Tegevuskunsti masinavärk Polymeris

Martin Rünk

Tegevuskunstiõhtu „Performachine” („Performatiivne masin”) sarjas „Global Container” („Üleilmne mahuti”) kultuuritehases Polymer 16. XII. Kunstimahuti galerii kureeritud kahekümne esimene „Global Container” oli mitmes mõttes eriline. Seekord oli programm tavalisest teistsuguse rõhuasetusega: suuresti oli tähelepanu EKA tegevuskunstide õppetooli üliõpilaste loomingul. Kuid eksamit ei teinud mitte ainult tudengid vaid ka õppetool tervikuna. Kui Jaan Toomik 2010. aasta sügisel maaliosakonda juhtima läks, võttis interdistsiplinaarsete kunstide (IDK) osakonna juhtimise üle neli aastat samas osakonnas dotsendina töötanud Erik Alalooga. Ühtasi sai selle üksuse uueks nimetuseks tegevuskunstide õppetool, mis väljendab selgemat fookuspunkti ja positsioneerub täpsemalt kunstiakadeemia magistriõppe distsipliinide seas. Masinate ajastu Kas osakonnas tehtud muudatused on ennast õigustanud ja mis on selle tulemus? Kava tutvustamisel võttis tegevuskunstide õppetooli juhataja Erik Alalooga kokku osakonna praeguse suuna. Oma motivatsioonikõnes leidis ta optimistlikult, et kunstis ei ole kõik veel kadunud, ruumi areneda on küllaga. Kui vaadata kas või viimase kümne aasta tehnoloogilist arengut, siis on selge, mil määral on inimeste elu muutunud. Nii ongi õppetooli töös erilise tähelepanu all tehnoloogiliste väljendusvõimaluste kasutamine etendustes ning interaktsioon publikuga. See võti aitab lahti mõtestada ürituse alapealkirja „Performachine”; sellist nime kannab ka õppetooli mitteametlik blogi aadressil performachine.wordpress.com.

Alalooga kui kunstniku huvi vaataja füüsilise manipulatsiooni ja totaalsetel masinavärkidel põhinevate etenduste vastu on jätnud nähtava jälje ka osakonnale ning mõjutanud kogu osakonna toodangut. Õhtu performance’ite põhjal tundub, et kursuste eesmärk oli teadvustada nn inimfaktorit ümbritsevat konteksti, mitte ainult selle sotsiaalset vaid ka esemelist ja psühhofüüsilist mõõdet. Alalooga rõhutas, et sellele vaatamata, on tegevuskunstis nii teose loomise kui ka esitamise juures siiski kesksel kohal inimene.

Distsipliinide kohtumispaik

Kuna Erik Alalooga on koos Tanel Saare ja Sandra Jõgevaga ühtlasi kultuuritehases Polymer tegutseva Kunstikonteineri galerist, siis on loomulik, et ta on selle pinnaga sujuvalt ühendanud ka oma akadeemilise tegevuse. Kunstikonteiner on sõltumatu galerii ja avatud stuudio, mille üks olulisem väljund ongi olnud „Global Container’ite” seeria. Viimase menukuse on taganud paindlik formaat, mis on lubanud enda alla koondada palju suundi ja korraldajate huviliine. Varasemast ajast on üks õnnestunumaid „Global Container VIII”, mis kujunes õitsvalt entroopiliseks: Rein Rannap suutis ühe jõulise näpulöögiga purustada pahaaimamatu läti installatsioonikunstniku Armands Zelčsi üheklahvilise klaveri. Zelčs sattus sellest nii marru, et ainult Sandra Jõgeva alasti orjad suutsid teda taltsutada.

Seekord oli meeleolu teistsugune: vähem kaost ja rohkem korda. Kogu üritus oli metodoloogiliselt läbi töötatud ja mõjus Kunstikonteineri senist käekirja arvestades üsna pöördelisena. Kunstikonteineri kureerimispraktikat võis siiamaani kirjeldada kui isetasakaalustuva süsteemi loomist: kuraatorid panid kokku programmi kirevate ja vastuoluliste tegelastega ning lasksid neil suurema sekkumiseta ennast välja mängida. Vahel tundub see võimaluse raiskamisena (siis, kui midagi ei juhtu), kuid enamasti tasub ennast ära. Kõige parem kunstiüritus on muidugi siis, kui juhtub midagi ootamatut.

Hoolimata kultuuritehase kohta väga heast produktsioonist (valgus, heli jm tehniline raamistus olid hoolega läbi töötatud), ei puudunud ootamatused siingi: Ernest Truely brandmaking-tseremoonia katkestas liiginnukas pealtvaataja, kes tahtis ilmselt maailmavaatelistel kaalutlustel endale põletusmärgi ostnud naist päästa vabatahtlikust talitusest. Lõpuks oli ta nõus lahkuma lubaduse peale, et kunstnik seletab pärast eraviisiliselt, mida põletusmärgi tegemine tähendab.

Kursusetööd

Sandra Jõgeva juhitud Tallinna TV saate „Kultuuritehas” võttegrupi valvsa kaamerasilma all kulges „Global” algusest lõpuni mõnusas tempos. Programmi kaalukama osa täitsid magistritudengite sügissemestri kursuseprojektide esitlused. Üks õhtu kõrghetki oli kindlasti performance„Gallery slaves” („Galeriiorjad”, mida vägisi tahaksin tõlgendada kui „Galeeriorjad” – viide Vana-Rooma inimjõul liikuvale sõjalaevale). Siin orjad küll ei aerutanud, vaid lükkasid ringi hiiglasliku karussellina pöörlevat lava, mis võttis enda alla terve galerii. Publikut galeriisse ei lastud ning ukseava kaudu sai vaadata, vaatemäng arenes. Lõputult ringi keerleval karussellil viskas Pire Sova publikut kildudeks purunevate lambipirnidega ja Tanel V. Kulla palus kujutletavalt vestluskaaslaselt lakkamatult andestust, et oli pettumuse valmistanud. Klassikalise tsüklilise kompositsiooniga etendus kestis orjade füüsilise nõrkemiseni.

Karussell astub ühte ritta Tanel Saare (kes oli Erik Alalooga ja Andrus Laansalu kõrval kursuse üks juhendajatest) teiste suuremahuliste sekkumistega näituseruumi. Saare kureerimispraktika käigus konstrueeritud ruumilahendused on olnud märkimisväärsed installatiivsed taiesed, mis iseseisva kunstiteose ja näitusesaali kujunduse piiripealse nähtusena on algusest peale määranud Kunstikonteineri näituste käekirja. Varasemaid töid: vanadest akendest ehitatud nõiajalgadel saun; ehtenäitus, kus lagi oli põrandast napi meetri kaugusele langetatud ja ehete vaatamiseks pidi tõusma kitsastesse püstšahtidesse; hiiglaslik vineerist hobune, mille saba all asuva luubiga sai jälgida hobuse kõhus oma tallanahale „Miki-Hiire” pilti tikkivat (kreeka – toim) kunstnikku – kõik „Global Container’ite” tõmbenumbrid.

Erik Alalooga ja müraesteetikat viljelev helilooja Andrus Kallastu juhendasid omavalmistatud muusikainstrumentide kursust, mille lõppkontsert pani proovile (kujutava) kunsti tudengite musikaalsuse. Voolikutest ja suurtest õllepudelitest tehtud „mammutid”, veinipokaalidest ja kõlakastist valmistatud „ebendieselbe”, vedrumadrats ja teised käepärastest materjalidest pillid suutsid esile tuua kõlakompositsioone, mis haarasid publiku täielikult.

Mai Söödi juhendatud kursuse tulemusel esitasid tegevuskunstide tudengid ladusa kergusega kulgeva etenduse „Mis pidi su perse on?”. Isiklikel lugudel põhinevas etenduses pöördusid esinejad tagasi oma elu murranguliste hetkede juurde, et teha selles muudatus. Vihahoost välja kasvanud tantsutund lõppes jooga ja grupiviisilise diskokavaga.

Üleilmne element

„Global Container” on traditsiooniliselt olnud väga suures mahus üles ehitatud väliskülalistele. Seekord oli kohal kaks hallipäist performance’i-guru Soomest. Irma Optimisti, kes matemaatiku ja tegevuskunstnikuna on oma huviks võtnud kaose, selle loomise ja kommenteerimise, andis etenduse, kus kohtusid tühjus, mustkunst, kaos ja absurd. Teine väliskülaline Inari Virmakoski pidas idamaise pühaliku toiduriituse, mis mõjus oma anakronistlikus autentsuses rännakuna ajastusse, mida meil pole tegelikult olnudki – 1970ndate hipiliikumisse. Õhtule andis püandika lõpu vene-poola päritolu shit-core-legendiks tituleeritud Massive Ejaculation. Prügikotti riietunud külakunstniku ja luuperi pedaali talluva autodidakti kontsert viis mõttele, et isegi kaasaegse kunsti kõige veidramad nähtused ei ole juhuslikud, vaid kanaliseerivad universaalselt sublimeeritud tunge. Kuidas muidu seletada külahulle, kes sujuvalt diskursusesse sulanduvad.

Tudengid löövad

Nagu endise IDK nimetuse muutus viitab, on tegevuskunstide õppetoolis järjest rohkem võetud suund esinemise peale. Tõenäoliselt ei olnud see nende eesmärk, kuid kursusetööde põhjal jäi õppetoolist pisut utreerides mulje kui äraspidisest tähtede akadeemiast, kus lisaks tavapärasele tegevuskunstide arsenalile peab lõpetaja oskama ka pilli mängida, püstijalakomöödiat etendada ja koordineeritult tantsida. Lisaks muidugi kaasaegsele kunstile omane tummine sisu ja asjakohane paatos.

Kuigi „tudenginäitus” võib kõlada lahjalt, on olukord tihti vastupidine. Lisaks universaalsele nooruskultusele on teadupärast Eesti kunstis tudengid ebaproportsionaalselt suure osatähtsusega – olgu siis EKA lõpetamisele järgneva suunataju kadumise või karjäärivõimaluste puudumiste tõttu. Tallinna galeriide kunstinäituste hulgas on märkimisväärne osa EKA üliõpilaste omad. Ka aktiivsetest kunstnikest on enamik ühel või teisel moel seotud EKAga. Akadeemiline karjäär on kunstnikule kas õppejõu või doktorandina praeguses konjunktuuris kõige stabiilsem sissetuleku allikas.

Tugevad osakonnapead, kes suudavad oma tudengitesse jõuliselt ideid süstida, on kunstivälja suured mõjutajad. Sõltumatud näitusepinnad pakuvad seejuures tõhusat võimalust parandada osakonna nähtavust ja tekitada grupikuvand. Nii nagu mõjusid põnevalt EKKMis esimestel aastatel tehtud fotoosakonna tudenginäitused, on tegevuskunstide õppetool oma väljundi leidnud Polymeris. Eelneva valguses tundub kõige paslikum vaadata viimast „Global Container’it” kui uue(nenud) tugeva osakonna manifesti ja eelsoojendust sellele, mis tulemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming