Tagasivaade Veneetsia biennaalile

Tänavune Eesti paviljon toimib väga hästi: intelligentne kunstnik intelligentse ja väga esteetilise projektiga.Kümne päeva pärast, 24. novembril suletakse järjekordne, 55. Veneetsia kunstibiennaal. Biennaali viimased nädalad on nii nagu möödunud korralgi hästi aktiivseks muutunud. 23. X leidis aset tuntud teoreetikute Hans Beltingu ja Georges Didi-Hubermani debatt, 2. XI tänavuse peakuraatori Massimiliano Gioni oma Washingtoni rahvusgalerii kuraatori Lynne Cooke’i ja Londoni Haywardi galerii direktori Ralph Rugoffiga. Eile ja täna toimub Arsenale Teatro Piccolos teine rahvusvaheline konverents „Arhiivid ja näitused”, kus astuvad üles biennaali president Paolo Baratta, Angela Vettese, Gioni, Gianfranco Baruchello, Matt Mullican, Eleni Michaelidi Ateenast, Reem Akl Beirutist, Okwui Enwezor Münchenist, Assunta Porciani Roomast jt.

Kuidas toimib Eesti paviljon, kunstnik Dénes Farkasi ja kuraator Adam Budaku projekt  tänavuse Veneetsia biennaali kontekstis?
Nimetage kõige enam meelde jäänud nähtus (väljapanek, teos, kohtumine) biennaalil.

Indrek Grigor:
Dénes Farkasi installatsioon „Ilmne paratamatus” („Evident in Advance”) rõõmustab ennekõike sellega, et on selgelt tunda, et tegemist ei ole ei Veneetsia biennaali jaoks konstrueeritud projekti ega autori senise praktika formalistliku koondkujutisega, vaid kunstniku loomingu sisulise arenguga. Farkas, vähemalt minu hinnangul, ei läinud biennaalile ennast ja riiki esindama, vaid esitas vaatajaile täisväärtusliku isikunäituse. See on midagi, mida ei kohta biennaali rahvuspaviljonide kontekstis just sageli.
Rahvuspaviljonidest oli mulle suurim elamus Iirimaa Richard Mosse foto ja video installatsiooniga „Enklaav” („The Enclave”). Viiele ekraanile projitseeritud video Kongo loodusest, selle pärismaalastest soldatitest ja kummastavalt läänelikult mõjuvast põgenike laagrist mõjus kui Werner Herzogi dokumentaal, mis fabritseeritud lavastuse kaudu viib ekstaatilise tõeni, kuid ei anna sealjuures hinnanguid. Meediumina kasutatud, infrapunase filmi küllastunud lillaks pööratud džungel mõjub nii õõvastava kui ka kitšilikuna. Mosse on loonud võimaluse tänapäevast, sõjaolukorras Kongot näha XIX sajandi antropoloogi pilguga hingematvalt kauni eksootikana, mille foonil toimetavad kummaliselt barbaarsed pärismaalased. Ent enesest teadlik olemine annab sellele pilgule oluliselt erineva tähenduse.
Biennaali saatvatest sündmustest tooksin esile Moskva moodsa kunsti muuseumi kureeritud, juba üle kümne aasta Moskvas elanud Ameerika fotograafi Bart Dorsa portreenäituse „Katja”. Kui Dorsa fotode esteetika mulle erilist mõju ei avaldanud, meenutades liialt Marylin Mansoni 1990ndate lõpu albumite ja videote ebardlikku keskkonda, siis Dorsale omistatavale võimele pöörata näituseruum pühamuks avaldan siirast tunnustust. Ma ei ole nii perfektselt kujundatud näitusekeskkonda iial kogenud.
Sisulises plaanis julgen samaväärses ülivõrdes iseloomustada Massimiliano Gioni kuraatoritööd biennaali keskses paviljonis Giardinis. „Entsüklopeedilise palee” Arsenale ruumides oli tunda väsimist ja ekspositsiooni lõpp kukkus formaadist täiesti välja, ent kuivõrd sattusin Arsenalesse enne Giardinit, ei kõigutanud selle vajakajäämised mu elamust. Kunstilooliselt marginaalseid, ent markantseid külakunstnikke on ka Eesti kontekstis otsitud ja nii mõnigi märkimisväärne isiksus esile toodud, ent sama ülesande püstitamine rahvus­vahelises mõõtkavas annab, nagu Gioni oma kuraatoritööga on tõestanud, suurepärase tulemuse. Eksponeeritud autorite kunstilooline roll selle näituse ajel märkimisväärselt ei muutunud, tegemist ei olnud selles mõttes väikese kunsti­ajaloo projektiga, otse vastupidi. Näituse väga tervitatav eesmärk, oli esitada tunnustamata ja tundmatute autorite huvitavat ning esteetiliselt nauditavat kunstipraktikat. Niisiis võib olla kindel, et lõpuks naasevad kõik professionaalid jälle traditsioonilise autoritepõhise kunstivälja rüppe tagasi. Siiski on hea tunne olla rikkam kogemuse võrra, mis tõestab, et peale sisuliselt institutsionaliseeritud naivismi, leidub veel terve hulk sõltumatut kunsti, mille loojad, teavad ja hoolivad ametliku kunstivälja „radari all” tegutsedes ametlikust kunstimaailmast sama vähe kui kunstimaailm neist.

Anders Härm:
See on julgelt kõige suurejoonelisem Eesti paviljon läbi aegade ja toimib väga hästi: intelligentne Eesti kunstnik intelligentse ja mängulise, ent samas väga esteetilise projektiga. Mitmed tuttavad mujalt on nimetanud praeguse biennaali ühe oma lemmikpaviljonina Eesti oma.
Tegelikult on tugevaid paviljone palju: mulle meeldisid Koki Tanaka Jaapani, Anri Sala Prantsuse, Stefanos Tsivopoulus Kreeka, Alexandra Pirici ja Manuel Pelmuş Rumeenia, Antti Laitinen ja Terike Haapoja Soome ja Põhjamaade, Gilad Ratman Iisraeli ning Jesper Just Taani ja Gilad Rattan Sloveenia paviljonis. Väljaspool Giardinit jättis aga kõige kõvema mulje Richard Mosse Iiri paviljonis; pean tunnistama, et läbi aegade on mulle Iiri paviljon alati väga meeldinud. Veel meeldis mulle näitus, millist ma ise kunagi ei kureeriks, aga mille tegemise julgust sellises kontekstis tublisti tunnustan: nimelt Raimundas Malasauskase Leedu ja Küprose ühispaviljoni. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta Corner della Reginas Germano Celanti kureeritud (dialoogis Thomas Demandi ja Rem Koolhaasiga) 1969. aasta Berni näituse „Kui hoiak võtab kuju” („When Attitudes Become Form”) rekonstruktsiooni.

Kirke Kangro:
Dénes Farkas on seekordsel biennaalil Eesti paviljonis mitmeski mõttes ideaalne esindaja: hea, omapärane kunstnik, ungarlasena päritolult „rahvusvaheline”, piirkondlikku olemust tundliku soomeugri tajuga aga väga hästi tabav. Tema fotodelt paistab vaikus, viisakus ja rafineeritus, täielik ebavägivaldsus – kogu inimlik abjekt on ruumist lahutatud. Lihalik on läinud, järele on jäänud olukordade tühjus, kõledus ja pinge, ilma kandjata raev, ettekujutatavat interjööri täidab mentaalne jääk.
„Entsüklopeedilise palee” kontekstis näib kunstniku poeetiline keel veelgi vaoshoitumana, väljapeetumana. Näituse keskse teosena eksponeeritakse sissepoole pööratud raamatukogu: valged köited on tähistatud 10 000 sõnaga, mis on võetud Bruce Duffy romaanist „Maailm, nagu ma ta eest leidsin” („The World As I Found It”). Info saab tühjaks, see on eraldunud oma kontekstist, puhastunud, hüljanud kõik lihaliku. Ei teagi, kas see on Duffy romaani peategelase, keeleteadlase Ludwig Wittgensteini ülim kriitika või hoopis pühitsusaltar.
Biennaal tervikuna süvendab melanhooliat ja on oma fookuselt veidi kõle ja kuiv. Häid teoseid oli kontekstist hoolimata palju. Mulle meeldisid Jesper Just Taani paviljonis, ammune lemmik Tino Seghal, Jeremy Delleri kuraatorinäitus Briti paviljonis, Fischli ja Weissi entsüklopeedilised savikujud. Jaapani paviljon oli vaimukas oma taaskasutusega – käiku läks jäänuk läinudaastasest arhitektuuribiennaalist. Ja Läti ja Leedu saavad ka punkte.

Tamara Luuk:
Entsüklopeedilise palee konteksti paigutatuna hõlmab Eesti paviljon justnagu mõttelise osa hoonest, enamik teisi paviljone ja kunstnikke on vahetumad,  nii kehalise kui tundelise juuresolu mõttes, sest need loovad kujundi, mis mõjub emotsiooni kaudu. Meie liigume konstateeringu, võimalikult puhta mõistuse ja puhastatud kujundi alal, kus irratsionaalse ja elamuslikuni tuleb jõuda tuletades ja järeldades.  Lähim elamuslikuna kvalifitseeruv kogemus on meie paviljonis metafüüsiline, see tuleb loomulikult, pingutuseta. Mulle meeldis viibida meie ekspositsiooni puhastatud, kontrolli all oleva nihkega keskkonnas, aga nagu enamikul külastajaist polnud mulgi luksust seal tunde veeta.  Biennaalil on meie sõsarpaviljoniks Hollandi oma, Farkasi vennavasteks Marc Manders, kes on enda loodud paviljoniruumi sõnastanud kui „Murtud lausega ruumi” („Room with broken Sentence”). Ka seal on sümboolikat ja vihjeid, metafüüsiliselt seiskunud aega … aga seda mõtestab pingul inimkehast hoovav laetus. Võib-olla olidki need kaks – Eesti ja Hollandi paviljon –  mulle kõnekaimad teineteist täiendavad nähtused sel biennaalil.

Mare Mikoff:
Seekord oli midagi, mis tekitas rohkem huvi, võrreldes mõne eelmise biennaali ebamääraste kriteeriumide abil välja valitud esindajatega. Raske on võtta eraldi Farkasi või Budaku osa, kontekstuaalsuse tõttu on nad omavahel väga põimunud tiim. Tegemist on Farkasi-Budaki ekspositsiooniga.
Kui miski paneb absurdiloogikale mõeldud tekstide mängus otsima süsteeme, mis oleksid abiks ka surfamisele samade seostega päriselus, siis vist ongi töö eesmärk saavutatud. Arvan, et ajanappuse tõttu  jäigi enamiku meie paviljoni külastajatest õnneks nendesse tekstidesse süvenemine ära. Hoopis teine lugu on ruumi organiseemise kvaliteediga, mis on korraga hoomatav ja nauditav, Jääb mulje, et pistmist polegi idaeuroopaliku ettevõtmisega.
Mulle on peaaegu alati kõige rohkem sobinud inglaste suhtumine, ka selle biennaali Jeremy Delleri oma. Pealtnäha lihtne, üheselt mõistetav, romantilises laadis lõdvalt võttev Euroopa sündmuste kriitika. Prints Harry laskis maha kaitsealuse kulli, Abramovitši luksusjaht töllerdamas Giardini kõrval eelmise biennaali ajal (see oli tõesti vastik!), Suur­britannia valitsuse mõttetu sekkumine Iraagi sõtta. Võimsad videod ja suured karikatuurid. Lõpuks annab natuke napakas teejoomine võtme kätte.
Veel Ai Weiwei installatsioon Chiesa di Sant’ Antoninis. Kuus tema enda vanglastseene kujutavat musta kasti. Tegevust saab jälgida installatsiooni nurkadest, kuhu ruumis on paigutatud kuri kaamera. See on muutnud ka selle installatsiooni pigem naljakaks.
Tänavusel biennaalil on mitmeid mitte väga tõsiseid teoseid, vist rohkem kui varem. Eraldi tuleb nimetada Pinault’ erakogu, mis otseselt biennaali alla ei lähe, kuid on rafineeritusega väärtus omaette.

Anneli Porri:
Dénes Farkasi näitus Eesti paviljonis on kõikide Veneetsias nähtud näituste hulgas kindel favoriit. Kui üldiselt tundub seekordne biennaal asotsiaalne, sissepoole pööratud ja kommunikatsioonivõimeta, siis sedasama võib öelda ka „Ilmse paratamatuse” („Evident in Advance”) kohta, ent see on kontseptuaalselt täpne ja filigraanse kunstnikutööga. Mulle meeldib erinevate ruumide kasutamine, teksti- ja pildimotiivide kordamine, isegi aknast avanevate vaadete enda kasuks töölepanek, mille lõpuks seob tervikuks keskne raamatukoguinstallatsioon. Raamatukogus sai selgeks, et tohutu segadus ja ebakindlus, mida tekitavad fotod ja seostamatud tekstid, elusad ja pildistatud taimed ja maketid, ongi keeles viibimise segadus. Ehkki arvame, et keel kuulub meile a priori ning on mõistmise ja selgitamise vahend, siis tegelikult on keel kui vohav taimestik ja võõrkeelse sõnaraamatu labürint, mille üle ei ole kasutajal kontrolli. Akommunikatiivsus kui igapäevane olme. Nii kogesin mina seda näitust, leidsin oma segadusele mõtte ega ole nõus sellest enam nii kergesti loobuma. Daniele Monticelli esseed kataloogis oli nauding lugeda ja sellest oli näituse vaatamisel tõesti palju abi.
Ühe vähestest sügavatest rahuloluhetkedest elasin läbi Angola paviljonis. Leidsin sealt piisava annuse poliitilisust, vaataja suunamist kunsti ning kunstiajaloo kirjutamise ja väärtustamise üle mõtlema, aga ka lihtsalt puhast kavalust ja nutikust. Luanda tänavaplakatite ja palazzo renessansimeistrite vastandus oli huvitav ja muutis perspektiivi ning sättis ka paika õige vaatamisviisi, et näha ülemise korruse Angola ülevaatenäitust sisulisena. Euroopaliku kunstikontseptsiooni ja avangardi keskmest väljanihutamine, ent siiski sellele omal moel allumine oli teravmeelne.

Tõnis Saadoja:
Dénes Farkasi näitus toimib väga hästi. Kuigi kokkulangevus biennaali üldteemaga ei olnud kuuldavasti planeeritud, sobitub Eesti paviljoni väljapanek kammerlikult kuraatorinäituse peateemaga –
obsessiivse kaevumisega pisiasjadesse. Seejuures eristub Gioni valitud „rahvakunsti” ja käsitöö taustal Dénes Farkasi kainus ning soov olla loetav.
Suurt kuraatorinäitust vaadates mul seda tunnet ei tekkinud ning loogiliselt võttes ei saakski tekkida, sest valitud olid a priori autorid, kes ei kasuta lihvitud kunstikeelt ega skeeme.
Minu lemmikud sel korral olid Prantsusmaa, Iiri ning Tšiili paviljon, mida iseloomustas selge kontseptuaalne idee ning tugev emotsionaalne laeng. Mingis mõttes kõige etableerunum valik, aga juhuslike seoste vahel ringi ekseldes saavad võitu üldistusvõime ning isiklik äratundmine.

Hanno Soans:
Kõige värskemalt mõjuvad kunstinäitustel mõistagi juhuslikud kohtumised, mida ei varjuta ettevalmistusest mõjutatud ootuste horisont. Selles valguses tuleb tõdeda, et nii biennaali peanäitust kui ka Eesti paviljoni, mille ümber tavapäraselt keerleb meil kohaliku pressi huvi, on raske isegi distantsilt erapooletult vaadelda.
Esimese probleem oli ehk see, et kuigi Massimiliano Gioni oli Itaalia paviljoni ulatuses, seega kesksel rahvusvahelisel näitusel, teinud tõsilaitmatu kuraatoritöö, oli tervikväljapanek ehk liiga kramplikult kaitsepositsioonis, defensiivne kõikide nende kummaliste kultuuritendentside vastu, mis praegu maailmas vohavad, üritades neid oma hõlma alla koondades kodustada positiivseks või vähemalt talutavaks konverteerida.
Biennaali avanädalal Londonist Ibiza suunas reisides sattusin lugema Ryan­airi reklaambrošüürist kellegi poolaka hinnangut, millega takkajärele nõustun: kui biennaal on maailma geopoliitilise ja kultuurilise tegelikkuse mõõdupuu,  siis on tulemus intrigeeriv, kuid erakordselt murettekitav. Oma mõõdukas täiuslikkuses ongi keskne kuraatorinäitus pisut igav, seda enam, et tänaseks on suhtevõrgustikud ja meedia ümber pööranud tavapärase vaatamisskeemi: enne vaatad ikka You Tube’ist ära biennaali paviljone tutvustavad viieminutised lõigud ja siis alles otsustad kohapeal, milline nendest kogemustest on vajalik. Selles võtmes osutus taas juba mitmendat biennaali üheks huvitavamaks Pinchuki fondi väljapanek, mida soovitaks vaatama minna mitte üksnes mõõduvõtmiseks rahvusvahelise Turner Prize’i, vaid ka koduse Köler Prize’iga. Mis muuseas mõlemad kahvatuvad haledalt Ukraina oligarhi haarde ja ambitsioonikuse ees. Olen seal kolm korda käinud ja leidnud mitme biennaali kohta kokku mitu säravaimat teost kogu biennaalikarussellis. Pealegi on see palazzo ise, mis meie Malipiero paleest sugugi kaugel ei paikne, imepärane muinasjutuloss, kus tasub konnata kas või selleks et, Veneetsiale võõrast nüüdisaegsusest pisut puhkust võtta. Kui aga lõpetada see kommentaar kodupaviljoniga, siis vaatamata, et olin projektiga selle headuses tutvunud juba enne Veneetsiasse minekut ühe ennetava kirjatüki tõttu Itaalia Flash Arti jaoks, suutis kuraator Budaku ja kunstnik Farkasi tiimitöö ning arhitektide ja kirjaniku kaasamine fabulatsiooni ja vormistusse anda mulle siiski edasist mõtte- ja kogemusainet. Need, kes kohale tulid, jäid enamasti kauemaks – suuremat komplimenti biennaalisaginas polegi.

Peeter Talvistu:
Olen üks neist, kes arvab, et entsüklopeedilise palazzo teemaga mindi marginaalide kuhjamise kaudu lihtsama vastupanu teed ning seetõttu oli tegemist pigem irriteeriva kui intrigeeriva kogemusega. Need rahvuspaviljonid, kus teemaga on liialt kaasa mindud (USA, Tšehhi-Slovaki, Eesti), pigem kaotavad, kuna kaovad kuhugi üldisse indekseerimata negatiivse maiguga rägastikku. Seekord eristuvad pikemad ebakonventsionaalsed narratiivid (Prantsusmaa, Iirimaa, Liibanon). Massiga löönud hiinlased tõestavad aga, et kõige nüüdisaegsem kunstivorm on selgelt maal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming