Tasakaaluhetk

Merle Bukovec

Mare Saare, Eeva Käsperi ja Tiina Sarapu on viimastel aastatel olnud rahvusvaheliselt ühed tegusamad eesti klaasikunstnikud. Seda, et nende looming on maailma klaasikunsti kontekstis tähelepanu pälvinud, kirjeldab kas või kokkusattumus, et just neist kolmest kirjutas Norbert Kalthoff möödunud aastal rahvusvahelises stuudioklaasi ajakirjas Glashaus/Glasshouse portreelugude seeria. Stuudioklaas, mis algselt tähendas eelkõige väikestes puhumisstuudiotes  kunstnike endi materjali viidud loomingut, hõlmab järjest enam ka mitmesuguste sulatustehnikate toodangut. Peamiselt sulatustehnikavõimalustega tegelevad ka Saare, Käsper ja Sarapu. Nad süvenevad tehnoloogia võimalustesse, materjaliga töötamise protsess pakub avastamisrõõmu ja naudingut. Nad eksperimenteerivad klaasitöötlemistehnikatega, kuid rakendavad klaasi omadused kontseptuaalse lähenemise teenistusse. 

Klaasikunst on arenenud õige mitmes suunas, kuid materjali omapära sisendab siiski teatud tähendusvõimalusi. Läbipaistvus ja purunemisoht on omadused, mis klaasi puhul esmajoones esile kerkivad. Lisaks vahetult meeltega tajutavale ehk nii-öelda looduslikule kogemusele ja sellest lähtuvatele emotsioonidele tekib klaasiga seoses terve hulk assotsiatsioone, mis tulenevad klaasi kasutamisest eri valdkondades. Seega on kunstnikel palju võimalusi  kasutada klaasi kui materjali oma töös tähenduslikuna, kas tehes seda klaasi teiste materjalide hulgast eriliselt esile tõstmata või vastupidi, süvenedes poeetilistesse nüanssidesse materjali olemuses ning varjamata oma kiindumust just sellesse väljendusvahendisse. Läbipaistev klaas seostub materjali tegelikule kaalule vaatamata füüsiliselt tabamatuga. Fausto Petrella on kirjutanud põhjalikult klaasist kui hingeelu metafoorist1. Klaas võib  veenvalt sümboliseerida mälestusi, unistusi ja kujutlusi, nähtuste ja esemete tulevikku või minevikku. Selliseid seoseid võib kõnealusel näitusel leida kõigi autorite töödes, kuid ehk enim jutustavas vormis Tiina Sarapu kaaludele asetatud klaasesemete seerias. Mare Saare toob klaasi kaudu esile hävimise ja taastekkimise idee: klaas on tema töödes looduse igavese ringkäigu võrdkuju liivast loodu ja selleks lagunevana. Eeva Käsperi installatsioonis  kirjeldab klaas meeleseisundeid ja nende muutumist.

Tiina Sarapu installatsioon „Kõik on kaalul” sisaldab kuut objektide paari: kõrvuti on pandud puhutud klaasmull ja täisklaasimassist haamer, läbipaistvad telefonid ja kuuldetoru. Kõik esemed on ühesugusest kirkast värvusetust klaasimassist. Ilmselgelt sama lähteaine taandab kujutatud esemete iseloomulikud omadused, mis on seotud värvi,  lõhna või originaaleseme tegeliku materjaliga ja rõhutab objektide ülesannet märgina. Vihje nende märkide lugemiseks on autor andnud vastandpaaride loetelus, kus domineerib pinge vaimsete ja abstraktsete ning aineliste ja mõõdetavate printsiipide vahel. Klaasmull, mida tasakaalustavad ühel juhul pangakaardid ja teisel haamer, seostub pikemalt mõtlemata mullikujundiga majandusvallas. Kuid mull, mis on klaasipuhumisel kõikvõimalike  esemete lähtevorm, sümboliseerib ka laiemalt olukordi, kus tuleb kaalule asetada nähtusi, mis on esialgu olemas ainult kavatsuste ja lootuste kujul. Sarapu ei püüa välja selgitada, kumb on rohkem väärt, kas unistused või reaalsus, pigem pöörab tähelepanu sellele, kuidas vastand- või täiendpaare konstruktiivselt sobitada.

Eeva Käsperi origamist inspireeritud objektide puhul, mis kuuluvad installatsiooni „Hällilaul”,  on nende esmane teostusetapp kõigile voltimist harrastanutele äratuntav. Kannatliku töö tulemusena saadud voldistiku-reljeef on seejärel siirdatud täisklaasist ümaratele ja silinderjatele vormidele. Leidlik tehnoloogiakasutus on Eeva Käsperi loomingus tihedas seoses töö mõttega. Origamivoltimises ja hällilaulus on sarnast rituaalsust, mis voltija või kuulaja meele oma lummusesse haarab. Origamivormid on kui väikesed kompaktsed enesessepööratud  keskkonnad. Nende poleeritud otstest avaneb sissevaade, mille kaudu on voldistiku reljeef nähtav seestpoolt, justkui koore alt. „Hällilaul” jutustab väga isiklikust maailmast, meeleseisunditest, mida saab ainult intuitiivses äratundmises mõista. Siin on kirjeldatud tunnet, mis on justkui pikkade sädelevate klaasniitide kimp või nagu sakilise pinnaga violetne klaaskeha. Käsperi loomingu põhjal võib tõlgendada klaasi sobiva teadvuse või meele metafoorina ka  klaasi enese olekute abil. Sulaklaas võib venida pikaks niidiks, püsides viskoosse materjalina imepeenenagi visalt ühes tükis, meenutades nii une ja ärkveloleku vahelist meeleseisundit, kus aja- ja ruumitaju on teisenenud. Mälestus kuuma klaasimassi plastilisusest salvestub selle jahtunud olekus samamoodi nagu teadmine teistsuguste tajumisviiside võimalikkusest tavalises ärkvelolekus.

Mare Saare on oma loomingus viimastel  aastatel lasknud maalilistes variatsioonides korduda õielaadsetel vormidel. Aja jooksul on see motiiv omandanud uue või ehk hoopis loomulikku teed pidi eelmisest välja kasvanud tähenduse. Fragiilid, nagu autor nimetas oma 2008. aasta isikunäitusel eksponeeritud objekte, sümboliseerisid eelkõige purunevust ja haavatavust kui eluringluse paratamatust. Kõnealuse näituse saatetekstis on autor asetanud rõhu taassünnile ja toonud oma teoste  lähtekohana välja mõtte, et hääbuvast ja lagunevast saab toitu järgmine õitseng, sõlmides rahu teadmisega, et eluvorm, millest uue väljakasvamine alguse saab, võib sealjuures hävida. Tasakaaluhetk, mis tema töödes visualiseerub, asub lagunemise ja uuesti loodumise vahel. Poorsetelt, justnagu murenevatelt liivale sulatatud alustelt sirutuvad välja kellukakujulised detailid. Nendes paistab olevat tulevikulubadus, mis alles valmistub oma  elujõudu näitama. Hapraid lehvikjaid objekte saadab rahustav sõnum, et maailmalõppu ei tule. See kollasest ajakirjandusest nopitud teade muigab leebelt paanika üle seoses tuleval talvel saabuva kuupäevakombinatsiooniga ja meenutab ühtlasi, et lõpud ja algused ümbritsevad tegelikult meid päevast päeva ning ehk just neile, mis on meile lähedal ja sõltuvad otseselt meie enda tegevusest, tasub kogu nende nüansirohkuses tähelepanu pöörata.  Mitmevärvilised klaasist õiesüdamikud näivad lubavat, et iga uus elu on niisama ilus, kuigi ka õrn kui eelmisedki.

Näituse pealkiri „Tasakaalu hetk” on kõnekas kõigi kolme autori loomingu seisukohalt. Nad peavad oluliseks oma töö esteetilist mõju ja nende väljapanekus ning saatetekstides joonistub välja püüdlus hoida teadlikult tasakaalu avatuse ja enesessesulgumise, emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse vahel. Täiuslik tasakaal  saab küll kesta ainult hetke, aga see-eest võib alati loota selliste hetkede kordumisele.

1 F. Petrella, Glass and the Psyche. Glasstress. 2009. aasta Veneetsia biennaali raames toimunud näituse kataloog. http://www.berengo.com/ default.asp?visibile_cont=&id_pagina=85&id_ categoria=1&id_news=78&Lang.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming