Teedema teisenemised

Hannes Varblane

Ago Teedema näitus „Maa – võitlev planeet” Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis  kuni 24. IV .  Näituse avamisel leidsid mõned persoonid,  kes tunnevad Ago Teedemat vähem kui mina, et kunstnik olevat „ära pööranud”. Mõneti võib seda isegi aktsepteerida, sest tegemist on ühe tervikliku pilguheitega autori eelmise aasta loomeparemikku. Kõik tööd on tehtud 2010. aastal ning esitletud on üheksa lõpetatud tööd ning kolm eskiisi. Komplekt erineb tõesti oma terviklikkuses Ago Teedema eelmistest väljapanekutest. Minule, kes ma kunstniku töökaaslasena olen jälginud tema arengut Supilinna  pallaslikkusest selle näituse Ago Teedema sisekosmose nüüdse seisundini, pean nentima, et arenguetappe on olnud erilaadseid ennegi. Viimane suurem näitus Athena keskuses oli samuti ootamatult isepäine. Hea luuletaja nagu ka korraliku kunstniku tunnusmärgiks on, et nad oskavad töötada eri laadides, muutuvad oma elulises arengus. Kunstnikuna on Ago Teedema jõudnud oma kulgemises parajasti sellesse seisundisse, nagu näitusel näha. Nüüd  on tal vabadus kas edasi minna või tagasi pöörduda vanadele radadele.    

Momendil kunstnik ei tea veel isegi, kuhu ta suundub. 

Selle näitusega on Ago Teedema püüdnud näidata mõningaid sümpaatiaid, antipaatiaid ja  protsesside isiklikke tõlgendusi. Mõneti olevat tegemist eneseotsingute visualiseerimisega autori sisekosmose hetkeseisus. Kandvaks teljeks jäävat üksikindiviidi ja ühiskonna igikestev vastuolu, kus on segunenud nende konflikt koos võimetusega üksteiseta iseseisvalt eksisteerida. Ago Teedema, kes arvab, et „unistada tuleb suurelt”, pääldistas oma näituse „Maa – võitlev planeet”. Saatesõnades nimetab Teedema oma väljapanekut sputnikuperspektiivis  pilguheitmiseks koduplaneedile. Ta kirjutab: „Sputnikuperspektiivi kehutas kasutama minu põlvkonna noorusaega jääv kosmonautikat romantiseeriv alatoon. Möödub ju tänavu 50 aastat Juri Gagarini stardist. Samas pole ilmas eriti midagi paremuse poole muutunud, keegi ei kaitse Maad, kes peab üksi oma (meie) elu eest võitlema.” Oleks kõik vaid nii lihtne. Samaaegselt Ago Teedema näituse avamisega möödus aastapäev, mida keegi ei tähistanud –  Juri Gagarini müstilise hukkumise aastapäev. Pildid Ago näituselt on keerukate vastanduste ja sümbolite sümbioos. Iga vaataja võib neid avastada iseseisvalt. Minu arusaamad ei langenud alati kokku Ago Teedema omadega. Tema oli mõelnud teisiti, mina nägin omamoodi. Aga nii peabki olema, sest tõde on vaataja silmades ning üheselt tõlgendatav pilt on vilets pilt. Paar eri tasandit pildis peab vähemalt olema, tavaliselt on neid rohkem.       

Nüüd siis ka kerge pilguheit piltidele vastupäeva. Võimsa neliku moodustavad „Tume silm”,  „Genesis”, „Tung”, „Mercedes Benz”. Siin on nii piibellikkust, kosmoseodüsseiat kui ka Janis Joplinit. Kõigil selle näituse piltidel on paremas ülemises nurgas värviline kuu. Seega ka vaade kuult. Järgneb „Nemecsek”. Mina nägin sellel pildil peata ja jäsemeteta torsot. Ago Teedemal oli see mõeldud punase särgina „Pál-tänava poistest”. Kõigil selle näituse piltidel on keskel sõõri kujund. Kord peab see kujutama päikest, kord maad. Mina pidasin sellel pildil olevat sõõri  Nemecseki suureks südameks. Maalil „Vabaduse vili” on sõõris autoportree sugemetega verming Nikolai II -st. Münt on hõbedaselt oma kahemõttelisuses lummav. Jaan Krossi krestomaatilisest luuletusest inspireeritud „Rändurid” kujutab kõiki Genovast kui õiest, kõiki lähtuvaid teid, mida meil tuleb tallata. Sooja sinise mere äärest süvakosmose põhjatusse. „Tabula rasa” on ainuke 2011. aastaga dateeritud töö, ent sellegi eskiis valmis 2010. aastal. Õislill maalil kannab  eneses võimu ja vaimu rebestavat vastuolu. Otsaseina ehivad üksteise kohal „Maa – võitleva planeedi” eskiis ning lõpptulemus. Päris hea dubleering. Lennukisiluett meenutas mulle nähtamatut Stelthi ning sõõr keskel aatomisõjaohus maad. Ago arvates peab aga sõõr meenutama palli ja pildi peamine mõte olevat mehe agressiivsuse ning naise mängulisuse vastandatuses. Eks ta ole. Akende vahele ruumusid veel „Tungi” ja „Rändurite” eskiisid. 

Sellel näitusel on kunstniku tugevaimaks  relvaks värv, mis katab küllalt agressiivselt katkematu või katkeva kontuurjoonega eraldatud pindu. Mõnikord on värvi mõjujõud lausa müstiline („Maa – võitlev planeet”).Värv on kantud kihiliselt ja omab seetõttu sügavust. Ent samas on nendes piltides mingi lihtne terviklikkus. Piltide kompositsioon ja värvilahendus on mingis kummalises nihestatult mõjuvas harmoonias. Lõpuks tuleb märkida, et selles koosluses – Tartu Kunstimajas Kuzja Zverevi kannatavate  kunstnike ja Jass Kaselaane räige monumentaalmentaalsusega skulptuuriinstallatsiooni kõrval on Ago Teedema sümbolistlik mõistukõne igati oma kohal. Kolmik moodustab maja täitva tugeva terviku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming