Taasleitud paradiis ehk Ilusad tüdrukud

Heili Sõrmus

Tanel Veenre isikunäitus „Taasleitud paradiis” Märzi galeriis kuni 13. III .          Tanel Veenre näitus „Taasleitud paradiis” koosneb kahest temaatilisest üksusest: „Eedeni aed” ja „Ristteed”. „Eedeni aeda” koondatud ehted, mida iseloomustavad paradiisi temaatikaga seostuvad pehmed vormid, helgemad toonid. Hea näide on töö „Õhetus” (balsapuust õngekorgid, jõepärlid, hõbe, kosmiline tolm): roosades toonides, kahe linnu vormi meenutav ehe, mille muudavad veelgi unistavamaks jõepärlitest keed. Vastukaaluks on esitatud ka hämaramates  tundetoonides töid, näiteks müstilistes sinakates toonides „Kurja õis” (balsapuust õngekorgid, suitsukvarts, lasuriithelmed, hõbe, kosmiline tolm) või must „Noru” (balsapuust õngekorgid, oonükshelmed, hõbe, kosmiline tolm). Teosed „Marsituul” (balsapuust õngekorgid, puit, hõbe, kosmiline tolm) ja „Keerulised olud” (balsapuust õngekorgid, puit, hõbe, kosmiline tolm) seostuvad kasvavate loodusvormidega. „Ristteed” pakub rangemavormilisi,  tumedamates toonides töid, mis seostuvad risti, risttee, võimu ja aristokraatia ning inimese sisemaailma temaatikaga. Sellele ekspositsiooni osale on iseloomulik töö „Läbinähtav” (puit, mäekristall, kosmiline tolm), mis seostub risti, risttee ja kirstuga.     

Üldiselt jätkab näitus juba Veenre väljakujunenud loomesuundumusi: põnevad materjalid, luulelised tekstid ning poeetilise algega teosed, (sise)kosmose ja kuningate-kuningannade temaatika – kõik tuntud tegelased Veenre ehtemaailmas.  Näituse üldmulje on õhuline ja elegantne: teosed on eksponeeritud kaunites valgetes kastides, mis jätavad seinale meeldivaid varje. Tööde asetus on äärmiselt läbi mõeldud ning moodustab harmoonilise terviku. Näituse visuaalne tervik on puhas, perfektne. Põnev on just Veenre tasakaalustamisoskus: kui tema ehted jätavad sageli veidi teatraalse mulje ning on kusagil „liiga palju” piiril, siis üldmuljes on saavutatud hoopis kargem ja kergem tulemus.  Samasugune vastuolu on ehteis endis: need on sageli suure joonega, kuid samas eemalolevad. Veenre ehted meenutavad hoolitsetud ja veidi upsakaid kõrgest soost kaunitare, kelle seltsis igatsete kellegi ehk vähem kauni, kuid soojema või vaimukama järele. Tema ehted on varjamatult edevad ja kompromissitud, nagu tähelepanuga harjunud diivad. Kui pöördun kunstniku tekstide poole, siis mõistan, et minu muljes pole midagi juhuslikku: mäng on Veenre kontrolli  all.       

Autor on 2006. aastal antud intervjuus „Tanel Veenre – jutustab ehetega lugusid” välja toonud, et püüab teadlikult oma ehteloomingu poole kõrgina hoida ning ehetega ei peagi kõigile meeldima. Ka oma loomingu teatavale teatraalsusele on Veenre andnud vastuse raamatus „Ehe: kahtlused kunsti kujul”: 

„Kas ma liialdan? Ehe iseenesest on juba liialdus, millegi selektiivse ja isikliku paisutamine kunsti mõõtkavasse: emotsioonide skaalalt võtan vaid servmised tunded ja rõhutan kunstile omase meelevaldsusega. Ilma liialdusteta looming – realistlik igavus – on kunsti lõpetamata koopia: hambutu, veretu, närvitu. Kellel sellist tõbist vaja on?”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming