Tehislooduslik Toomas Vint

ENN PÕLDROOS

Torn lähivaates. 1988. Õli, lõuend. Toomas Vindi näitus ?Mäng maastikus? Tallinna Kunstihoones 3. IV ? 2. V.

Kunagi alustas Toomas Vint vastandamisega. Põõsastiku pehmesse ainesse tungisid skalpellilõigetena puna-kollased barjääritorud. Ikka oli kohal midagi, mis meid piiras, vahel leebelt, vahel ahistades. Vint ise näis kord leppivat selle koosoluga, kord tundvat hämmastust, kord õõva.

Kuid aastad lähevad ja vastandid sulanduvad, põõsad saavad majadeks, rohulibled katavad aiapinke. Kui kõik algas värviliste torude agressiooniga põõsasmaailma, siis tasapisi hakkab loodus Vindi piltides võtma revan?i, haljas lehestik katab Manhattani pilvelõhkujad. Siis aga selgub midagi ootamatut: need lehed polegi ?päris?. Neis on midagi tehislikku, nad on nagu tänapäevased kunstlilled, mis on teatavasti palju ehtsamad, kui päris lilled ise. Ja nüüd märkame midagi, millele algul ei pööranud tähelepanu ? nii on Vindil olnud juba algusest peale, juba ajast, mil taolistest tehistaimestikust polnud veel midagi kuulda. Vastuolu tehis-looduslik peitub Vindil algaines endas. Inimesi Vindi piltidel on mõnikord peetud natuke puiseks stafaa?iks. Kuid ka nemad on tehis. Nad pole küll robotid, pigem on nad mulaa?id, mis endalegi ootamatult on ärganud tunderikkasse ellu. Teistsugused olendid ei saaks ju sellises maailmas hingata. Elus ? mitteelus, need on kaks äärmust, mille vahel pendeldab Vint, kusjuures mitteelus osutub tihti kõige elusamaks. Diivan männisalus. Tehishooned, kaetud tehisrohelusega ? nende ettevaatusele manitsev aines on äkki elustunud, haaratuna ürgsest kasvuhullusest.

Kui fikseerida Vindi maastike kella- ja aastaaegu, siis enamikul juhtudest on kõrgsuvi, mis hakkab küll mööduma. Aeg on peatunud ? nii päeva lõpu poole. Päike on kas unustatud või saadab üksikuid valguslaike maailma, millest ei saa mitte aru, kas seal valitseb klorofüll või plastmass. Me ei saa aru, kas maailm on lõppemas või on lõppenud juba ammu, olles asendunud oskuslikult tehtud maketiga. Targa kunstnikuna jätab Vint kõik otsad lahti.

Võib küsida, palju on kõiges selles magritte?likku irratsionaalsust. Vaatad korraks ja arvad, et muud seal polegi. Vaatad veel kord ja näed, et Vint ei sorgi unenägudes, tema aine on pärismaailmas peituv eksistentsiaalne kahestumine.

Läbi aastakümnete on Vint teinud näo, et midagi tema kunstis ei muutu, et Vint on alati Vint. Midagi on muutunud aga pidevalt, kuid kõik toimub rabelemiseta, esmapilgul vähemärgatavate rõhunihestuste kaudu. Vindi maalid on nagu homöopaatiline ravim, milles õhkõrnad koostisosade muutused määravad otsustavalt toime. Jäävus ongi Vindi maailmapildi põhitunnus, see pole mitte kord selgeks õpitud väljendusviis, vaid filosoofiline hoiak, ütleks koguni ? elamise põhiprintsiip. Muutustest hoidumine ei tähenda laiskust, see on kangelaslik vastuseis tobedusele. Vint püüab hommikul ärgata samasse maailma, millesse õhtul uinus. Me kõik oleme dresseeritud arvama, et kõik on lausa vastupidi, et maailm tähendab lõputut segadust. Tavaliselt on siis küll segadus meis endis, mitte niivõrd maailmas. Vindil on sellest kõrini. Ta on loonud endale maailma, mis on sama terviklik ? suletud, nagu oli ühel tuntud rüütlil La Mancha päikese all. See on pagana kaunis; ma tahan öelda, et kaunid on nii Vindi pildid kui ka hoiak, mis on need esile kutsunud. Mis kuradi pärast oleme hakanud sõna ?kaunis? kunstis häbenema?

Vint on romantik ? ajal, mil defitsiitset romantikat tuleks hakata pidama hädavajalikuks ravimiks. Maailmas, mis on meedia poolt surmavalt valgustatud, kuulutab ta saladuse olemasolu. On ta viimane mohikaanlane või millegi uue kuulutaja? Hea on ta mõlemal juhul.

Kui midagi ette heita, siis vahest näituse teatavat ülekoormatust. Mul on kummaline seda väita, tavaliselt ei häiri mind ka piltide riputamine kolme ülestikusse ritta. Olen alati arvanud, et inimene tuleb näitusele vaatama pilte, mitte tühja ruumi. Praegu võib aga olulisemate piltide ülesleidmine kujuneda vaatajale raskeks (minu jaoks on tähtsaimad Vindi viimased tööd). Kuid kas seda tulebki kergeks teha? Selline ekspositsioon loob aga kujutluse rikkalikult ülevoolavast küllusesarvest, mida Vint tõepoolest ka on. Vint esindab ebapopulaarseks muutuvat hoiakut, et kunst on töötegemine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming