Tegevuskunst kunstide kuningaks

Performance’i-kunsti uue n-ö targa laine kunstilisest intensiivsusest saadava katarsiselaadse kummastava tunde edastamiseks on sõnad liiga kategoorilised, sest välistavad tõlgendusvõimaluse.

JAAN ELKEN

LVII Veneetsia biennaal Arsenales, Giardinis ja kõikjal linnaruumis kuni 26. XI. Austria paviljon (komissar Christa Steinle, kunstnikud Brigitte Kowanz ja Erwin Wurm) ning Saksa paviljon Giardinis (kunstnik Anne Imhof, performance teisipäevast pühapäevani pärast kella 11st kahe tunni ning 3. – 6. X ja 23.  26. XI pärast kella 10.15 nelja tunni jooksul).

Veneetsia biennaali avamiseelsed pressipäevad on kunstifriigile erilised ka seetõttu, et enam-vähem kindlasti satub nägema ridamisi performatiivseid etteasteid, mis on rohkem või vähem teatraliseeritud/lavastatud. Mõned on ajaliselt piiritletud, teised justkui zen’ilikud, haikulaadsed lühivormid, kunstniku seisukohavõtud, mis avavad tähendusi, värvivad emotsionaalselt staa­tilisi installatsioone ja environment’e.

Siiani on meeles 2003. aastal Marina Abramovići juhendatud Braunschweigi kunstikõrgkooli ja Kopenhaageni kunsti­akadeemia üliõpilaste kaheksatunnised performance’id Giardini lähedal väljakul, kus üle 30kraadises kuumuses käis derviši tantsu laadne akrobaatiline nonstop ja Giardinisse olid rajatud elavate figuuridega monumentide rekonstruktsioonid/dekonstruktsioonid. Biennaali peakuraator oli siis Francesco Bonami.

2013. aasta biennaalil pälvisid Tino Sehgali hajusad, otsekui aegluubis kulgevad ruumilis-kehalised etüüdid Kuldse Lõvi. Muide, kunstiturul on ostetav-müüdav kaup ka performance. Näiteks Sehgali teose tulevane omanik saab kunstnikult kirjaliku kirjelduse, kuid võtmelise tähtsusega informatsiooni edastab Sehgal suuliselt (!). Kui mõelda pärimuskultuuris informatsiooni põlvest põlve kestmisele ja transformeerumisele, siis ei ole selles midagi ebatavalist. Ka kunstimaailmas, kus isiklikud suhted on üha olulisemad, on see igati normaalne. Juba mitmendat aastat räägitakse rahvusvahelises kunstiajakirjanduses performance’i naasmisest. Tegelikult pole performance’iga seoses olnud juttu maalikunsti surnuks ja siis uuesti elusaks kuulutamisest, selle puhul räägitakse selle tõusust olulisimaks kunstivormiks üldse.

Performance’i võime luua ja liita auditooriume ei ole vähe tähtis aspekt, lõppude lõpuks on suure osa videokunstnike looming samuti digivahenditega jäädvustatud performance. Nagu pole kuhugi kadunud muusikainstrumentide naturaalsete kõlavärvide hindamine ja akustilised kontserdid, on individuaalsust tasalülitaval ajal kunstnike huviorbiiti tõusmas inimene oma ainukordsuses. Kulunud retoorika – aga mille muuga seletada nihkeid kunstiväljal?

Rituaalide ja reeglistiku järgi kulgevate kollektiivsete performance’itena on käsitletavad põhimõtteliselt kõik massiüritused, saati siis Veneetsia kunstibiennaalil toimuv. Eva ja Adele biennaalist biennaali korduv camp’i esteetika võtmes kuulsuse paroodia, näituse pressipäevade ja avamismelus elavate drag-skulptuuridena „kunstnik on kohal“ laadis poseerimine päädis 2015. aastal nende edutamisega Swatchi kellafirma, biennaali ühe suursponsori rahastatud küllaltki kahvatute maalidega isikunäitusega Arsenale põhjakaldal. Kui suunata teravik assotsiatsioonide ahelale, mida või keda on sariperformaritest kunstnikupaar tegevuskunstis peegeldanud-projitseerinud, siis mõjus nende maalinäitus maailma ühel hinnatumal näitusepinnal tagasiminekuna. Kui võtta aga kultuuriantropoloogiline vaatepunkt, siis tundub see üsna normaalne. Midagi sellesarnast kogesin, kui nägin Billeneeve suhteliselt keskpärast maaliloomingut Tallinna Kunstihoone suurnäitustel.

Performance’i ajalugu ulatub saja aasta taha. Dadaismi kontekstis siiski pigem ekstravagantse aksessuaari staatuses võrsunud radikaalse aktsionismi kuldaeg saabus 1960ndatel, kui Euroopas kas või Viini aktsionistid avardasid eesotsas Günther Brusi, Otto Mühli ja Hermann Nitschiga psühhofüüsilise naturalismiga kunsti piire ja epateerisid kodanlust. Nägin 2016. aasta kevadel Berliini Martin-Gropius-Baus Brusi suurt retrospektiivi. Ebaühtlase kvaliteediga, aga sellegipoolest äärmiselt huvitaval näitusel oli kliiniline aspekt selgelt tunda. Viini rühmitusel oli oma järgijaskond ja Nitschil ka akadeemiline praksis, ometigi ei õpetata performance’it eri­alana praegu just paljudes kunstikoolides. Pigem on see jäänud tugevate maalija- ja skulptoriisiksuste laiendiks kunstiväljal või peatükiks kaasaegsele kunstile kes­kendunud üliõpilaste õpingutes.

Austria paviljon

1958. aastal Brüsseli maailmanäituseks rajatud paviljonis, mis toimib 1962. aastast Viini teisaldatuna kunstimuuseumina, on 10. septembrini vaadata Austria performatiivse skulptuuri meistri Erwin Wurmi staatiliste tööde suur ülevaatenäitus, mis täiendab hästi arusaama sellest, mida kunstnik näitab Austria paviljonis Veneetsias (koostöös Brigitte Kowanzi ruumiliste transformatsioonidega). Liiklusvahendid, nagu vagunelamud ja nina peale keeratud vertikaalasendis kaubaveoautod, on saanud rändekriisi ja liiklusvahendeid taparelvana kasutava islamiterrorismi tõttu uue, pahaendelise tähenduse. Veneetsias toimus Austria paviljoni avapäeval süngevõitu performance, kus hajusalt, kuid siiski ülimalt esteetiliselt laiali paisatud masinaosad olid segamini liiklusvahendi (või järelkäru) aknast või uksest välja punnitava torso või istmikuga. Publikut kaasavat, naiivsevõitu tegevuskunsti võib vaadata traumaatilise kogemuse järgse teraapiaseansina, kus kodeeritakse mängu vormis ümber kõik asitõendid.

Nüüd Wurmi Viini näitusest. Pronksi või alumiiniumi valatud, kuid pinnaviimistluselt pigem toorest hallikat savi või plastmassi meenutavad umbes meetrised argiesemete suurendatud koopiad (püstol, diivanvoodi, tugitool, pastatuub, saapad) oleksid justkui saanud deformeeriva jalahoobi, käinud läbi lömastava pressi või liiklusõnnetuse üle elanud. Tundub, nagu võitleks kunstnik asjastatud maailma, ületarbimise ja ressursside arulageda raiskamise vastu. Nagu nüüdiskunstis tihti juhtub, on ka see näitus – naljaga pooleks – tarbetute asjade kunstimaastikule lisandumise ehe näide. Kaubamajatunnet süvendab näitusel ka pandeemiana levinud kujundusnipp: kaubaalustele jäetud rasked vormid moodustavad malelaualaadse välja ehk üksikteos on allutatud põhimõttele.

Midagi sellesarnast on tehtud ka Anu Põdra isikunäitusel tema figuraalsete teostega kõige suuremas ekspositsioonisaalis. Suur osa meessoost elanikkonnast elab kuhjunud destruktiivsed ja agressiivsed tungid välja kui mitte jalgpalli mängides, siis vähemalt jalgpalli vaadates, ent nüüd on maailma­lõpufilmide kõrval asunud neid tugevaid tundeid kanaliseerima ka edumeelne kujutav kunst. Lõppude lõpuks oleme ju Viinis, psühhoanalüüsi ja sublimatsiooni kodumaal.

Saksa paviljon

Palju kiidetud Saksa paviljoni täidab Anne Imhofi ooperisarnane suurvorm „Faust“, mis võitleb (või vähemalt väitleb) kehade üleekspluateerimise vastu konsumeristlikus elukorralduses, kuid teeb seda põlvkondliku ambivalentsi ja rafineeritusega. Visuaalile on ühisjooni totalitaarrežiimidele iseloomuliku punktuaalsusega. Autori küpsusaste hämmastab: paviljoni n-ö kaitseks rajatud võrkaed on jätnud sisenemiseks vaid napi kõrvaltrepi, mis toimib Saksamaa kui rändekriisi ihaldatud sihtriigi analoogina. Kokku mõjub see kõik piisavalt koomilisena.

Pressipäevadel tuli olla tunde kestvas piiramisrõngas, kus kokkupakitud rahvahulga tihedus oli suurem kui Tōkyō metroos, sissepääsu reguleeriv noormees tundus aga olevat performance’i osa. Natsiesteetikaga ülisarnase klassitsistliku arhitektuuriga Saksamaa paviljoni (mis sest, et logod on fassaadilt juba mõnda aega eemaldatud) katusel võtsid relvamulaažidega androgüüni siluetiga tegelased ulmefilmidest tuttavaid poose. Olen enam kui kindel, et rahvamassi kaasamine oli stsenaariumi kavakindel osa.

Väidetav sissepääsu piiramise põhjus oli mõistagi paviljoni sisse ehitatud, peaaegu kogu perimeetrit järgiv klaasist topeltpõrand. Ruumides, kus põrandat pole, valitseb aga mõistatuslik hüljatuse tunne, seal on kehade pesemiseks ette nähtud vannid-rennid ja voolikud. Performeerivad, somnambuulses reaalsuses liikuvad metroseksuaalse ilmega tumedates trikoodes osalejad on nagu A-kategooria Pariisi cat-walk’ilt tõmmatud. Uut koreograafiat meenutav liikumine jätkub rühmaviisilise kehade kuhjuva võimlemisega ka klaaspõranda all, kus külastajaskond saab neid läbi paksude klaastahvlite piielda-silmitseda ja pildistada. Modellide kehakeel tõi meelde Sulev Luige krestomaatilise Luarviku tegelaskuju nüüdseks kultusfilmiks tõusnud „Hukkunud Alpinisti hotellis“. Paksust klaasist konsoolina eenduvad seismistoed suurte lagedate seinte allosas osutavad figuraalse skulptuuri (biennaalil omakorda siis pigem skulpturaalse figuuri) kohale arhitektuuriloos. Viimatine sellane suurmood Saksamaal oli kolmanda Reich’i ajal neoklassitsismi soosival perioodil, mis pikenes SDVs 1950ndate lõpuni. Kui on selline paviljon, nagu on Saksamaal, ja selline ajalugu, nagu on Saksamaal, siis on suur osa tööst juba tehtud. Vaja on vaid kuulmist ja eelarvamusvaba uudishimu selle vastu, mis suunas maailm kulgeb. Modellide vaatlemine võimalus läbi klaaspõranda (ja nad vaatasid mõnikord vastu, rahulikult, mõõdetult) meenutas uusimat loomaaedade disaini: puure pole, on aga ülitugevad klaasseinad, nii et saab kiskjaga lähidistantsilt silmsideme luua, kui näkkab.

Performance’ite uus laine on n-ö tark: nongratalikku rähklemist ja sihipäratut alastusega epateerimise soovi märgata pole. Kuna kommentaari objekt (tsiviliseeritud ühiskonnakorraldus) on reglementeeritud, on kasutatav keel kommertstasandil kultiveeritava kehade ekspluateerimisega tehniliselt samalaadne, vaimselt mõistagi avaram kui ilutoodete müük butiikides. Nõuab ülimat meisterlikkust, et kunstiline intensiivsus ja katarsiselaadne kummastav tunne läbi pääseksid, kirjeldavad sõnad on aga labaselt raiuvad ja kategoorilised ning lõikavad ära tõlgendusvõimaluste paljususe. Evolutsiooniline areng nüüdis-performance’i rindel kiireneb.

Anne Imhofi ooperisarnane suurvorm „Faust“ võitleb (või vähemalt väitleb) kehade üleekspluateerimise vastu konsumeristlikus elukorralduses, kuid teeb seda põlvkondliku ambivalentsi ja rafineeritusega.

Jaan Elken

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht