Tarbekunstist ja kunstitarbest

Peep Ilmet, ka raamatuköitja Peep Gorinov

Umbes 40 aastat tagasi juhtusin lugema või kuulsin ühte tollal mulle väga kurjakuulutav tundunud lauset: „Tänapäeva tarbekunst läheneb oma olemuselt kujutavale kunstile”.  Nüüdseks ongi muutused toimunud, kuid  kogu tarbekunst pole lähenemise käigus muutunud puhtalt kujutavaks kunstiks, vaid on lahknenud eri harudeks, millel on põhimõttelisi erinevusi. Kuigi räägin siin raamatuköitmisest, on samasugust lahknemist näha kõikide kunstkäsitööalade puhul.    Endistest käsitööaladest, mis pakkusid kõike igapäevaeluks tarvilikku, on välja kasvanud puhtalt näitustel vaatamiseks mõeldud taieste valmistamise valdkonnad. Nii on see rõivaste kui ka paljude muude igapäevaasjadega. Ka köitekunsti mõiste on kasvanud  välja käsitööoskusest, raamatuköitmisest ehk raamatupookimisest, nagu seda meil vanasti nimetati. Käsitööst sai kunstkäsitöö ja nüüdseks on saanud ka kunst.   

Nüüd neljanda „Scripta manent’i” juurde. Kõigepealt tuleb muidugi tõdeda, et tegemist pole mitte vaid rahvusvahelise, vaid sõna otseses mõttes ülemaailmse köitekunsti näitusega: osavõtjaid on Jaapanist, Austraaliast, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Euroopa maadest rääkimata. Seda, et „Scripta manent” areneb  tõusvas joones, näitab järgmine andmerida: esimesel 76 osalejat 12 maalt, teisel 157 osalejat 21 maalt, kolmandal 130 osalejat 17 maalt ja nüüd neljandal 171 osalejat 22 maalt. Kaugetest maadest paistab eriti silma Jaapan. Mulle tundub, et Jaapani ja Eesti kultuurisuhted on teiste kaugete maadega võrreldes üldse väga mitmekülgsed. Isiklikult mind puudutas selle aasta kevadel ilmunud Dagmar Kotli raamat „Ikebana”, kuhu mul oli au lilleseadete  fotode juurde luuletused kirjutada. 

Kui aga mõelda „Scripta manent’i” arengu peale, siis pakun välja paar võimalust, mis kindlasti rikastaksid ka meie köitekunsti. Esiteks Türgi, kus väga pika traditsiooniga marmoreerimistehnika on andnud imeilusaid taieseid. Türgiga sarnaselt Euroopa ja Aasia piirialal paiknev Armeenia üllatab aga omaette kunstiks kujunenud kaptaalipunumistehnikatega. Teiseks tuleks kiigata India kultuuri poole. Vähe on sellest, kui saame paberipoest osta nepali  paberit. Muidugi ka Hiina, kus leiutati nii paber kui trükikunst ja kus paberist on laternate ja kõikvõimaliku muu kõrval tehtud isegi suurepäraste omadustega soomusrüüsid. 

Nagu eespool mainisin, on raamatute käsitsi köitmine hargnenud kahes suunas. Üks, ajalooliselt algne suund toetub arusaamale, et raamatu põhiline väärtus on raamatu sisu, see, millest selles raamatus on kirjutatud. Teine, moodne kunstiline arusaam on, et raamatu  sisu on vaid lähtekohaks kunstniku vabale kujutlusele. Kui teist põhimõtet võtta igasuguste piiranguteta, siis ei saa selle järgi teostatud kunstiteost enam köitekunstiks nimetada. Tekib vastuolu kunsti nimetuse ja kunstiteose olemuse vahel. 

Esimesest arusaamast lähtudes peab köitja keskenduma omakorda kahe tehniliselt vastuolulise tingimuse ühildamisele: need on  raamatu sisu kaitsmine parimal moel ja samal ajal raamatu sisu võimalikult hõlbus kättesaadavus. Selle keeruka ülesande kallal on pead murdnud kõigi aegade köitjad, aga kogu maailma köiteviiside paljususele vaatamata pole ülimat täiust veel saavutatud, vähem või rohkem rahuldavaid lahendusi aga küll. Ma räägin muidugi käsitsi köidetud raamatutest. Tööstuslikult toodetud raamatute puhul on lõpmatus masstootmise janus leiutatud üksipäini lateksliimiga ühendatud pehmekaanelised plokk-köited, mille puhul kaitstavus ja kättesaadavus on asendatud juurdetrükiga. Joogitopsikute kõrval võib juba rääkida ühekordselt kasutatavast raamatust – loed läbi ja viskad makulatuuri. Arvan, et selline priiskamine hakkab siiski läbi saama. Ühelt poolt piiravad seda kõigile kättesaadavad arvutid ja nii nagu levib laiemalt kõikide asjade taaskasutus ja ennistamine, läheb see moodi ka raamatute puhul.       

Kuigi Eestis on raamatuköitmisoskuse levik minevikuga võrreldes madalseisus, inimesed ei tea sedagi, mida tähendavad eri köiteviisid või kuidas nimetatakse raamatuköite osi, olen kindel, et tulevikus olukord muutub. Hoopis paremas seisus on Eestis see kunstiharu, mida nimetatakse köitekunstiks. Seda õpetatakse ja viljeletakse nii Eesti kunstiakadeemias kui Tartu kõrgemas kunstikoolis. Sellega seoses tuleb kindlasti kiita nii „Scripta manent’i”, aga ka mitmete teiste köitenäituste  korraldajaid selle eest, et tudengitele on avatud osavõtt ja tunnustusvõimalus kõige esinduslikumatel näitustel. Järjepidevuse mõttes on see väga hea ja ega keegi kujutagi tänapäeval ette, et – kui maalikunstist võrdlust tuua – enne kui ta pintsli ja lõuendi juurde lubati, pidi õpilane kolm aastat värvimuldasid uhmerdama. Avalik näitus õpiajal? Unustagu ära! Kuigi loomingulise mõtte arendamine on ülimalt oluline, näitab seegi „Scripta manent”,  et raamatu sisu taandamine tähtsusetuks ning selle kaitse ja ligipääsetavuse nõude täielik eiramine tekitab küsimusi. Kui näitust nimetatakse köitekunstinäituseks ja näituse aluseks on ikkagi võetud kirjutatud raamat ja raamatu köitmine, siis jääb arusaamatuks, miks sellel näitusel on köiteobjektideks nimetatud skulpturaalsed kunstiteosed, kus raamat oma sisuga on pelgalt teisejärguline detail? Raamatuploki asemel võiks seal olla mis tahes sama mõõtu  kandiline asi. Need köiteobjektid võivad olla tõeliselt pilkupüüdvad, kuid sama pilkupüüdvad võivad need olla ka ükskõik millisel kunstinäitusel.   

Nii et teatud vastuolu on näituse nimetuse ja osa näitusetööde olemuse vahel. Muidugi pole nende köiteobjektide osa valdav ja omamoodi annavad need õpetlikult märku sellest, mis suunas liigub nende autorite mõte. Küllap olid äärmuste suhtes kahtlustavad ka näituse korraldajad. Ega muidu poleks näitusel osalejatele saadetud reglemendis kirjas, et näitusetöö  mõõdud peavad piirduma 40 x 40 x 40 sentimeetriga ja kaal ei tohi ületada kolme kilogrammi. Õige kah! Näiteks minul tuligi pähe, et kui näituse teemaks oleks „Kalevipoeg” ja köiteobjekti suurus ja kaal poleks piiratud, siis võiksin ma esitada suure kaljurahnu külge sepisrauast kütkega aheldatud võimsate tammeplankkaantega „Kalevipoja”. „Lauldud sõna” saaks aga aheldada seina täitva raamaturiiuli külge, mis oleks täis teisi raamatuid regilaulu  kohta. Seosed raamatute sisuga missugused! Kuna kirjutise maht ei võimalda sedapuhku peatuda mind paelunud autoritel ja nende töödel, juba isikunimede üleslugemine võtaks terve lõigu, siis ütlen vaid seda, et minule kui raamatuköitjale torkas silma mitmesuguste liimita köidete rohkus. Ei taheta enam liimiga jännata. 

Näitus on igatahes väga põnev ja kuigi uuenduslikkuse kõrval oli vähem klassikalisi tehnikaid nagu naha kõrgvool ja käsikuldamine, olid ka need esindatud. Soovitan kõigil raamatu- ja  köitehuvilistel seda näitust ise vaatama minna ja kui vähegi võimalust on, siis osta ka esinduslik, üle 200 leheküljega sisukas kataloog. See väärib kohta kunstiraamatute riiulis. 

Ühest inimeste tarbest on saanud kunst ja sellest kunstist on saanud inimeste tarve. Kunsti loojate seisukohalt on aga oluline küsimus, kui paljude inimeste jaoks on nende loodud kunst tarvilik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming