Tartu on elus linn

Põnevaid Tartu kujutisi on Eesti muuseumides, aga ka erakogudes. Aus oleks olnud ka nende hulgast midagi näitusele kaasata.

KERTTU MÄNNISTE

Näitus „Muutuv Tartu neljas vaates“ Tartu kunstimuuseumis kuni 12. III. Kuraator Merli-Triin Eiskop, kujundaja Inga Heamägi ja graafiline kujundaja Jaan Evart.

Linnale võib läheneda tema materiaalsest kehandist lähtudes, käsitleda keskkonda füüsiliste objektide, ehitiste kogumina. Just nii hakkas XV sajandil jõudsalt arenema veduut, mille eesmärk (vastavalt ajastule mõnevõrra erinevas täpsusastmes) oli linna tuntumate objektide ja keskkonna üldilme vahendamine. XIX sajandil lisandus veduutide dokumentaal- ja suveniirväärtusele kunstnike emotsionaalne suhe, mis kujunes modernismis linnavaadetes keskseks.

Füüsiline linn. Füüsilist linna kirjeldavad mustrid ja märgid. Mustrid väljenduvad hoonestusstruktuuris, tänava­võrgustikus, hoonete ansamblite ja kvartalite mahtude jaotumises ja arhitektuuris. Märgid on linnapildi tervikust visuaalselt esile tõusvad arhitektuurilised, topograafilised või looduslikud elemendid – linna dominandid. Linna märgid ei toimi ainult füüsilist keskkonda struktureerivalt, vaid on sageli laetud aja- ja kultuurilooliselt, sotsiaalselt aktiivsed, tugevat sümboolset väärtust ja identiteeti kandvad paigad.

Tartu kaks jõulisemat märki on füüsilist keskkonda liigendavas ja ka vaimset fooni loovas tähenduses vaieldamatult Toomemägi ja ülikooli peahoone. Toomemäge võib vaadata puhkepausina linna funktsionaalses koes: tuleb minna ringiga ümber mäe või võtta aega ja kulgeda mõõdetud sammul mööda maalilisi jalutusradasid. Vahest kõige selgemalt väljendatakse just Toomemäele pühendatud ekspositsiooniosaga soovi peegeldada linna muutumist, vähemasti selle füüsilise kehandi aspektist. August Matthias Hageni, Georg Friedrich Schlateri ja Karl Anton Schulzi gravüürid on väärtuslikud visuaalsed dokumendid ja annavad edasi nii materiaalse substantsi kui ka kunstniku vaimulaadi muutumise.

Ka Tartu ülikooli peahoone on jõuline märk nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil. Sellel hoonel on oma arhitektuuriline ja ajalooline identiteet, vaimne ja kultuurilooline tähendus, hoone enda sisemine ning välist linnaruumi mõjutav struktuur. Kogu näituse kõige muutumatum alapeatükk kinnitab ülikooli peahoone märgilist tähtsust ja tähendust linnaruumis, samuti selle elanikele ja seda kujutanud kunstnikele hoone valmimisest peale. Tegu on linna ja selle elu mitmesuguste aspektide koondportreega.

Tasandeid on Tartus aga mitmeid, sest linn ei ole ainult füüsiline, vaid ka kogemuslik, tunnetuslik ja meeleoluline keskkond. Helsingi linnapildi analüüsija arhitekt Marianne Rautiainen on arvanud, et objektikeskne lähenemine, linna füüsiliste omaduste kirjeldamine ja analüüsimine on lihtsam kui süvakihistuse, iseloomu ja olemuse tabamine.1 Tartu fenomenoloogilisele vaatenurgale annavad suure panuse jõgi ja omanäolised asumid, kuigi on liiga ulatuslikud ja eripalgelised, et need saaks ranges keskkonnaesteetilises tähenduses liigitada linna märkideks. Seda kindlamalt on need kirjutatud sisse linna atmosfääri ja miljöösse.

Linn on elu(s). Samapalju kui füüsiline kehand on linn sealsed inimesed, kui mitte rohkemgi. Kirjanik Mehis Heinsaar on leidnud, et „linn on kõigi kunstnike, kirjanike ja mõtlejate looming, mis selle linna piires on sündinud, kõik, mis inspireeritud kohtumistest selle linna inimestega või raamatukogus asuvate raamatutega, kõik, mis saab ilmsiks selle linnaga kokkupuute kaudu“.2

Fenomenoloogiliselt lähenedes väljendub linn objekti-subjekti ehk linna ja elanike suhtes. See suhe ei vastanda välist-füüsilist ja vaimset, vaid hõlmab olemise mõlemad tahud ja nende vastastikused sidemed. Linn omandab kuju ja tähenduse seal toimetavate inimeste aistingute ja kogemuste, mälestuste ja väärtushinnangute kaudu. Inimene loob keskkonna ja keskkond inimese. Linn on inimeste elu, mida seal elatakse, ja lood, mida seal räägitakse. Linna ei saa lahutada selle kasutajatest – inimestest, kes linnakeskkonna elulaval liiguvad ja loovad.

Tartu on vaieldamatult olnud (ja on tänapäevalgi) elus linn. Vastupidisel juhul ei oleks seal saanud välja kujuneda klassikaline modernism, linna rütmidest, ootamatustest ja üllatustest, universaalsetest sümbolitest ja subjektiivsest kogemusest, kultuurist ja elususest kihavast linnaelust sündinud nähtus. Tartu ei ole Pariis, aga parematel päevadel on siinnegi elu ja melu küündinud loomingut viljastavale tasemele.

Seda kummastavam on vaadata maalidel inimtühja Tartut. Varmo Pirgi maalil kõnnivad inimesed küll üle Kaarsilla, aga nad on seal stafaažina. Päris inimeste päris elu hõngu aimdub vaid Andrus Johani vaatest talvisele Liiva tänavale, kus paari üldistava pintslilöögiga markeeritud figuurides on dünaamikat ja ka karakteri väljendusjõudu. Talvine Tartu viib omakorda mõtted soojas päiksepaistes kümblevale Pariisi äärelinnale. Maalid „Talvemaastik Tartus (Liiva tänav talvel)“ (1940, Tartmusi kogu) ja „Tänav Pariisi äärelinnas“ (1937, EKMi kogu) on Eesti kunstiloos keskset rolli omanud kahe keskkonna, Pariisi ja Tartu atmosfääri ilmekas kõrvutus. Ka Woldemar Friedrich Krügeri kolme pliiatsijoonega antud jalutajasse Toome alleel on kätketud elu.

Dominantsete märkide ja pito­resksete agulite kõrval on kohvikud need paigad, kus linna süda kiiremini põksuma hakkab. Tartut ilma kohvikukultuurita on sama hästi kui võimatu ette kujutada (milline võiks olla Pariis ilma brasserie’deta?). On ju sõna „kohvik“ sündinud siurulaste ja nende mõttekaaslaste huulil paljuski just Tartu kohvikutes. Ehkki Lääne-Euroopas armastatud juba XVII sajandi keskpaigast, kujuneb kohvikust just modernismi võtmekeskkond, kus võim kohtub vaimuga, sotsiaalse elu kirevus linnaüksilduse ja võõrandumisega.

Tartu kui näitus. Kirjanik Jan Kaus on mõtisklenud, milline raamat oleks Tallinn, kui ta oleks raamat, ja kuidas tuleks seda teost lugeda. Lähtudes Tallinna suisa vastuolulisest palgest, jõuab Kaus järelduseni, et Tallinn ei oleks vaid üksainus kirjandusteos, vaid riiulitäis erineva meeleolu ja eriilmelise välimusega köiteid klassitsistlikult väärikatest teatmeteostest kapsaks loetud lemmikjutukateni.3

Kui kirjanikult võrdlus laenata ja see muuseumimaastikule kohandada, võib küsida: kui Tartu oleks näitus, siis milline näitus see oleks?

Kindlasti ei saa Tartugi kurta ilmete nappuse üle. Igal linnaosal on oma meeleolu ja atmosfäär ning iseloomulik eripärane elu- ja vaimulaad nende piirkondade elanikel. Karlova kaugemad nurgad, mis tahes-tahtmata toovad meelde Oskar Lutsu tagahoovides toimetavad värvikad inimtüübid, esindavad hoopis teistsugust väikest puust linna, kui seda on Tähtvere väljapeetud fassaadid ja natuke edevad puiesteed. Tartu kunstimuuseumis kõrvuti eksponeeritud Supilinna, Ülejõe ja Tähtvere vaated ei moodusta ei linna külastajas, ammugi mitte elanike tunnetuses homogeenset äärelinna. Supilinlane võiks siinkohal põhjendatult protestida, et Supilinn ongi Tartu kõht ja süda. Kas saame Tartule üldse peale suruda modernistliku suurlinna elust pulbitseva linnasüdame ja sirelitesse uppuvate hoovidega äärelinna vastandust?

Isikliku ja esindusliku, intiimse ja anonüümse vahekord on Tartus teistsugune, kui on Peterburis või Pariisis. Enamikul näitusel esindatud kunstnikest on arvestatav Euroopa kogemus: Andrus Johani, Aleksander Vardi, Kaarel Liimand ja teisedki on taiesteks vorminud nii Pariisi kui ka Tartu muljeid. Neid vaateid mõtteliselt kõrvutades joonistub üha selgemalt välja, kui tugevasti on Eesti kunstnike linnatunnetus kujunenud välja ühtaegu pitoresksete ja koduste Tartu hoovide ja tänavanurkade tõttu.

Kui Tartu oleks näitus, siis pööraks ta ette mitu palet. Jõevaadete vooluga kaasakulgemise järel üllataks nurgake elust pulbitsevaid kohvikuvaateid, esinduslikult väärikate ülikooli peahoone kujutiste kõrval võiks vaatajat pisut raputada Enn Põldroosi või Ilmar Kruusamäe mänguline Tartu-nägemus. Põnevaid ja karakteerseid kujutisi Tartust on arvukalt Eesti muuseumide hoidlates, samuti erakogudes, mille harvem avalikkuse ette jõudvaid pärleid on alati huvitav näitusekomplektis kohata. Tartu vastu oleks aus olnud ka nende hulgast midagi kaasata. Linn on liikuv ja vahelduv, valmis pakkuma üllatavaid vaatenurki agulihoovi sirelipõõsa varjust ja ootamatuid kohtumisi linna vaimudega tänavanurkadel. Tartu kui linna inspireeriv potentsiaal näitusematerjalina ei ole veel kaugeltki ammendatud.

1 Lilian Hansar, Nähtav ja nähtamatu linnas. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2005, nr 2-3, lk 95.

2 Mehis Heinsaar, Tartu on unenägu. Tartu 2006, lk 12.

3 Jan Kaus, Tallinn. Ühe linna lugemise ühest võimalusest. Mõtted Arne Maasiku fotode ja lugematute jalutuskäikude põhjal. – Vikerkaar 2004, nr 4-5, lk 68-69.

Ella Mätik. Maastik. 1939, õli lõuendil. TKM.

Kaarel Liimand. Lodjad Emajõel. 1938, õli lõuendil. TKM.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming