Tali melanhoolne passioon

Andri Ksenofontov

Andres Tali on hingelt rokkar ja vaimult eksistentsialist.

Andres Tali. XXX. Digitaaltrükk. 2005. repro

Andres Tali näitus “11 stills / 11 still’i” Vaalas kuni 21. I.

Näitusel ei ole midagi juhuslikku. Andres Tali kujundas selle just Vaalas eksponeerimiseks. Näituse toimumisaeg oli kinni pandud, lavastused ja pildistamiskohad läbi mõeldud. Valguseks sai valitud novembri pimedus, mida värskendab esimene lumi. Fotod on konverteeritud videofailist fotofailiks ning töödeldud arvutiga, kuni on saavutatud kujundi rasterkude, mis on autorile hästi teada raamatukujundustöö kogemusest. Kõik filmidefektilaadsed laigud on samuti joonistatud videotöötlusprogrammiga. Mustas pintsaklipsus, valges särgis, jope ja habemega Andres Tali, iseenda modell, poseerib põlvili lumes, ehitustöölise põlvekaitsed ülikonnapükstel. Kaugjuhtimispuldi nuppusid näppides võtab ta end digikaameraga üles. See on natuurfilosoofide enesetunnetus käepäraste tehnika- ja kunstivahenditega, mis oli kohane antiigist kuni renessansini.

Natuurfilosoofilise vaimukultuuri esinduskuju oli alkeemik, kelle lahutamine füüsikuks ja lüürikuks saaks toimuda ainult verise noalõike abil nagu Siiami kaksikute operatsioonil. Kahe vastandliku poole lahutamatu koostoimimine jääb aga kaugele harmooniast. Vaimne pingutus, mis üritab rahuldada korraga niihästi ratsionaalset kui ka emotsionaalset mõtlemisalget, viib lõppkokkuvõttes melanhooliasse. Ühendada ühes valemis või kujundis niihästi looduse makrokosmose kui ka psüühika mikrokosmose algolemus on sama tulutu töö kui kivi mäkkeveeretamise ülesanne, mis mõisteti Sisyphosele, inimkonna juhtivale melanhoolikule.

Melanhoolsed on alkeemikud Geoffrey Chauceri kirjeldustes. “Melancholia” on pealkirjaks Albrecht Düreri ja Lucas Cranach seeniori piltidel, mis kujutavad alkeemiat. Cranachi tillukesed inglid, lapsi sööva ajajumala Kronose ehk alkeemia vaimu Saturni lapsed, jäävadki oma kuulikesi veeretama, pääsemata välja aja igavikulabürindist ehk isa soolestikust. Düreri tilluke ingel vaatab pealt suure ingli eksperimente lootusetute ainetega nagu filosoofiline kivi ning tulutuid teoreetilisi otsinguid nagu ringi kvadratuur ehk ruuduga pindvõrdse ringi joonistamine sirkli abil. 

Ka Andres Tali on tuntud töödega, kus ta veeretab kuule või laseb neid õhku, puhub laiali puistekoonuseid või kõigutab pendleid. Iga töö kui eksperimendi protokoll on varustatud loetamatute üleskirjutustega, mille kiirkiri reedab katsekorraldaja kirge kosmose mõistupildi kokkuseadmisel vaksapikkuste vaatlussammude haaval. Andres Tali puhul on tegemist looja sisekosmosega, sest tema taotlus on kujutada selliste protsesside kaudu psüühilisi protsesse.

Graafik, kes äsja 50. sünnipäeva tähistas, on rokiajastu laps. Mõistmine, millest räägib kunst, tabas teda 15aastase koolipoisina Rolling Stonesi laulu “Sister Morphine” kuuldes. “Armas nõbu Kokaiin, aseta oma jahe-jahe käsi mu laubale / oh tule ometi, õde Morfiin, ja tee mu voodi ülesse.” Laulusõnad käivad liiklusavariiga haiglasse sattunud mehe kohta, kes valuvaigistist surmale leevendust otsib. See sõnum ei ole Andres Tali loomealgoritm, vaid silmade avamise kujund. Ta ise narkootilisi aineid ei tarvita. Seepärast ei saa tema loomingut analüüsida farmakoloogiste mõistete, vaid hingeliste kategooriate alusel, mille näiteks võib tuua Hasso Krulli arvustuse Vikerkaares (1991, nr 8).

Pärast keskkooli lõpetamist oli Andres Tali valiku eest, kas minna õppima astronoomiat, filosoofiat või filmianimatsiooni. Kuna Moskvas võeti multifilmiüliõpilasi vastu üle aasta ning juhtus tühiaasta olema, siis läks ta hoopis kunstiinstituuti graafikat õppima. Loogiline, et ta hakkas kujutama eksistentsialistlikku hingevaagimist astronoomilise vaatlustäpsusega võttekaadrite haaval. Nagu ta ise ütleb, kulgevad psüühilised protsessid, laborikatsed ja narratiivid ühteviisi punktist A punkti B. Teekond loomeprotsessi algusest lõppu viib läbi kunstniku pimeda poole, hämara hingeala, kus ei näita suunda ei esteetika, eetika ega loodusteaduse majakad. Teadvuse valgustamata koridorides võib küll ekselda lootuses, et uks õitsvale lilleaasale viib, aga selle ukse taga võib olla midagi hoopis muud.

Marko Mäetamm, Andres Tali töökaaslane kunstiakadeemias, kaardistab samuti teadvuse varjulisi orgusid ülevaatlikes abstraktsetes hea ja kurja tabelites. Kui Mäetamme hingesoppide kujundimaailm on romantiliselt sünge gootilavastus, mida autor algusest lõpuni deus ex machina pardalt juhib, siis Tali käivitab deistliku loojana gootidokumentalistliku protsessi ja vaatab kõrvalt, kuhu see välja viib. Vahepealne sekkumine piirdub enesetunnetuslike protokollvaatlustega, märkides üles psüühilisi etappe kui palatihaige palavikugraafikut. Hingelt rokkaritel ja vaimult eksistentsialistidel Talil ja Mäetammel on peategelaseks musta ülikonnaga, valge särgiga, tumedate juuste ja habemega mees. Pintsaklipsu-Jeesus, kes hinge tumedama ja alatasa laskuma kippuva vaekausi kaalu väsimatult vähemaks võimleb. Taas ja taas veab ta risti Kolgatale, sest alati sigineb inimese hinge uus pimedus, mis nõuab lunastamist.

Meenub kunagi kooliekskursioonil nähtud Ermitaaži fassaadi melanhoolne maaler, kes ümber hiigelsuure hoone tiirutades ei saanud tellinguid maha võtta, sest seinavärv ta ees jõudis enne lahti kooruda. Ta on nagu Sisyphos kiviga. Nagu muutumatu raadiusega rõngasse keeranud madu, alkeemikute iidne sümbol, kes kasvab oma saba kugistamise kiirusega.

“11 still’i” Vaalas on käima lükatud samasuguse eksperimentaatori kirglikkusega nagu Andres Tali varasemas protsessigraafikas. Ta ise tunnistab uut väljapanekut kui võimalikku jätku 2004. aasta näitusele “Iha ja igatsuse instrumendid”.

Põlvili rände passioon algab Vääna mõisast, kus ta lapsena suve veetis, põikab läbi kultuuriministeeriumi juurest, teeb vahepeatuse Vaala endise ukse ees; seal korraldas ta pool oma isikunäitustest. Lõpuks jõuab ta väljale metsa servas Pääsküla kandis. Seal jäädvustab ta kaadrikaupa võttekohal seismise, põlvililaskumise ja eelmistest kaadritest tuttava põlvitamispoosi. Kõige viimasest kaadrist on objekt kadunud, nagu Andres Tali protsessidele iseloomulik. Ta ei demonstreeri enam oma hingeliikumisi katsemudelitel, vaid esineb iseenda mudelina. Ta paigutab end oma protsessikompositsiooni nagu eksperimentaator, kes iseenda peal vaktsiini katsetab. “Või muutub nähtamatuks nagu Herbert G. Wellsi jutustuses, ” ütleb ta muiates. Seda on kergendus kuulda, sest muidu oli karta, et viimases kaadris sihtis modell, kaugjuhtimispult käes, end püssiga.