutlustest eeldatavasti ei teki. „Ilmne paratamatus” aga suudab kujutada keele iseloomu osaliselt väljaspool keele piire.

Tunnistan – korraks mõtlesin, et võiks ühe Farkasi raamatu vaikselt endaga kaasa võtta.