Tagasi tulevikku

Raivo Kelomees

Digikunstiloomes ei ole väsimust märgata.  

Jonathan den Breejeni ja Marenka Deenstra “The PingPongPixel” on kuue halli varjundiga pingpongipallidest pikselekraan. Kujutis koostatakse raamistikul, millesse pallid on jaotatud elektrilis-mehaanilisel viisil.

 

 

“Ars Electronica 2006: Simplicity – the art of complexity” Linzis 31. VIII – 5. IX.

 

Selle aasta “Ars Electronica” oli pühendatud lihtsusele. Festivali pealkiri “Simplicity – the art of complexity” tühistab mõnevõrra oma paradoksaalsusega öeldut – lihtne on ikkagi keeruline.

Pealkiri on sageli tähelepanu juhtimiseks ja seekord vist ka üha keerulisemate digitaalkunsti projektide  ilmestamiseks. “Ars Electronica” on varemgi atraktiivset pealkirja kasutanud: 2002. aastal oli teemaks “Unplugged”, kus vaadeldi kommunikatsiooniajastu mõjusid kolmandas maailmas. Kui kirjaoskamatud Aafrikas kasutavad mobiiltelefone ja saadavad isegi SMS-e, siis on MacLuhani ennustatud globaalne küla tõesti kätte jõudnud: tehnoloogia on üksteisega intuitiivseks suhtlemiseks, kultuuri märksüsteem on justkui ülearune.

2005. aasta Berliini “Transmediale” festivali teema “Basics”, 2002. aasta “Ars Electronica” teema “Unplugged” ja selle aasta “Simplicity” on sama sinusoidi võnkes: lihtne, vähetehnoloogiline, inimesekeskne, mis vastandub hi-tech’i keerulisele maailmale. Lowtech’i-trend on siin samuti tuntav. Kogu meedia- ja digitaalkunsti olemasolu jooksul on esinenud vastandujaid, kes on vältinud elektrotehnika, vooluvõrkude ja programmeerimise peensusi. Mõnedes regioonides on kogu meediakunst selline. Ka meil Eestis. Mõni üksik interaktiivne installatsioon pilti ei muuda, nn meediakunst on valdavalt videotegijate pärusmaa.

 

Ametlik info

 

Kõik see ei tähenda, et  festivalil esitatud projektid  ei olnud märkimisväärselt tehnoloogilised, see osutab pigem preemiate rõhuasetusele. “Ars Electronica” peapreemia on “Kuldne Nica”, mida antakse välja kuus tükki. Lisaks “Award of Distinction”/“Esiletõstmise auhind”, “Honorary Mention”/“Austusavaldus” ja “The Next Idea”/”Värske idee” auhind. Preemiad on rahalised. Kui lugeja huvi tunneb, külastagu info saamiseks lehekülge www.aec.at.  Auhinnatavad kategooriad on arvutianimatsioon ehk visuaalsed efektid, digitaalne muusika, interaktiivne kunst, võrguvisioon, digitaalsed kommuunid ja u19 – freestyle computing, kuhu kuuluvad alla 19aastaste projektid. Jämedates joontes näebki digitaalkunsti valdkond nõnda välja; sellised valdkonna alaliigid, mis ei ütle midagi sisu kohta. Mõnevõrra sisuline on neti-kategooria jaotamine võrguvisiooniks ja digitaalseteks kommuunideks. Esimene märgib visionaarseid ja kontseptuaalseid projekte ning teine tähendab võrgu kasutamist inimühiskonna innovatiivsete koosluste loomiseks.

Auhindu on muidugi vaja, et kõrvalseisjad saaksid eristada head halvast. Mitteametlikult on kogu üritus inimeste kohtumispaik kogemaks vahetu kommunikatsiooni ekstaasi.

Statistiliste andmete mõttes olgu lisatud, et külastajaid oli 35 000. Avaüritusel osales 535 kunstnikku ja teadlast 20 riigist, 504 akrediteeritud ajakirjanikku 32 riigist, nagu on kirjas festivali aruandes. Ilmselt palju. Kuid eks rohkem kui 25aastase “Ars Electronica” ajaloo jooksul on valdkond märkimisväärselt kasvanud festivalist sõltumatutel põhjustel. Meediaühiskonnast on saanud peamine elatus-, loomis- ja suhtlusruum, varem oli see marginaalsete novaatorite pärusmaa.

 

Põhialuste juurde tagasi

 

Erinevalt näiteks 1990ndate lõpust on uues meedias tajutav post-ajastu. Kui Lev Manovich kirjutas aastal 2002 artiklis “Uus meedia Borgesest HTMLini”, et uuel meedial kulus perifeeriast mainstream’i jõudmiseks kümme aastat, et tekiksid muuseumid, konverentsid ja festivalid, mis tähendab, et 2002. aastal oldi järelikult mainstream’i jõutud, siis nüüd pelgan, et järgmine kümme aastat läheb taas perifeeriasse naasmiseks. Uue meedia kunstist võib saada marginaalide või ekspertide tegevustsoon. Ja uuest meediast tavaline argimeedia. Taas maksab meenutada, et kunagi oli uus ka foto, film, televisioon ja video.

Venelase Olga Gorjunova ettekanne “Simplicity” konverentsil “Kui uus meedia ei ole enam uus ja igaüks loob Internetis” oli ses mõttes sümptomaatiline.

Pöördumine lihtsuse poole on tema arvates kriisi märk. Kui inimesed on kriisis, pöördutakse olemusliku juurde tagasi, vaadatakse põhialuseid üle. Praegu tehakse kõike uut ilma meediakunstnike osalemiseta: ees sammuvaid kunstnikke pole nii tungivalt vaja, laiad hulgad on saanud targaks ning igaühest on saanud sisutootja. Seda, mida kümme aastat tagasi tegid novaatorid, teevad praegu kõik. Gorjunova viitas Kathy Rae Huffmani ja Eva Wohlgemuthi projektile “Siberian Deal” (1995), mille sisuks oli Siberi sõidu päevik, praeguste blogide eelkäija.

Sama paatosega oli Cornelius Borcki ettekanne “When Cybernetics meets Aesthetics”. Innovatiivsed tehnoloogiad on asjastunud, kunagine revolutsiooniline videotehnoloogia on praegu mobiiliski. Igaüks saab olla iseenese broadcaster. Millest aastakümme tagasi unistati, on kõigil käes. Peamiselt kasutatakse neid võimalusi näiteks peofotode üleslaadimiseks. Näiteid pole kaugelt vaja tuua ja eks Eestiski on peamiselt nartsissistlikul ja seksuaalsel käivitusmehhanismil töötav rate.ee. Kultuursemaid analoogiaid leiab kümneid, kus tegemist küll kunsti või kirjanduse self-publishing’iga.

Olukorra uudsus seisneb ka meediakeskuste rolli muutumises. Pärast eelmise aasta “Ars Electronica’t” puhkes Spectre listis arutelu meediakunsti keskuste üle XXI sajandil. See oli põhjustatud Tokyo ICC finantseerimisolukorra ja struktuuri muutumisest. Kas keskusi on vaja ja kui, siis milliseid, viidati etableerunud tsentrumitele AEC, ZKM, V2, ICC jt. Kui varem olid keskused kompetentsi, raud- ja tarkvara koondamise koht, mis võimaldas huvilistele odavama juurdepääsu, ja ka marginaalse kultuuri tugipunktid, siis praegu on meediakeskus igaühe kirjutuslaual, et mitte ütelda sülearvutis.

Järeldusi võib teha mitmesuguseid.1 Cutting edge eksperimentideks oleks keskusi vaja. Süstemaatiliseks uurimistööks on aga ülikoolid, mis pole siiski võimelised kõiki huvitsoone katma. Samal ajal kunstiinimesed unustavad, et elatakse reaalses maailmas: kui on antud mingid ressursid, siis on keegi toetamisest huvitatud ja soovib tulemusi saada. Siin võiksime muuhulgas viidata (õnneks) suhteliselt lõdva aruandlussüsteemiga kulkale.

 

Lihtne kunst

 

Missugused olid tüüpilised simplicity-projektid selle aasta festivalil?

Jenny Chowdhury “The Cell Atlantic CellBooth”, seljakotiks pakitav telefoniputka, on kui plastist tõmblukuga ristkülik (http://jennylc.com/cellbooth/). Mobiiliga rääkimiseks tuli see lahti pakkida ja siseneda. Idee selles, et mobiilikõne ei ole enam privaatne, kaasaskantav kabiin taastab turvalise olukorra.

Aram Bartholli “Silver Cell” on peenest hõbetraadist telefonivutlar, kus mobiilil kaob levi.

Sama autori “Random Screen” on mehaaniline termodünaamiline ekraan, mis töötab ilma elektrita. 4 x 4 ruudukestest/pikslitest helendava ekraani taga on õllepurkidest küünlahoidjad, mis teekannuküünla soojuse mõjul keerlesid ja tekitasid ekraanil pikslite vilkumist.

Taylor Hokansoni “Sledgehammer Key­board” on klaviatuur, mida tuleb taguda raske haamriga, kusjuures paraja pingutusega. Tekst ilmub monitorile ja talletub Interneti-lehele. Kui arvutitehnoloogia on teinud kirjutamise üha kergemaks, siis selles projektis on kirjutamine raske füüsiline tegevus.

Sonja Melleri “Wish Visuals” sisuks on inimlipukestega kujutiste tekitamine Schlossbergi mäele Doonau jõe nõlvale. Vaatajad seisid “Ars Electronica” keskuse juures ja nägid enda tellitud kujutisi linnulennult umbes kilomeetri kaugusel. Viidatud on nii massietendustele staadionidel, mida on eriti armastatud totalitaarsetes riikides nagu N Liit ja Põhja-Korea, kui ka optilisele telegraafile XVIII sajandist.

Jonathan den Breejeni ja Marenka Deenstra “The PingPongPixel” on kuue halli varjundiga pingpongipallidest pikselekraan. Kujutis koostatakse raamistikul, millesse pallid on jaotatud elektrilis-mehaanilisel viisil.

Neid projekte iseloomustas ka teatud iroonia tänapäevaste kommunikatsioonivahendite suhtes. Igal juhul oli meelelahutus tagatud.

Peapreemia näiteks võiks tuua Barcelona “canal*ACCESSIBLE” (www.zexe.net/barcelona), mis oli 40 puuetega inimese projekt. Neile olid antud digikaameraga telefonid ja nad pildistasid Barcelonas kohti, kuhu oli võimatu ratastooliga pääseda. Mõnevõrra sarnane oli suvine Päevalehe aktsioon, kus pildistati jõmmidest juhtide autosid. Tehniliselt oli lahendus ülilihtne, kuid sõnum universaalne.

Uus ettevõtmine oli minek maale: 2. IX sõitis kogu festival baroksesse St. Floriani. Toimusid loengud ja etendused. Idee poolest sarnanes ettevõtmine 1990ndate lõpu mitme festivali kesköise aktsiooniga “Ridin A Train”, kus külastajad pandi tööliste rongi ja sõidutati neid mööda Linzi terasesulatustehase territooriumi – ideeks teise keskkonda viimine.

St. Florianis kõneles näiteks Toshio Iwai, kes oli valitud sümpoosioni moderaatori John Maeda kõrval peaesinejaks. Mõlemad sarmikad tegelased paistavad silma geeniustele omase isikliku elu näidetest tulvil kõnepruugiga ja väljakutsuva isepäisusega, millele võiks lisada aukartustäratava tehnilise võimekuse. Need tüübid (kunstnikeks oleks neid nimetada tagasihoidlik) sobivad visuaalse ja tehnilise andekuse sümbioosi etaloniks.

 

Meediakõrgkoolide näitused

 

Helsinki Medialabi projektide näitus “The Beta Lounge” ja Linzi kunstiülikooli magistriprogrammi “Interface Culture” õpilastööd olid koondatud Linzi kunstiülikooli. Kui soomlastel oli tegu multimeedia-, DVD- ja e-õppe erinevate projektidega, siis “Interface Culture” sisaldas kunstliku elu projekte, robotlike interface’i ja muud tüüpi hübriidseid ning eksperimentaalseid lahendusi, mis alles kompasid oma kasutusala. Disaini, meediakunsti ja uurimistöö vahealal sündinud projektid olid hea näide tootedisaini ja uue meedia ristumisest. Küsimus nende puhul oli eelkõige uute praktiliste kasutusvahendite loomises. Näiteks projekt “AtemRaum” võimaldab vaataja hingamist transformeerida seina hingavaks liikumiseks. Idee poolest pidi vaataja hingavate seintega olema ümbritsetud igast küljest. Projektid olid selgelt mängulises faasis, reaalne kasutus võib ulatuda puuetega inimeste abivahenditest kosmosetehnoloogia prototüüpideni.

Kokkuvõttes võiks festivali kohta ütelda, et kümnete teoste mitmekesisust ja nutikust ei ole võimalik ühele nimetajale taandada. Kui festivali teemana püütakse sõnastada fookuspunkti ja meeleolu, mis tihtipeale on vaid teoreetikute meeltes, siis praktilises digikunstiloomes ei ole väsimust märgata.

 

 

1 Vt http://coredump.buug.de/pipermail/spectre/2005-September/

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht