Tänapäeva müüdid ja auhinnad vastavalt soovile Pärnus

Sandra Jõgeva

Pärnu moodsa kunsti näitus „Kaasaegsed müüdid” Pärnu Linnagaleriis (Uus tn 4) kuni 28. V, kuraator Andrus Joonas. Tegevuskunstiüritus Pärnu Kunstnike Maja aias ja Pärnu linnaruumis 6. mail, kuraator Mari Kartau.        Andrus Joonas on niinimetatud Pärnu moodsa kunsti näitust kureerinud juba aastaid. 2004. aasta sügisel ütles ta oma näituse avakõnes, et kahtlemata on Pärnu Eesti kaasaegse kunsti keskus. Siis sai ta ka Pärnu kunsti aastaauhinna.  Olgu selle viimase asjaga praegu kuidas on, aga ilmselgelt on mitmed Pärnus töötavad kunstnikud rahvusvahelise haardega, Joonas nende hulgas. Nemad on oma tegevusega kuraatoritena muutnud Pärnu kohapealse kunstielu rahvusvahelisemaks. Kahtlemata on Pärnus elujõuline, kuigi mitte just kvantiteediga lööv kaasaegse kunsti väli.     

Arvestades Joonase enda kunsti, nii  performance’eid, maaliseeriaid kui installatsioone läbivaid omamütoloogilisi narratiive, on tänapäeva müüdid loomulikuna mõjuv kontseptuaalne põhi tema viimasele kuraatorinäitusele. Näitus on esmapilgul omamoodi Pärnuga seotud kunstnike viimaste aastate parimate tööde kokkuvõte: väljapanekus säravad piisavalt eredalt Silja Saarepuu ja Villu Plingi video „Ego 157” (2009), Janno Bergmanni „Picasso kuul” (2010), Toomas Kuusingu uusimad  linoollõiked (2010–2011), Pusa loomingulist arengut demonstreeriv viie maali valik (2001–2011) ja Jasper Zoova video „Parallel EU ” („Paralleelne EL ”, 2007). Kõik need on teosed, mida Pärnu kunstieluga – ja mitte ainult – mingilgi määral kursis olijad on kahtlemata korduvalt näinud: nii yuppie’deks kehastunud Saarepuu ja Plingi ekstaatilist tantsu kalli auto ümber, taustaks Kamtšatka šamaani laul, kui Bergmanni ajaleheintervjuuna eksponeeritud fiktiivset, maagilisest realismist mõjutatud usutlust Picassoga, tema geeniusemüüdi absurdihõngulist dekonstrueerimist, aga ka Jasper Zoova kõnet paralleelse Euroopa Liidu presidendina (revolutsioonid on omamoodi rahvuslik sport, yin- ja yang-pangandussüsteem tähendab eraldi panku naistele ja meestele) tema animatsioonis.         

Toomas Kuusing esineb oma tuntud headuses: uued linoollõiked, mis on ilmselgelt kaugenenud  kunstniku loomingus kunagi näha olnud Peeter Alliku mõjudest ja mille puhul mitte ainult visuaalne keel ja tehnilised nüansid, vaid ka pealkirjad on läbinud arengu („Mitte et mul maks haige oleks, aga lihtsalt ei taha juua”). Pusa näitab oma kümne aasta jooksul käidud teed ekspressionistlikust faktuurimaalijast (kelle maalipindadele on siiski eksinud mõned üksikud mustrielemendid) praeguse hipilikpsühhedeelse mustrimaalijani. Ootamatu ja  julge viie maali komplekt.     

Rahvusvahelisust esindavad seekord külalised Lätist. Dmitri Lavrentjev on Pärnu Linnagalerii  ühe saali täitnud seda laadi ekspressiivse figuratiivse maaliga („Müüt teisest poolest”), mida toodetakse äärmiselt palju ja mille hindamisel on lihtsam appi võtta kunstniku elulugu. Mõelgem Basquiat’ peale. Aga ka paljud-paljud amatöörid ning art brut’lased tegutsevad sel viisil.     

„Erootilis-müstilist müüti” esindav Kalvis Zālītis maalib neoakademistlikus võtmes kauneid niudevööga ristilöödud naisi ning tulemus mõjub õige pisut magusalt-kitšilikult. Laura Feldberga kasutab installatsioonis ning fotodes „Müüt maaemast. Jutulõnga 12 palli. Talv” ja „Sinine vesi. Kevad” ühte performance’ikunstnike levinud võtet, lõngakerade lahtikerimist. Ta on rajanud oma valmisesemeist, tekstiilist ja mullast installatsioonid sellele  visuaalsele kujundile.   

Sirami „Müüdis tagasi loodusesse” on koondatud autori maastikumaalid koos kahe sama teemat dubleeriva videoga terviklikuks installatsiooniks ning Alar Raudoja „Müüt Leonardost” kuulub just nende teoste hulka, mille kohta võiks öelda: nii halb, et on juba hea. Kas iseenda ideaalproportsioone mõõdistavasse „Leonardo rattasse” maalimisest hullemat maitsevääratust saab olla? Või on tegemist hea ja halva maitse piirist ammu üle  oleva eneseiroonia ja musta huumoriga? Samale päevale ajastatud Mari Kartau kureeritud tegevuskunstiüritus oli oma meeleolult kerge, lõbus, kammerlik ja klišeevaba. Mitte ühtegi tüüpilist performance’it, kui nii üldse öelda võib. Saarepuu ja Plink olid oma „Ego 157” taas lavastanud Pärnu linnaruumis: nad tiirutasid suuremõõtmelise autoga ringi, pidasid selle juhuslikel tänavanurkadel kinni, et šamanistlikku tantsurituaali ikka ja jälle korrata. Tegu oli interventsionistliku sekkumisega rutiinselt kulgevasse väikelinnaliiklusse, mis küll nähtavaid linnakodanike reaktsioone esile ei kutsunud.       

Põleva Kaelaga Kirjak on uus kunstnike kollektiiv, mis koosneb küll vanadest tegijatest tegevuskunsti alal (Meeland Sepp, Sorge, Taave Tuutma, Kaarel Kütas). Jabur eksperiment tsirkuseformaadiga, tulemuseks kümmekonnast lühikesest absurdile rõhuvast sketšist koosnev etendus. Loll nali? Kahtlemata! Lisaks tsirkusenumbrite kunstiline areng, seda võrreldes kuu aja taguse etendusega Polymeri kultuuritehases.         

Tegevuskunstiürituse kuraator Mari Kartau (Siram) aga kasutas oma kontseptuaalse etteaste baasina üleskutset Facebookis, küsides kunstnikelt ja teistelt loomeinimestelt, milliseid auhindu nad arvavad end väärivat, aga pole saanud. Tulemuseks olid ootuspäraselt kreatiivsed lahendused („poolaasta loomelogistik” Pusalt; „auhind neile, kes ikka veel viitsivad tegeleda kunstiga, kuigi on üle 35 ja  pole edukad” Bie Erenurmelt). Oma kandidatuuri esitanutele anti vastav auhind Pärnu Kunstnike Maja aias ka pidulikult üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming