Taevas pole ainult tähesõdade paik

Reet Varblane

Teist korda peetud põlisrahvaste kultuurifestival annab traditsiooni tekkimise lootust.

Mai lõpunädalal toimus Palmse mõisas tavapärase turistliku tegevuse kõrval veel midagi: 20. – 27. maini peeti just seal rahvusvaheline põlisrahvaste kultuurifestival “Põhjataeva peegeldused”. Festivali peeti teist korda, mõlemal korral mõisas ning mõlemal korral oli selle taga Fenno-Ugria Asutus ning eelkõige festivali algataja ja vedaja Kersti Sepper. Mõis oli küll teine: möödunud aastal oli festivali kodu Sagadis ning graafika pandi välja Viinistus. Kuid idee ning toimumispaigast kasvanud dialoog jäid samaks.

Kersti Sepper on sõnastanud festivali mõtte: “Põhjala rahvaid on iidsetest aegadest ühendanud ühesugune arusaam taevast ja tähtedest /—/. Paljudel rahvastel on uskumus, et ilmapuu on see sammas, mis hoiab taeva meie kohal kõrgel, samas kandes jumalaid. Tähine taevas on kui omamoodi raamat, mille järgi seati reisisihte, aga leiti ka kodutee.” Samuti põhilise eesmärgi, s.o kunsti ja looduse dialoogi, et siduda inimest loodusega kunsti kaudu. Festival peaks väärtustama loodust (ning selle kaudu kogu meie elukeskkonda või vähemalt peaks panema mõtlema, mis laadi elukeskkonda me ikkagi praegusel ülikiirel urbaniseerumisajal vajame) kunstniku loomingu abil ning ka vastupidi, loodus (aga ka varasemad arusaamad ja uskumused, võime loodusega ning looduses rahus elada) on selle projekti peamine inspiratsiooniallikas.

Nii et midagi, mis annab Põhjala kunstnikele (nii Skandinaavia maade, aga ka geograafiliselt põhja pool elavatele soome-ugri kunstnikele) võimaluse kokku tulla, nädala jooksul üksteisest ning loodusest inspiratsiooni saades midagi ilusat, head teha. Ilusa all pole vaja ilmtingimata mõelda traditsiooniliselt kauneid esemekesi, ka kriitilises mõtlemises peitub vajalik ilu. Kokkutulemisvõimalus pole küllaldane, et sellest tagantjärele rääkida: see on küll  tore osalejatele endile, aga mitte rohkem. “Põhjataeva peegeldustes” on aga midagi veel, märksa enamat kui pelgalt uute-sõprade-kontaktide-rõõmsa-äraolemise-võimalus. Sinna festivali on programmeeritud loodushoidlik, isegi boreaalne mõtteviis, midagi, mis praeguses virtuaalses urbanistlikus järjest enam rahale mõtlevas maailmas hakkab kaduma. Ning veel, ja seda eelkõige toimumispaiga tõttu: europotsentristliku ning sellest väljapoole jääva, traditsionaalse kultuurikäsitluse dialoog.

Kui tänavuse programmi põhjal võiks ehk ennatlikult (ning arrogantselt) järelduse teha, et see oli eelmise aasta vigade parandus (nende töötubade kokkukutsumine, mis mullu mingil põhjusel ei õnnestunud), siis seal oli siiski veel midagi, mis lubab kõnelda festivali sisuliselt kandvusest ning annab lootust, et tegemist ei ole ühe(kahe)kordse üritusega. Sagadis tegutsesid eelmisel aastal skulptorid, et luua eelkõige  tule ning veega seotud maakunsti objekte, ning keraamikud, nendegi tulemus oli tule ja savi  ühendamine, ja graafikud. Kujurite töötoa kuraator oli Sagadis aastaid puusümpoosioni organiseerinud Tiiu Kirsipuu (lausa omamoodi Sagadi trademark), keraamikute töötoa ees seisis Aigi Orav, graafikuid innustas Loit Jõekalda. Tänavu tegutsesid Palmses tekstiilikunstnikud, keda kureeris Kadri Viires, ning sepad, keda kureeris Kaupo Kangur. Praktilise tegevuse kõrval pidas Põhja-Ameerika põlisrahvaste uurija, ekspert, kellele ei ole võõras ka Siber ning sealsed rahvad, Müncheni antropoloogiamuuseumi asedirektor Jean-Loup Rousselot terve loengutsükli Põhjala kultuurist, mõtlemisest, mütoloogiast, aga ka selle seosest praegusaja turistliku (alias kitšiliku) kultuuriga, ühe mõjust teisele. Ning siit edasi ühe mõtteviisi ülekandumisest teisele ning tagasimõjust. Rousselot’ loengud ei olnud mõeldud käputäiele kunstnikele (mis polekski nii paha olnud, kuigi paras luksus), vaid Looduse omnibuss tõi Tallinnast huvilised nii Käsmu, Rakverre kui Palmsesse.

Selline sümbioos viib mõtted Pariisi Branly kaldapealse aastapäevad avatud kultuuride dialoogi muuseumile (musée du quai Branly, là où dialoguent les cultures). See on üks väheseid Euroopa muuseume, kus kogu maailma, mitte ainult Euroopa-keskset kunsti peetakse võrdseks ning väljaspool Euroopat loodut ei määratleta nišši suruvate terminitega “rahvakunst” või “etnograafia”. Rääkimata hästi läbi mõeldud ning vaatajasõbralikust põhiekspositsioonist, kus kunstiobjektid vahelduvad konteksti loovate videoklippide jms, on kogu näitusepoliitika ehitatud üles kunstimõiste avardamisele ning eurooplast avaramale mõtlemisele suunamisele. Kuni 8. juulini on seal väljas Londonis elava nigeeria kunstniku Yinka Shonibare projekt “Armastuse aed”, kus kunstnik puudutab Euroopa kunstiajaloo kõige rafineerituma ning hõrguma etapi rokokoo abil tänapäeva kui ka Euroopa ning muu maailma, emamaa ja koloonia suhteid. Lopsaka kunstipäraselt kujundatud prantsuse parki meenutava labürindi vahele on pikitud anonüümsete tegelastega pikantseid armustseenikesi, aadli viimase luksuslikkuse aja nostalgilisi meenutuspildikesi. Midagi niisugust, mida on näha Fragonard’i maalidel. Ainult peadeta tegelaste kaunid rõivad on valmistatud odavast sitsist ning kaunistatud vahatehnikas mustriga, rokokoole võõra ornamentikaga, veidra kontrasti hoolikalt valitud ajastu detailidega moodustavad lastepärased auto-, lennuki-, telefonimustrid. Shonibare paneb vaataja ambivalentsesse positsiooni: ta vaatab kunstniku installatsiooni nii kõrgseltskonnast välja jäetu kui ka staatuse omavoliliselt omastanud uusaadli positsioonilt. Ning ka figuurigrupid toimivad üheaegselt nii elunautlejate kui ka seda rolli simuleerijatena. Seda kõike eelkõige muuseumi põhiekspositsiooni kontseptsiooni kontekstis. Selle kõrval osutab kunstnik ka autentsusele, tuletades meelde, et just vahatehnikat ning odavat materjali kasutati XVIII sajandi Inglismaa tekstiilitööstuses spetsiaalselt Lääne-Aafrika turule mõeldud kangaste tootmisel.

Palmse töötubades tehtut saab suve lõpuni vaadata sepikojas omaette ekspositsioonina. On selge, et vaid nädala jooksul valminu ei  ole ei ideelt ega teostuselt nii küps kui Shonibare looming. Ega töötubades osalenud kunstnikudki ole just Shonibare masti loojad, kuid tema “Armastuse aed” Branly muuseumi kontekstis annab ometi võtme ka Palmses tehtu tõlgendamiseks. Eesti tekstiilikunstnike Kadri Viirese, Ülle Raadiku, Liisa Kallami ja Liisa Tomasbergi viltimistehnikas objektid (kellel kiiged, kellel midagi muud), selle tehnika soome gurude Papu-Pirtola ja Kirsi Kauhaneni paat, noorukeste sakslaste Heidi Grebi ja Stephen Reitmeieri objektid toimivad samamoodi sildadena, igal oma nihe ning seos praeguse ajaga. Sama kehtib ka Ollu Norrase, Henke Levay Burmani sepiste ning iseäranis Vibeke Vendelbo ja Kaupo Kanguri sepatöö ja viltimise sümbiooside kohta.

Just mitmekihilisus on ka tulevaste festivalide edukuse tagatis. Seda iseäranis siis, kui neile kaasa haarata traditsiooniliste tehnikate (mõtlemislaadide) kõrval uuemaid meediad (mõttelaade).

Palmse on väärt paik: tõeliselt ilus ja igati elama pandud. Festivali pidulikust lõpetamisest oleks jäänud igati kaunis elamus, kui poleks juhtunud midagi, mille kohta saab öelda, et see pole võimalik. SA Virumaa Muuseumide juhataja Ants Leemets (Palmse mõis kuulub Virumaa muuseumide majapidamisse) ei pidanud vajalikuks seal ühtegi sõna öelda, küll aga leidis bojaarina, et vernissaaži vein kuulub talle tema oma seltskonnas nautimiseks. Palmse väärtust see näotu vahejuhtum ei vähenda.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming