Tänu Gary Schwartzile

Helena Risthein

Kahekümne aasta eest taastatud vabadusega kaasnenud piiride avanemine tõi kunstiteadlastele võimaluse näha kord õpitud ja ka uusi teoseid originaalis. Peterburi Ermitaaži hollandi kunsti kogu, maailma paremaid, oli ju teada, aga õpingud Amsterdami-Maastrichti süveülikoolis 1998. ja 1999. aastal paigutasid teosed nende loomulikku keskkonda.1 Enne suveülikooli  kandideerimist küsisin igaks juhuks üle, kas ei ole ehk seatud vanusepiiri, ent mulle vastati lahke kutsega. 

      

Kursuslaste esimesel kogunemisel Amsterdami tuntud keskuses Felix Meritis, XVIII sajandil asutatud kultuuriühingu ruumides, hingasin kergendatult: minust eakamaid oli õige mitu. 

Üheks õppuriks oli pikk esinduslik vanahärra, keda pidasin algul professoriks (mida ta laialdased teadmised muidugi võimaldanuksid). Rühma liikmed tutvustasid end, mainides ka oma päritolumaad Belgiast Austraalia ja Kanadani. Minul tuli kõigepealt ühendada mõisted Eesti ja Läänemere maad, järgnes küsimus Balti- ja Balkani maade erinevuse kohta … Küllap mäletavad paljud meist samasuguseid olukordi.         

Seni vaikides mu märkmeid sirvinud hallpea küsis aga, mida tähendab eesti keeles sõna „tundmatu”? Sundimatus õhkkonnas alanud vestlus jätkus kirjavahetuse ja artiklitega. Selgus,  et vanahärra oli Gary Schwartz, hollandi kunsti ja eriti Rembrandti spetsialist, kelle raamatu olin nooruses ostnud Harju tänava raamatupoest, ise imestades, et nii palju oforte on võimalik nii odavalt välja anda. New Yorgis sündinud ja õppinud kunstiteadlane elab aastakümneid Hollandis ja on rajanud Madalmaade kunsti hoidjate ja uurijate, põhiliselt muuseumitöötajate rahvusvahelise ühingu CODAR T. Aastatel 1998–2005 oli ta CODAR Ti  hunnitu direktor.     

  Tänu kolleegide ja fondide toele on ka eestlased palju kordi võtnud osa CODAR Ti konverentsidest ja õppereisidest. Juba 1999. aasta  kevadel kuulasin Amsterdamis ettekandeid Venemaa kunstikogudest ja juhtisin taas kord tähelepanu sellele, et Voronežis asuvad kunstivarad kuuluvad tegelikult Tartu ülikoolile. Sügisesel sümpoosionil Peterburis andsin esialgse ülevaate meie kogudest. Tallinnas õnnestus järgmistel aastatel korraldada Michel Sittow’le ja tema ajale pühendatud arutelusid ja kaks näitust, läbi Eesti liikus reprostend. Täiendatud ja parandatud nimestik ootab kuulsa kaaslinlase  originaalide näitust.   

    CODAR Ti tegevuskava on hästi läbi mõeldud. Õppereisid on viinud Euroopa ja Ameerika muuseumidesse ja erakogudesse, nähtud on mitmeid eksponeerimise ja tõlgendamise viise sammassaalist elutoani. CODAR Ti kuulub kunstiteadlasi Tallinnast Uus-Inglismaani. „Tundmatuid” kunstnikke avastatakse ning unustatakse taas. Väike visand seostatakse kunstniku ülejäänud loomingu või sündmusega, mis just  selle visandi tingis, aga ka ajastu kontekstiga – muusika, kirjandusega. Läinud aastast võiks tuua näiteks sümpoosioni („Kunst, muusika ja teater Rubensi ajal”, „Art, music and spectacle in the age of Rubens”, Harvard Art Museums, Cambridge, MA ).2 Nõupidamistel ja õppereisidel vaetakse iga kolleegi arvamust tõsiselt. Paljud on viibinud Haagi, Antwerpeni, Brüsseli uurimiskeskustes.   

Külastatud maadel on CODAR Ti rühmi vastu võtnud muuseumidirektorid, suursaadikud, ministrid, neil kohtumistel esindatud lai erialade skaala avardab igaühe silmaringi. Võrgustik on kujunenud kooliks, kus igaüks teeb edusamme ja õpib vigadest. Ka ühingu häälekandjas CODAR T Courant põimuvad erialane diskussioon ja inimlikud tunded. Isiksuste ja koolkondade vastuolud on enesestmõistetavad;  paljud asutajaliikmed on teatepulga üle andnud noortele. 

Kui ühel konverentsil elegantse ja sisuka ettekande teinud Ksenia Jegorova peatselt  pärast Moskvasse naasmist suri, kirjutas Gary Schwartz liigutava järelehüüde. Sama pälvis kreeklanna Angela Tamvaki. Üldse on Gary Schwartzilt ilmunud hulk tunustusavaldusi elavatele ja lahkunutele, ta kiidab ka praegust direktorit Gerdien Verschoori. Eks viimastel aastatel on Courant’is löödud kella (majandus)kriisi teemal, aga artiklite ja intervjuude valdavas osas lahatakse erialaküsimusi endise entusiasmiga. 2009. aastal pühendati 

mitu artiklit hollandi ja flaami portreedele (Soomes, Šotimaal). Korduvalt on küsitud: atributsioon – kuidas sellega toimida? Fred Meijer, selle ala tunnustatumaid, vastab, et see on, nagu näeks tänaval tuttavat inimest. Kogu maailma läbi rännanud kunstisõprade paar imetles vanu ja uusi ehitisi, pildistas vaateid ja inimesi. Kahe päeva jooksul, 17. ja 18. augustil, väisasid Gary ja Loekie Schwartz Eesti kunstimuuseumi filiaale: Nigulistet, Kadrioru  lossi ja Kumu kunstimuuseumi. Vastuvõtjaiks olid ennistajad, kuraatorid, direktorid Maris Klaas, Greta Koppel, Rita Kroon, Anu Liivak, Kadi Polli, Maie Särak … Visiidile lisas pidulikkust lähenev 20. august.       

Eestil on Madalmaadega kauaaegsed kunstisidemed, mis jätkuvad Tallinna elamute ja  ühiskondlike hoonete, toomkirikus ja raekojas asuvate mälestiste, Niguliste, Kadrioru kunstimuuseumi ja Tartu ülikooli kollektsioonide ja näituste ning Peeter I „hollandi maja” kaudu Kumus. Selles võis veenduda hoidlates ja saalides, vaadeldes meie „düsseldorflaste” ja Paul Raua, aga ka Nikolai Kummitsa ja Andrus Johani maale või võrreldes Arnold Akbergi mõnd tööd Piet Mondriani omadega. Schwartzi monograafia Pieter Saenredamist  (1989) kuulus Maastrichti kursuste kohustusliku kirjanduse hulka (lugesin RVLi kaudu). Lisaks maalidele ja graafikale leidub selles hoonete plaane. Neile märgitud kohti, kus kunstnik vaadet maalis, püüdsin Haarlemis käies üles leida, tunnetades vaimset kasvuruumi kirikuvõlvide all.     

  Tallinnas on müügil Gary Schwartzi noorteraamat Hieronymus Boschist (1997). Eesti  keelde võiks tõlkida 2006. aastal ilmunud mahuka monograafia „Rembrandti maailm” („Rembrandt’s Universe”), mis sisaldab huvitavaid võrdlusi ja ülevaateid, kaalukaid täiendusi seni (sh autori enda poolt) avaldatule. Gary Schwartz on töötanud ka kirjastajana, andes koos Marianne Buikstra-de Boeriga välja Pieter J. J. van Thieli jt koostatud kataloogi „Amsterdami Rijksmuseum’i maalid” („All the paintings of the Rijksmuseum in Amsterdam”)  jpm. Internetist leiab sadu ootamatute käänakutega arutlusi. Paljud neist on ilmunud Loekie Schwartzi tõlkes hollandi ajakirjanduses. Uurimistöö jätkub, nagu ka rännak. Tallinnasse saabusid Schwartzid Helsingist ja sõitsid edasi Riiga.   

1 Tänan veel kord Avatud Eesti Fondi. Olin õpingutest nii vaimustatud, et kirjutasin neist Kultuurilehes. Üsna  samalaadses seisundis, kirjutan Gary Schwartziga kohtumisest Sirpi.   

2 Vt Nancy Kay artiklit ajakirjas CODAR T Courant 21, 2011. http://www.codart.nl/17/codart/codart-courant/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming