Tänavakunst ja Waldorfi pedagoogika

Tänavakunstnik, kes kujundab endale terapeutilise ruumi, on kadestusväärselt loov ja nutikas.

SALME LIIVRAND

Tänavakunsti loominguteraapia vormidel pole piire, kõik on lubatud ja tore. Berliini loomingulise tänavapildi lummusesse on vajunud ka leebunud politseinik.

Tänavakunsti loominguteraapia vormidel pole piire, kõik on lubatud ja tore. Berliini loomingulise tänavapildi lummusesse on vajunud ka leebunud politseinik.

Salme Liivrand

Igasugune loovus on inimese terviklikuks arenguks oluline eeltingimus. Kui aga loovuse osatähtsus on indiviidi, eelkõige lapse arengus iseenesestmõistetav, siis miks on haridussüsteemis laiemalt levinud hoopis õpilaste standardiseerimine? Normide pealesurumine pärsib originaalset mõtlemist, mis mõjutab aga analüüsivõimet ja loomingulisust. Noore indiviidi unikaalse mõttemaailma piiramise pärast tundis muret juba XX sajandi alguse austria filosoof Rudolf Steiner, kes pidas loomingulist keskkonda areneva lapse kõige olulisemaks ergutajaks. Lähtudes sellest arusaamast, rajas ta Saksamaal Stuttgardis 1919. aastal Waldorfi haridusprogrammi, mille eesmärk oli juhatada last haridusteel teistmoodi kui varem ning keskenduda õppimisele eelkõige loova ja kunstilise tegevuse kaudu. Lähenedes lapse harimisele vähem konventsionaalsete meetoditega, sai peamiseks eesmärgiks lapse kui indiviidi ainulaadsus. Inimese tõeline loomus saab aga välja areneda vaid tolerantses keskkonnas, kus julgustatakse teisitimõtlemist ja vaba eneseväljendust.

Waldorfi haridusinstitutsioonide arv on ülemaailmselt kasvanud 1200 koolini ja 2000 lasteaiani, mis näitab loomingulise lähenemise ja inspireeriva keskkonna väärtustamist lapse arengus. Ka Eestis on Steineri koolide edu märkimisväärselt kasvanud juba 1990ndatel aastatel esimeste koolide loomisest saati. Praegu on Eestis umbes kümmekond Waldofi haridusasutust ja lasteaeda.

Mitmetes uurimustes on võrreldud Waldorfi kasvandikke tavakoolide õpilastega ning täheldatud Steineri koolide lõpetajate suuremat edu sotsiaal- ja töösfääris. Ühtlasi leitakse, et loometegevuse kaudu hariduse omandanud inimesed on tundlikumad ja inimlikumad, millest lähtuvalt on nad ka psüühiliselt tervemad ja maailmavaatelt mõistvamad. Selliseid eluterveid kodanikke me oma ühiskonda ju soovimegi.

Steineri õppeprogrammis rõhutatakse loovat õhustikku inspiratsiooni ammutamiseks ja loometegevuse innustamiseks. Siinkohal tahan aga üles võtta tänavakunsti teema, mis on omamoodi väljundiks samalaadsele vabale eneseväljendusele ja inspiratiivsele tegutsemisele nagu Steineri koolide õppemeetodis. Tänavakunstnike eesmärk on anda rusuvale linnaruumile kirkam ilme. Inimesed omakorda hindavad üha rohkem tänavakunstnike loodud dekoratsioone ja tajuvad nende positiivset energiat: kellele siis ei meeldi elada pildiraamatus? Seejuures ei pruugi linnakodanik endale teadvustada, et tegu on tänavakunstniku leidlikkusega luua endale loometegevuses terapeutiline ja vabastav keskkond, mis ei erine oma olemuselt Steineri ja kunstikoolide keskkonnast. Tänavakunstnik, kes oskab keset tänapäeva destruktiivset ja kaootilist ühiskonda endale terapeutilise ruumi luua, tundub korraga kadestusväärselt nutikas.

Eestis jääb niisuguse omalaadse teraapiaruumina silma Tartu. Vaatamata ühesugustele seadustele, ollakse Tartus linnaruumi terapeutiliste loomeaktide suhtes tolerantsem kui pealinnas Tallinnas. Meeldivalt loominguline atmosfäär õhutab uutele loomeaktidele, jäine nulltolerants aga pidurdab loojat ja sunnib teda leidma teisi lahendusi. Üha suuremat hoogu võtab turvaline illegaalse kunsti eksponeerimine tänavakunsti institutsionaliseerimise näol. Nähtuse paradoksaalsust käsitlevad debatid näivad olevat lõputud. Tallinnas Telliskivi loomelinnakus sai veebruarikuus vaadata turvaliste näituseseinte vahele kolinud näitust „Tänavakunst kolib tuppa“. Konventsionaalse kunsti põhimaterjalil lõuendil esitasid oma loomingut Eesti ning välismaa grafiti- ja tänavakunstnikud. Tehniliselt perfektsed ja viimse detailini viimistletud grafitilõuendid tõestasid looja vilumust ja kannatlikkust, kuid jäid eksponeeritava ruumi steriilsuses tänavakaugeks: seal puudus kiirloomingule omane apsude ja plekkide esteetika. Tundus, justkui oleksid seiklusjanulised tänavakunstnikud adrenaliini ja loomingu sünergial põhineva unikaalse teraapiaga lõpparve teinud ja ateljees maalimise kasuks otsustanud.

Tegelikult pole tänavalt ateljeesse kolimisele midagi ette heita, suure tõenäosusega on kunstnik aktiivne mõlemal tandril: ta loob mõlemal juhul ja tekitab endale seeläbi vaimse heaolu. Vaatamata vastakatele arvamustele, mida põhjustab tänavakunst ja selle institutsionaliseerimine, tuleks loomingut vaadata unikaalse teraapiana, mis panustab tervendava mõjuga elutervemasse ja värvikamasse ühiskonda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming