Tavaline üürikorter

Sandra J?a

Skulptuurigalerii avanäitus mõjub tudengite vahehindamise väljapanekuna. Maigi Magnuse selgitava pealkirjaga töö „Emme: „Õige kunstnik teeb kuus teost päevas ja müüb nad kõik maha ka!””.

 „Kunst nagu kõik muud tööd siin ilmas on 99% töökust ja 1% annet. See, et sa mingeid perverssusi nokitsed kuskil tundide viisi, ei ole töökus ja kunstiks peate te seda ka ainult oma ringkonnas. Olen läbinud ka koolituse, kus puudutati kunsti valdkonda: esimene turureegel on, et sa pead tegema töid, mis rahvale meeldivad. Teine reegel, et sa pead tegema neid hinnaga, mida jõutakse osta. Nüüd tuleb mängu töökus: sa pead olema produktiivne, suutma päevas teha keskmiselt kuus tööd. Rahval peab olema valikut.”

See tekst ei ole pärit anonüümsete netikommentaaride hulgast, vaid on ema kiri oma tütrele. Tütart, skulptuurimagistrant Maigi Magnust, on see ajendanud looma Raja galerii avanäitusele ühte selle vähestest efektsetest teostest. Vägagi ideed seletava pealkirjaga: „Emme: „Õige kunstnik teeb kuus teost päevas ja müüb nad kõik maha ka!””. Uhkes kuldraamis, mille roosimotiivid meenutavad Laurentsiuse ja AD kunagisi hittmaale (või siis hittraame), on noore tütarlapse, kunstniku ema mustvalge foto. Portreel on liikuvad silmad, mis otsekui näitust vaatavad. Lihtne trikk, milletaolisi on olnud näha kunagistel Kaarel Kurismaa õpilaste kineetilise kunsti näitustel, on seekord väga isikliku ja siira idee teenistuses. „Mina, skulptor, kasutasin ema kujutamisel fotomeediumit, kuna sellist inimest ei ole võimalik kolmemõõtmelisena kujutada. Kolmemõõtmelised asjad kuuluvad inimeste juurde. Minu ema on aga klappidega taustsüsteem. Silmad vahetasin tal välja ja panin liikuma, et ta saaks ringi vaadata, et teada saada, mis tegelikult toimub,” seletab autor.

Samas ei ole selge, miks enamik näitusel osalenud noortest skulptoritest piirdub üsnagi mittemidagiütlevate ja korduvalt déjà-vu efekti tekitavate juhumaterjalidest installatsioonidega. Kuraator ning külalislektor, Berliinis elav ja töötav hollandi päritolu kunstnik Anneke Eussen, kelle workshop’i raames  näituse „Apartment for Rent / Üürikorter” tööd valmisid, on galeriiruumi struktureerinud korteri põhiplaani taoliseks. Poolläbipaistvast õhukesest kilest seinad jaotavad ruumi elu-, magamis-, vannitoaks ja nii edasi. Selle idee tahtmatu lisaboonus on, et ilmselgelt väheütlevamad installatsioonid ei ole kogu aeg silma all. Samas pääsevad kammerlikumad tööd esile paremini kui avatud ruumis. Viimaste hulgas on Rene Reinumäe „Pinkies hatching a predator”, kaunis objekt, mis koosneb kreatiivselt restaureeritud antiikkapist ning purgitäiest „ussimuna” hauduvatest roosadest plastikhiirtest. Maopidajate siseringi nali: ühepäevaseid hiirepoegi ehk pinkie’sid söödetakse lemmikloomadest madudele.

Selle näituse kontekstis mõjuvad veel Kadri Alekandi kudumitega kaetud torudest installatsioon (korteri soojussõlm?) ning elutoa sektsioonile meeleolu loov Berit Talpsepa heliinstallatsioon. Eike Epliku mõte teha karusnahast kaisuloomi vääriks kindlasti mastaapsemat edasiarendust ning oleks teretulnud vaheldus hiljutisele topiste buumile.

Mastaapsem lähenemine oleks kahtlemata kasuks tulnud ka avanäitusele ning tekitanud suuremaid ootusi galeriis edaspidi eksponeeritava suhtes. „Üürikorter” mõjub tervikuna  pigem tudengite vahehindamise väljapanekuna kui noorima põlvkonna skulptorite kollektiivse areenileastumisena. Ja sellest on kahju, eriti, kuna avatud on uus skulptuuri- ja installatsioonigalerii.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming