Tarbekunstniku mõtteid kaasaegsest kunstist

Maarja Undusk

Kunste on kaasajal mitmesuguseid. On kujutav ja tarbekunst, kokakunst, ostmise ja müümise kunst, suhtlemise kunst, moe- ja mustkunstist rääkimata. Ka kunstnikke on palju ja erisuguseid, neist hinnatuimad elu- ja edukunstnikud. Kaasaegne kunst on üks küsimusi tekitavamaid ja pretensioonikamaid kunstide seas. Kusjuures, sõna „kaasaegne” ei ütle suurt midagi. See, mis toimub vahetult meie ümber, on alati kaasaegne, meiega üheaegne, tänapäevane. Ma saan nii aru, et kaasaegne kunst pretendeerib olema see, mis purustab iganenud arusaamu, viib kultuuri ja elu edasi, on progressiivne, vastandub vanale ja kopitanule. Niisiis on ta üpris ennasttäis nähtus, mis peab end hierarhiliselt kõigest muust kunstist kõrgemal seisvaks. Kaasaegse kunsti juures võlub mind tema vastuseis äri- ja edukultusele, mille sihiks on nautida paremat elu. Nii mõnegi kaasaegse kunstniku eesmärk on „olla pinnuks silmas, ärritada, tekitada vaatajas ebamugavustunnet” (hiljuti ütles seda Anna-Stina Treumund oma sellesügiseses raadiointervjuus). Siinkohal vastandub kaasaegse kunsti eesmärk esmajoones disaini omale, mille sihiks on teha inimese elu mugavamaks ja käepärasemaks. Niisiis, kui madrats printsessi voodil on disain (ja lisamadratsisse on pressitud kogu traditsiooniline kunst), siis herneterake madratsikuhja all on kaasaegne kunst. Hernekese olemasolu tunneb aga ära vaid tundlik loomus, peenem natuur, talumats ei mõista midagi. Ja üks oluline asjaolu veel – herneterast võib soodsatel tingimustel midagi uut areneda! Ent ka kaasaegne kunst ei saa üle ega ümber meid ümbritsevast pragmaatilisest ja kasumikesksest ühiskonnast. Vaataja ärritamise kõrval on kaasaegne kunstnik solvunud, et teda ei mõisteta, temast ei hoolita, et ta peab elama viletsuses ja kultuurkapitalist raha kerjama, saades seda aina vähem. See kibestumus väljendub omakorda enesekesksetes kunstiteostes, mille seast kõnekaimana meenub Kai Kaljo foto- ja videoteos „Mida rohkem ma töötan, seda vaesem ma olen”. Kaasaegse kunstniku kuvand on ennekõike kannatav, tavatu, protestiv normist kõrvalekalduv indiviid, kellele ühiskond liiga teeb ja kes on ülitundlik sotsiaal­se ebaõigluse suhtes. Ta tahab olla inimkonna südametunnistus või sellele koputaja ja tema pinnuks silmas õilsam ja kaugem eesmärk on parandada maailma. Olla queer või väär on uhkuse asi, väärtus omaette. Kaasaegne kunstnik ei naerata ja tõsise näogagi heidab ta harva nalja. Niisamuti kui modell pikal moedemonstratsioonirajal on ta kõrk ja kõhn, suunurgad allapoole, sest naeratus on naeruväärne, nii nagu ka ilu seda on.

Kaasaegne kunst vastandab end eduühiskonnale, ent oma efemeersuses astub sellega ühte jalga. Ta on pigem ajutine kui igavene nagu ka tarbeese, mida tööstus lühikeseks tarbimisajaks toodab, et tarbijal oleks põhjust järgmine, moodsam mudel osta. Ei kaasaegne ühiskond ega kaasaegne kunst  soosi suurt kätetööd nõudvaid taieseid, eluaegseid esemeid ega igikestvaid inimsuhteid.

Eha Komissarov kirjutab oma artiklis (Postimees 3. XI): „Konservatiivsus tähistab kirjut ja hõlmamatut laia alalhoidlikku akadeemilist, kommertsialiseerunud kunstisfääri, mis tegeleb lähimineviku kunsti säilitamisega jäljendamise teel. Välistatud pole kunstiuuenduselt laenatud elementide mehhaaniline kasutamine ja mõnikord põleb konservatiivses kunstis professionaalsuse leegike [—].”  Siinkohal jääb lahtiseks, mida hõlmab Komissarovi järgi konservatiivseks nimetatud kunst. Kogu traditsiooniline kunst on ju oma põhjalt konservatiivne. Kus hubisevad need professionaalsuse leegikesed, mida Komissarov on märganud? Minu meelest on asi sootuks vastupidine. Kui jätta kõrvale diletandid, on traditsiooniline kunst vägagi professionaalne, eriti võrreldes kaasaegse kunstiga. Materjalipõhine kunst ei ole ilma professionaalsete oskusteta võimalikki, olgu siis tegemist maali, skulptuuri, graafika või tarbekunstiga. Ja kõik need konservatiivsed alad nõuavad palju õppimist, et kuskile jõuda, ja palju tööd, et miskit saavutada. Ja mulle tundub, et parima osa kaasaegsest kunstist on teinud konservatiivse kunstiharidusega kunstnikud, kel seljataga ka pikk kujutava kunstniku teekond (kodumaistest näiteks Kaljo, Toomik, Ojaver, Semper). Nii nagu on küsitav pärast kolmeaastast kõrgkooliõpingut kirjutada sügavaid filosoofilisi tekste, on ka kaasaegse kunsti tegemine ilma eelneva paksu töökrundita kahtlane ettevõtmine. Kaasaegse kunsti viljelemine on vaid pealtnäha lihtne, siin on „kunstiuuenduselt laenatud elementide kasutamine” sootuks levinum ja aktsepteeritavam kui traditsioonilises kunstis. On saabunud aeg, mil igaüks võib ilma õppimiseta haarata kaamera ja olla fotograaf või videokunstnik. Ka tooruses peitub oma võlu. Nii on keisri uusi rõivaid üsna kerge kaasaegse kunsti näitusele üles riputada.

Ka seetõttu on kaasaegse kunsti seas keskeltläbi vähem igikestvat ja püsimiseks määratut. Ta polegi sellisena loodud. Ta põhineb sageli pelgalt ideel, piirdub visandiga. Temas on vähe tööd, sest „tühi töö” pole sellise kunsti tegijate silmis väärtus. Kaasaegne kunstnik tahab olla pigem mõtleja, filosoof visuaalis, mitte mõni nikerdaja-käsitööline (Mladen Stilinovići teost „Kunstnik töötab”, fotoseeriat voodis lamava mõttesse vajunud autoriga). Aga traditsioonilised (konservatiivsed) kujutavad kunstid sisaldavad palju materjalikeskset tegutsemist, tarbekunst enamgi veel. Praktilise töömahukuse alahindamisega tuleb ettevaatlik olla, seda enam, et see pole vastuolus mõttetegevusega. Kunstiteosesse pandud aeg ja professionaalne pühendumus on igatahes väärtused, mis nii mõnigi kord võrdelises seoses teose kaalukusega. 

Ka traditsioonilist kunsti tehes saab olla kontseptuaalne. Võib-olla näeb Eha Komissarov just siin leegikest? Lihtsameelne on kuulutada igavaks ja alalhoidlikuks näiteks portreekunst. Tarbekunsti puhul ei pruugi kontseptuaalsustahe olla aga alati kohane. Näiteks toodi rahvusvahelise köitekunstinäituse žürii ette näitusetööks jagatud raamatupoognate tuhk kilekotikeses. Kaasaegse kunsti näitusel oleks see töö ilmselt positiivset tähelepanu äratanud, köitenäituse žürii aga lükkas taiese tagasi. Tarbekunstil on lisaväärtus materiaal­se esemena, kui see ka kunstiliselt on kesine. See on nii tema nõrkus kui ka tugevus. Ka väga lihtne vaas võib olla hea, sügav ja vettpidav nii praktilises kui ka kontseptuaalses mõttes. Isegi väga ilus vaas võib olla hea kunst!

Et oma nahk on kõige ligemal, siis mõni lause ka nahakunstist. Nahk on kaasaegse kunsti seisukohast intrigeeriv materjal. Vastuoluline on juba sõna „materjal” kasutamine millegi kohta, kes on olnud elus. Nahk seostub sotsiaalsete probleemidega loomakaitse, karusnahafarmide ja hullulehmatõve kaudu. Üldteada faktina olevat Tarkovski lasknud lehma bensiiniga üle valada ja põlema panna, kuna tal oli filmis vaja põlevat lehma. Kaasaegse kunsti teos ongi sellega sündinud. Kuidagi mage on sellega võrreldes lehmanahast albumikaasi treida. Sälgud ja vermed inimnahal (naha eriala lõpetanud Elin Kardi diplomitöö aastast 2000) – jällegi kaasaegne kunst. „Kananahk” – kaasaegne kunst! Kas Elo Järve nahk­skulptuurid puudutavad kaasaegset kunsti? Kui, siis piiripealselt, sest need sisaldavad liiga palju käsitööd. Idee ja praktilise teostuse vahekord on liialt käsitöö poole kaldus.

Siinkohal meenub kena näide naha, maalikunsti ja kaasaegse kunsti koostööst. Roald Dahli novellis „Nahk” maali-tätoveerib noor Chaim Soutine oma sõbra seljale naiseportree. Aastate pärast, kui Soutine on kuulus kunstnik, saab üks kunstikoguja asjast teada ja meelitab vaese mehe koos seljamaalinguga oma ülalpidamisele. Mees kaob jäljetult, nahale maalitud portree aga ilmub raamituna ja lakituna mõne nädala pärast Buenos Aireses müüki …

Kaasaegse kunstitegija hingeelu on sageli labiilne. Austria kultuurifilosoof Egon Friedell on „Uusaja kultuuriloos” öelnud: „Mida kõrgemale organism on arenenud, seda närvilisem ta on”,  jõudes oma arutelus järeldusele, et „kõik arenev on dekadentlik”. Eks sellest nii kaasaegse kunstniku ergud meeled ja printsessi kannatused madratsi alla peidetud hernetera pärast kui ka kaasaegse kunsti suur potentsiaal olla teenäitaja tulevikku.

Kui kaasaegne kunstnik tunneb end solvatuna ja alahinnatuna, siis märgakem, et tolerantsipuudus on vastastikune. Ebamugavust ja arusaamatust tunneb ka maalikunstnik või graafik või keraamik, eriti lugedes mõtteid professionaalsuse vaevunähtavast leegikesest.

Kas Eesti on tõesti liiga väike, et kogu meie hea kunst siia ära saaks mahtuda?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming