Tänuväärt temaatika

Teet Veispak

Taust ja näitusNäitus „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel” Kumus kuni 31. III . Kuraator Rael Artel.Ilmselt on natsionalismi temaatika veel pikka aega aktuaalne. See võib olla looritatud küll muude ja akuutsemate probleemidega, aga vaid lühiajaliselt, et siis taas kas mingite tähtpäevade puhul või mõne mitte eriti läbimõeldud avaliku esinemise tõttu taas eredalt esile kerkida. Ja küsimus ei olegi mitte niivõrd rahvusgruppide suhetes, kuivõrd ennekõike eestlaste endi suhtumises rahvuslusega seotud problemaatikasse ning alles seejärel teistesse  siin elavatesse rahvustesse. Alles see oli, kui minister Aaviksoo kasutas Tartu rahu aastapäeval peetud kõnes väljendit „rahvusliku tahte triumf”, siis rullus kohe lahti ulatuslik poleemika, võiks isegi ütelda, et vihane üksteisele „andmine”, kui lugeda Postimehes avaldatud artiklite kommentaare. Ei ole erilist põhjust kahelda, et tänane Eesti on etnotsentristlik riik koos sellest tulenevate hädadega.

Kõige suurem nendest  hädadest on see – ja see sünnitab hulganisti tarbetuid pingeid –, et riikliku poliitika tasandil ei tunnistata, et tänane Eesti on multi-, mitte aga monokultuuriline riik. Lisaks sellele on kõik need jutud integratsioonist või lõimumisest enamasti tühipajas loba, kuna tegelikult on meil tegemist assimileeriva ühiskonnaga. (Seda negatiivset kogemust, mida tähendasid nõukogude aja lõpu aastakümnete assimilatsioonikatsed, peaksid vähemasti keskealised  inimesed veel mäletama; milleks siis lasta teistel sama kogeda?!) Mulle tundub, et suur osa eestlastest kannatab jätkuvalt justkui ajalooliselt tingitud rahvusliku alaväärsuskompleksi all ning identiteedikriisi käes. Et seda ületada, on tarvis pidevalt manifesteerida eestlane olemist küll riiklikul, küll individuaalsel tasandil. Küll paraadide ja ausammastega, küll negatiivse suhtumisega teistesse. „Identiteet,” kui tsiteerida Jörn  Rüsenit, „on alati olnud väärtuste küsimus. Veenev identideedikäsitlus annab inimesele enesest lugupidamise. Et identiteet on alati tuginenud erinemisele teiste teistsugususest, siis viib iseenda positiivne hindamine loogiliselt negatiivsele arvamusele teiste teistsugususest. Selles ongi etnotsentrismi probleem – sügavalt juurdunud ja üleüldiselt levinud kombes täita erinevus iseenda ja teiste vahel positiivsete ning negatiivsete väärtustega. Et teised rahvad toimivad sama loogika järgi, siis sisaldavadki kultuuridevahelised suhted vastastikust devalveerimist” (Jörn Rüsen, Kuidas ületada etnotsentrismi: lähenemisviisid ajaloolisele tunnustamiskultuurile 21. sajandil. – Vikerkaar, nr 1-2, 2007). Milleni see, muidugi koos mitmete muude sotsiaalsete ja poliitiliste põhjustega, meie juhtumi puhul on välja viinud, mäletame mõne aasta tagustest kevadistest sündmustest. 

Täna kirjutab Jaak Aaviksoo, et viimasel ajal on meie ühiskonnas süvenenud rahvusriiklust vastustavad tendentsid. (Arvatavasti tugineb minister mõne ametkonna arvamusele, kelle ülesandeks on jälgida rahva meelsust!) Ta toob sellega seoses esiplaanile kaks gruppi: „Ühelt poolt valdavalt vasakpoolsele keskealisele (humanitaar)intelligentsile tuginev liikumine, mis loodab piiritu tolerantsuse ja järeleandlikkusega saavutada suuremat üksteisemõistmist,  mis võiks suubuda nn multikulti ideaalriiki. Teisalt nooremad, valdavalt liberaalse ilmavaatega rahvusvaheliselt avatud noored, kes tajuvad Eesti tegelikku suletust ja kitsarinnalisust ning näevad lahendust riigi täielises neutraalsuses ja sisulises loobumises rahvuslikest huvidest (national interests) ja nende kaitsest” (Jaak Aaviksoo, Iseolemise julgus. – Postimees, 19. II). Tegelikult ei ole mingit alust arvata, et  sellistel seisukohtadel inimesed vastustaksid meie olemasolevat riiklust. Pigem on tegemist olukorda adekvaatselt nägevate haritlastega, kes annavad endale selgelt aru, et tänane Eesti on sisuliselt multikultuuriline riik ning tulenevalt sellest vastustavad nad domineerivat ja kohati räiget etnotsentrismi ning sallimatust. Ja seda väga lihtsal põhjusel: rahvuslik kuuluvus ei tohiks kunagi üles kaaluda üldinimlikke väärtusi, nagu ka mitte rassiline või usuline  kuuluvus või seksuaalne orientatsioon. Arvan, et ennekõike nooremal ja iseseisvalt mõtelda suutval põlvkonnal on tekkinud väsimus sageli kasutatavast mitte kuhugi viivast ja kitsarinnalisest rahvuslikust retoorikast. Asjakohaseid näiteid leidub lähipäevadestki küllaga. Maris Sander (Eesti Ekspress 18. II) soovib koos oma laulva revolutsiooni aegu sündinud põlvkonnakaaslastega, et „lõpeks venelaste kartmine ja ignoreerimine. Nad on meie riigi rahvas. 

Aitame neil siin hakkama saada ja näitame, et nad on Eestis oma kodus, mitte külas”. Või Peeter Helme, kes leiab samas, et meil „ei tohiks olla raske harjuda arusaamaga, et eestlased pole vastutavad mitte ainult eestlaste, vaid kõigi eest, kes sellel maal elavad”. Küsimus ei ole mitte niivõrd lihtsalt praegusi olusuhteid tsementeeriva rahvuspoliitika järjekindlas eitamises, kuivõrd jätkuvalt suure hulga inimeste huve eirava situatsiooni positiivses ületamises.       

Kunst esitab küsimusi

Rael Arteli kureeritud näitusel „Räägime rahvuslisest! Ideoloogia ja identiteedi vahel” käsitletakse sama temaatikat kunsti vahendusel.  Näituse eesmärk on esitada kriitilisi küsimusi kaasaegse rahvusluse kohta. Kuraatorile tundub, et „Eesti on muutumas üha ksenofoobsemaks väikeriigiks, kus paljudel on ebameeldiv elada. Sellises olukorras on väga tähtis, kui mitte lausa põletavalt vajalik endale (enese)kriitilisel moel teadvustada rahvusluse sisu ja rääkida selle rollist tänapäeva Eestis ja Euroopas”. Kõnealust näitust oli vaja kuraatori arvates korraldada, sest „ka Eestis põhjustab  rahvuslus, mis esmapilgul tundub nii loomulik ja õigustatud, segregatsiooni, diskrimineerimist, kannatusi ja vägivalda. Täpselt nagu seda põhjustab iga rahvuslus igas riigis, kuigi vägivald ei pruugi sündida otseselt tänavatel, vaid olla varjatud või institutsionaliseeritud”. Tegelikkus ise ei tarvitse küll nii ühtlaselt tume olla, kui seda kuraator näeb või näha tahab, aga vähemasti on see andnud talle õigustuse näituse korraldamiseks. 

Kumus on eksponeeritud eri maade kunstnike paarkümmend tööd, mis peaksid ühel või teisel moel tõlgendama rahvuslusega seonduvaid küsimusi. Nende seas on väga huvitavaid ja – mis teha? – ka suhteliselt mannetuid, mille tähendus soovitud kontekstis jääks ilma kataloogi kaastekstita sootumaks hoomamata. Töid seletav või ka tõlgendav tekstiraamat on selle näituse puhul oluline, sest just seal antakse vaatajale teada, kuidas ühte või  teist tööd mõista. Eriti on seda vaja siis, kui väljapandud töö ei suuda oma funktsiooni iseseisvalt täita.

Võtame näiteks Raul Kelleri „Pika silma”, mis koosneb eraldi seisvatest osadest: püsiekspositsioonis eksponeeritud Tõnu Virve maal „Neiu rahvariietes” (1975), pikksilm ja Kroonika kunagine esikaanefoto president Lennart Merest ja Helle Merest vabariigi aastapäeva vastuvõtul. Tegelikult on see Kelleri töö täiesti jõuetu, sellel puudub autonoomne  jõud. Ka tõlgendus, mille kunstnik annab tekstis Tõnu Virve maalile – „Kogu see töö on märgiline, inimene sellel pildil lahustub täielikult ja kaotab oma isikupära, markeerides pigem rahvuskuvandit, teatud ideaali” – ei ole kuigi veenev. Kuraator võib küll arvata, et Kelleri installatsiooni üks ja sama peategelane, ühel juhul siis Virve maalil ja teisel presidendiprouana, tekitab mingi erilise sünergia, aga võta näpust, ei tekita. Lihtsalt epateeriv mäng,  sest Virve maali sünnilool pole rahvuslusega suurt pistmist.

Tanja Muravskajalt on väljas kaks tööd. Tema fotoseeria „Eesti rass”, millel on kujutatud anonüümseid noori mehi, kelle ühisnimetajaks peaks olema „eestlane olemine”. Tegemist on teadlikult provokatiivse tööga: kuna eestlasi kui rassi ei ole olemas, vihjab töö nimetus kaude mõistele „aaria rass”, mida omal ajal, nagu teada, peeti teistest ülemaks  ja paremaks. Siit võib muidugi näha ka kaudsemat seost sellega, et Venemaal on eestlasi aeg-ajalt fašistideks kutsutud jne. Kunstnik üritab, nagu mulle tundub, sel moel sildistada eestlasi, aga võib-olla on ta hoopis sildistamise vastu, nagu arvab Maria-Kristiina Soomre. Muravskaja installatsioon „Monumendid” (2008) koosneb purustatud klaasi ning selle kõrval paekillustiku hunnikust. Need peaksid sümboliseerima teisaldatud pronkssõdurit  ja Vabaduse väljakule püstitatud klaasist risti. Neist mõlemast on nii palju räägitud ja kirjutatud, et Muravskaja installatsioon ei suuda siia midagi juurde lisada. See oleks justkui tõestuseks, et päevapoliitilised teemad ei ole kunstis kuigi tänuväärsed: aja jooksul selliste tööde tähendus aina kahaneb. Paraku pole ei paeega klaasihunnikutel ka iseseisvat ega jäävat kunstilist väärtust, mida aastakümnete pärast vaadata. 

Jens Haanigult on samuti eksponeeritud kaks tööd. „Eesti”, mis on kirjutatud suures plokk-kirjas valgustatud kuubi seinale, on huvitav. Selline kontseptuaalne töö avab tee vaataja kõikvõimalikele assotsiatsioonidele, mis tekivad seoses sõnaga „Eesti”. Need võivad olla suunatud minevikku, kaasaega, konkreetsetele inimesele või millele tahes. Kui veidi pikemalt seal peatuda, võib saada õpetliku kogemuse osaliseks. Seevastu Haanigu teine töö „Eesti,  neljapäev 12. november 2009”, kuhu ta on kokku korjanud viiest lehest sõnad „Eesti” ja sellest tuletatud nimed, on palju punnitatum. Väide, nagu selle on esitanud kuraator Artel, et see töö annab visualiseeritud kujul tunnistust „rahvusriigi permanentsest kohalolust”, ei ole fundeeritud. Kus see rahvusriik siis asub, kui me räägime või kirjutame „eesti kaasaegsest kunstist” või „eesti töölisklassist” jne?

Kõikidel eksponeeritud töödel pole võimalik  pikemalt peatuda. Küll aga tuleks nimetada, et selle näituse kõige paremateks töödeks on kahtlemata videod, nende seast ennekõike Artur Żmijewski „Nemad” (2007), mis toob pilditegemise taustal esile Poola ühiskonnas esinevad maailmavaated. Ka Joanna Rajkowska „Lennuliin” (2008) avab sama temaatikat, ainult et Ungaris. Ungari problemaatika on ka Csaba Nemesi filmi „Mökud” ja ta nelja maali (paremäärmuslaste hävitatud mustlaste  majad) keskmes. Selles, et videod kuuluvad antud näituse aktivasse, ei ole midagi juhuslikku. Nimelt võimaldab film, ennekõike ajalise kestvuse tõttu, sellise komplitseeritud problemaatika puhul, nagu seda on rahvuslusega seonduv, märksa süvenenumat ja analüüsivamat lähenemist kui mõni teine meedia. Iseenesest on väga sümpaatne, et Rael Artel on võtnud nõuks selle temaatikaga pikka  aega tegelda, sest ka „Public Preparation’i” üritused on olnud selle lahutamatud eelosised. Ma ei tea küll, kui palju võib „kunstisaali pidada ühiskondlike diskussioonide pidamise paigaks”. Mulle tundub, et kunstieksponeerimise paigad on pigem sellised, kuhu kriitiline diskursus kanaliseeritakse selleks, et see mõjutaks ühiskonnas toimuvaid protsesse minimaalselt. Ja ega eriti mõjutagi. Raske on üldse uskuda, et kunstil on veel mingigi maailmaparanduslik  funktsioon, kuna ka kõige kriitilisemad seisukohad, mida esitatakse galeriides ja muuseumides, on ammu kapitali kontrolli all ning manipuleeritavad. Teema aktuaalsusest räägib aga selle näituse toimumise fakt igal juhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht