Tee Revalisse ja Tallinna kogudesse

Mai Levin

Tallinna St Lucase galerii vahendusel Eestisse Euroopast, Ameerikast ja Venemaalt toodud baltisaksa ja eesti kunst on suuremalt jaolt leidnud uued õnnelikud omanikud, nende hulgas ka Eesti Kunstimuuseumi. Muuseumil on õnnestunud kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali ja oma kunstisõprade seltsi toel omandada Tallinna meistri, Danzigist pärit Michael Ludwig Clausi (1724? – 1774) kolm teost: „Krahvinna Margaretha Elisabeth von Stackelbergi” (1766), „Carl Reinhold von Koskulli” (1766) ja tema poja „Peter August Friedrich von Koskulli” (1770) portree. Ühtegi Clausile atribueeritavat tööd muuseumis seni polnud.  Näituse avamisele järgnenud ettekannete õhtul pakkus Peterburi Vene muuseumi teadur Jelena Stolbova auditooriumile võimaluse võrrelda vastomandatud portreid Vene muuseumis asuva viie Roseni perekonna liikme portreega. Clausi portreid leidub veel Ermitaažis ja Odessa maaligaleriis. St Lucase galerii võttis ühendust ka Henrik von Koskulliga Stockholmist. Tal oli samal õhtul kavas pidada ettekanne oma suguvõsa käekäigust XVII ja XVIII sajandil ja portreedel kujutatud isikute rollist Eestimaa kubermangunõunikena.

XVIII sajandil tegutses Eesti- ja Liivimaal suhteliselt vähe  kunstnikke ning nende töid satub siia üliharva, kui satubki, peab operatiivselt tegutsema, sest näiteks St Lucase galerii ettevõtmisel Tallinna jõudnud Berend Johann von Bocki ja tema naise Helena portreepaar (umbes 1770, atribueeritud Leonhard Schorerile) lipsas muuseumi nina alt Lätti. Praegu avatud näitusel on veelgi töid, mis pakuvad muuseumile huvi ja mida oleks ka võimalik omandada: eelkõige Johann Köleri „Aleksander III portree” (1882). See on tsaari trooniletõusmise järel natuurist maalitud rinnaportree. Teatavasti oli Köler tsaarikojas hinnatud portretist ning ta on natuurist maalinud  nii Aleksander II, Aleksander III kui ka Nikolai II koos abikaasade ja suurvürstidega – kokku üle 30 portree, millest osa on ilmselt hävinud, osa on hakanud Vene muuseumihoidlatest ja välismaa erakogudest päevavalgele ilmuma. Mõningad neist – „Aleksander III” täisfiguurina – on tuntud koopiatena. Eesti Kunstimuuseumis on ainult Kölerile omistatav ja ilmselt foto järgi maalitud tsaarinna Maria Fjodorovna (Taani printsess Dagmar) portree (1882). Dünastiline portree on oluline lõik Köleri loomingus ja Romanovid kuuluvad paraku ka Eesti ajalukku. Ühte Tallinna erakogusse on jõudnud Köleri 1866. aastaga  dateeritud autorikordus populaarsest „Itaalia tütarlapsest” (kaks eelmist aastaist 1859–62 Eesti Kunstimuuseumis ja Karjala kunstimuuseumis Petrozavodskis). St Lucase galeriist on saanud Köleri „Itaalia maastiku” Enn Kunila – teost saab praegu näha tema maalikogu näitusel Tallinna Kunstihoones.

Üldse on kollektsionäärid kiiduväärsel kombel järginud Mart Lepa ja Rene Kuulmanni eeskuju ning toonud oma kogud avalikkuse ette. Eelmise aasta lõpul avatud US Art Gallery alustas Urmas Sõõrumaa kogu läbilõikega. Sealt on Mikkeli muuseumi näitusel kaks head Eduard von Gebhardti maali: „Landsknecht” (etüüd Düsseldorfi Rahukiriku seinamaalide tsüklile) ja „Kristus Emmause teel” (1914), mis viib kohe mõtted Paul ja Kristjan Raua samateemalistele teostele. Gebhardt oli usulise kunsti viljelejana ning omaaegse teoloogilise diskussiooni peegeldajana XIX sajandi teise poole kunstis oluline figuur, seda adume alles nüüd, kui Eestisse on nii palju tema töid toodud.

Väga huvitavad on nii lahenduselt kui ka puhtmaaliliselt ju ka „Kristus halvatut tervendamas” (eskiis Loccumi kloostri refektooriumi seinamaalile) US Art Gallerys ning veel St Lucase galerii valduses „Kristus Pilatuse ees”. Mikkeli muuseumi näitusel  demonstreeritakse Gebhardti tugevust ja mitmekülgsust ka portretistina: vaadata on sugestiivne kujund vanaduse väsimusest („Paraneja”, 1917), üllatavalt rõõmsad naisportreed värvikas itaalia rahvarõivas („Mandoliinimängija”, 1907) ning „Daam hollandi patriitsitari kostüümis”; kostümeeritud portree oli ajaloo- ja etnograafialembesel XIX sajandil moes.       

Vajadus koguda baltisaksa kunsti

US Art Gallery avamisel nimetas keegi baltisaksa kunsti kogumist moeks. Olgu pealegi mood, ühtaegu aga ka võimalus ja vajadus. Baltisakslaste panus Eesti kultuuri, sealhulgas kunsti oli igatahes muuseumitegelastele isegi nõukogude ajal selge: kõige muu kõrval on ju suur osa meie muuseumegi välja kasvanud nende vanaaja uurimise seltsidest. Maakonnamuuseumide kunstikogudeski leidub baltisaksa kunstnike pärle: Järvamaa  muuseum on laenutanud paar XVIII sajandi portreed Kadrioru lossi ja Kumu püsiekspositsiooni. Olen Järvamaa muuseumile mõelnud seoses Julie Hagen-S chwarzi maalitud Brasche perekonna portreede päevavalgele tulekuga: oli ju Oskar Wilhelm Brasche Paide linnapea, muuseumi asutaja ja sellele oma isa kuulsa apteegi kinkija. Mõni kultuuritundlik sponsor oleks võinud muuseumile tema 105. sünnipäeva puhul Oskar Wilhelmi vanemate portreed omandada: seal oleks olnud nende päris õige koht. Julie Hagen-Schwarz oli hea maalija ning siinkohal tahan  kiita Mart Sanderit, Hagen-Schwartzi albumi väljaandjat ja teksti kirjutajat Epp Preemi kõrval. Kumu näitusel „Grand tour” kannatasid Hagen-Schwarzi Itaalia-ainelised tööd Köleriga kõrvutamise välja küll. Mikkeli näituselgi on temalt ilus, romantiline, ent mitte ülesuhkurdatud „Noor itaallanna” (1857).

Ka akadeemiku nimetuse portreemaali alal sai ta Peterburi Kunstide Akadeemialt juba 1858. aastal päris teenitult. Isegi kui ta hilisperioodil ajuti fotot kasutas – mis oli üldiselt levinud –, tuleb tunnustada tema portreede maalilisi kvaliteete, mida demonstreerib Mikkeli muuseumi näitusel „Ada Freimuthi  portree” (1885). See portree kuulub Kalev Klaisi kogusse. On tore, et erakogujad on hakanud loobuma oma inkognitost; kvaliteetsetesse kogudesse kuulumine on ammust aega moodustanud olulise osa teose legendist. Klais paistab Mikkeli muuseumi väljapanekus silma oma suure Gregor von Bochmanni tööde koguga. Mitmed neist, näiteks suurejooneline „Kaluripaadi vettevedamine Hollandis” (umbes 1888), on enne olnud väljas mainekates galeriides (Galerie an der Börse Düsseldorfis) või reprodutseeritud Julia Hümme 2007. aastal Kielis ilmunud monograafias; „Mahajäetud maanteel” („Hobused  sepikoja ees”, umbes 1915), milles Bochmanni maaliline vabadus ja pruunidele, sinistele ning hallidele toonidele rajatud koloriidi varjundirikkus hästi ilmsiks tulevad. Maalilisest aspektist on nauditav ka suureformaadiline „Talupojad kartulipõllul” (u 1870.-1880. aastad). See on üks mitmetest Bochmanni teostest sel teemal, mis ei pane mõtlema mitte ainult Paul ja Kristjan Raua kartulivõtu-piltidele, vaid ka arvukatele rustikaalsetele stseenidele tolleaegses Euroopa maalis üldse. 1970. aastatest on lääne kunstiteaduses ameeriklaste initsiatiivil üpris palju arutatud, näitusi korraldatud ja raamatuid avaldatud  XIX sajandi teise poole naturalismist kui mõistest, selle piiridest, suhetest realismi ja impressionismiga. Sellega seoses on välja kraamitud ja taas hinda läinud suur hulk vahepeal unustuse hõlma vajunud teoseid.

Sellele probleemistikule on reageerinud Juta Keevallik oma artiklis „Naturalismi retseptsioonist baltisaksa kirjasõnas 1880.-1890. aastatel” kogumikus „Kunstiteaduslikke uurimusi” (1998, nr 9). See jäi siiski erilise vastukajata, sest meil tegeleb ühe küsimusega heal juhul üks inimene (erandiks on vahest feminism). Bochmanni puhul ei ole põhjust rääkida naturalismist, küll aga realismi lähenemisest  impressionismile. Impressionismihõnguline realism mõjus XIX sajandi lõpul üldse moodsalt. Bochmannilegi sadas medaleid, tiitleid ja muuseumioste. Huvitav, et eriti osteti tema Eestiainelisi maale; nimetaksin valikuliselt ainult mõningaid muuseumides leiduvaid töid: „Turg Eestis” (umbes 1870), „Karjane” (1872), „Vana kalaturg Revalis” (1886) – kõik Düsseldorfi kunstimuusemis; „Hobuselaat Revalis” (umbes 1900) Kölni WallrafRichartzi muuseumis; „Karjamaal” (1877), „Puhkus põllutööl”, „Naasmine turult”, „Kihutav hobuserakend” Wupperthali Von der Heydti muuseumis, „Viljalõikajad” (pärast 1870) Berliini  rahvusgaleriis, „Eesti talupojad” Hamburgi Kunstihoones; „Talu figuuride, lammaste ja lehmadega” Londoni Victoria ja Alberti muuseumis. Kuigi tema Hollandi-ainelised maalid on ka head, oli nende ainevaldkond ja küllap ka maaliline käsitlus tuttavam kas või hollandi kaasaegse maali kaudu. Eesti-ainelised maalid olid nähtavasti eksootilisemad ja originaalsemad vibreeriva hoogsa maalikäsitluse poolest. Maalitud olid need, nagu tollal kombeks, ateljee eskiiside-etüüdidena mälu järgi, sest pärast isa surma 1879. aastal külastas Bochmann sünnimaad suhteliselt harva. Hobuseid võis ta muidugi ka Saksamaal skitseerida;  nende kujutamise poolest pole tal Eestis võrdseid, vahest vaid Paul Burman. Armastatumaid Düsseldorfi koolkonnast võrsunud meistreid on Oskar Hoffmann, kelle üks teos on andnud Mikkeli muuseumi näitusele pealkirjagi – „Tee Revalisse” (1890.-1900. aastad). Korstnatega majad ja latt-tarad võimsate väravatega porise tänava ääres, mida mööda venib Peterburi turult tulevate (?) talupoegade voor pudulojustega, ei ole Eesti-pärased. Tegu võib olla ikkagi mõne Narva jõe taguse külaga. Peterburi kubermangus elas enne revolutsiooni palju eestlasi ning turusuhted  metropoliga olid üpris elavad. Ilmselt kujutab mõnda Peterburi-lähedast soome või ingeri asumit kobaras palkmajakestega ilus väheldane maal „Tee. Kaluriküla” (Rein Valgu kogu), mis meenutab oma kevadtalvise hämarusega üldtuntud pilti „Esimesed rattad ja viimane regi” (1894–99, EKM). Hoffmanni žanriliste maastike rida täiendab „Metsatalu õu”, mis on signeeritud kirillitsas, ent juurde on lisatud „Düsseldorf”, mille põhjal on see varasemaks dateeritud.

Märkamata ei saa näitusel jääda ka Eugen Dücker nii akadeemilise hõnguga majesteetliku maastikuga „Õhtu mägedes”  (arvatavasti Norra motiiv, 1875) kui ka meremaalidega. Efektne on Raadi mõisa perepoja, viimasel ajal oma salongiportreedega jälle menukaks muutunud Ernst Friedrich von Lipharti „Lady Alexander” vene kostüümis (1900. aastad). Sümpaatselt on esindatud ka Alfred Hirv, Carl Alexander von Winkler, Gerhard von Rosen, Reinhold von Moeller, Julius ja Oskar Klever, vähenähtud Konstantin von Kügelgen. St Lucase galerii on jäädvustanud oma suure töö, otsimis- ja vedamisvaevad kataloogis, mille esitlus peaks toimuma enne näituse lõppu. Juba on ilmunud Enn Kunila ja US Art Gallery näituse  kataloogid. Need on suurepärased käsiraamatud kõigile Eesti kunstiklassikast huvitatuile: igas neist on asetatud rõhud mõnevõrra teisiti, vastavalt kogu iseloomule, koguja maitsele ja materjalivalikule. Enn Kunila valikus on baltlasi suhteliselt vähe, Urmas Sõõrumaa kogus on nad hästi esindatud (Alexander Klünder, Johann Nepomuk Huber, Eduard von Gebhardt, Gerhard von Rosen). Miks kogutakse klassikat? Küllap seepärast, et see on suur ja rikas maailm, mis koolitab igas mõttes, õpetab eritlema isiksusi, ajastuid, mentaliteete, stiile, voole, ekspressiooni ja tehnikat,  tugevusi ja nõrkusi, pakub palju nii silmale kui ka südamele. Kes seletab klassikahuvi ainuüksi materiaalsete põhjustega (investeerimine, väiksemad riskid), eksib kindlasti. Oma avakõnes ütles galerist Nikolai Merkurjev, et kollektsionäärid ei tee suurt ja tänuväärset tööd mitte sugugi ainult enda, vaid kogu ühiskonna huvides. Tõepoolest, suuremalt jaolt on kunst ju erakogudes. Osa sellest varast jõuab ajapikku muuseumidesse, aga muuseumid ei ole võimelised kaugeltki kõike omandama ega ka hoidma. Muuseumid on ise välja kasvanud erakogudest, igal ajastul on tehtud koostööd kogujatega.  Tarvitseb mõelda Eesti Kunstimuuseumi koostööle Alfred Rõudega, tänu kellele on muuseumil rikkalikud Konrad Mäe, Eduard Wiiralti, Kristjan Raua, Andrus Johani kogud. Ta vääriks vähemalt büsti Kumu vestibüülis ligi 15 000 töö eest, mis on nüüd sealses ekspositsioonis ja hoidlates. Koostööd kollektsionääridega Mikkeli muuseumis, mis on ju kingitud erakogu põhjal loodud, alustas Kadrioru muuseum mullu meie oludes väga erilise näitusega „Kadunud aegade aarded”. Seda jätkatakse kõnealuse näitusega ja plaanitakse edaspidigi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming