Tehnika räägib rohkem kui linnud

Ivar Sild

Raul Meele installatsioon ?Kirjad lindudelt? Emilia & Ilja Kabakovi ja Raul Meele näitusel Tallinna Kunstihoones kuni 2. I 2005.

Raske on arutleda ja aru saada moodsast installatsioonist, mis peidab kunstniku mõtted ja jätab vaatajale oletamiseks tema oma fantaasiast tekkiva. Luuletajana tegid mu olemise algul lihtsamaks dadaistlikud silbid, mida võiks ka linnulauluks nimetada.

Ma isegi lugesin suurema osa nendest läbi, lootuses leida mingit suurt ja üllast tähendust või varjatud sõnumit. Paraku eesti linnud jäidki lalisema godä-dädä-st sea moodi grui-gruitamiseni. Teise osa Ameerika laululinnud olid juba tiba lõbusamad, nemad moodustasid äratuntavaid sõnu nagu sweet, day, here lam, little more sweet jms. Oli ka filmidest tuttav tweedle-dudle-dam. Kuid millegipärast ei laulnud nad sõnumit, sõjavastast ?Bomb Iraq?i? või USA hümni. Ameerika linnud ikkagi ei oska rääkida, ehkki mõned sõnad isegi välja tulid. Seega pole tõesti mõtet lugeda läbi piltidena esitletud silpe, mis ei anna kokku ka mõnusa meeleoluga silbimängu. Oleks piisanud ühest kirjast ja seda siis paljundada. Aga Raul Meel on kaval, teosele annab ju kaalu see, kui iga asi on isemoodi. Viimase ruumi kirjad olid ses mõttes linnukirjalikumad, et mõnigi suleline võib liivas kraapides tekitada küünistega kogemata sama kõverad ruudustikud või noodijoonestikud, aga vaevalt et nii mõõdetult ja suurelt. Linnu allkirjaks piisab vähemast kraapsude hulgast. Kuna pildid seintel (klassikaliselt tõelise kunsti koht) eriti ei kõneta vaatajat, siis peaks näituse tuum olema muus.

Eesti lindude ruumis on vastastikku veel kaks peeglit, gloobus ja kaks võimalikku peeglisse vaatamise istet puupakkude näol. Puupakkudelt peeglisse õieti ei näe, seega ? mis sa ikka end peeglist imetled? Kui seisin harkisjalu maakera kohal ja kiikasin peeglisse, tekkis küsimus, kuhu maailm liigub ning miks peab ta tegema seda mööda raudset pinda. Ent ?õuna tasub lõpmatute peeglite ja gloobuste efekt alati ära, külastajal mingigi lõbustus.

Raudpõrand oli ka teises n-ö Ameerika saalis, lisaks paar liiprit traatsõrestikust keradega ning seintel 24 sõdurimütsi. Raudtee peaks tähendama liikumist ja kerad lõpmatut hulka maailmu. Seega taas ehk küsimus, kuhu liigub maailm, millisesse lõpmatusse? Sõdurimütsid on vist vihje Iraagile (nagu ka Kivisildnik telesaates ?Tegelikkuse KesKus? mainis). Kuid miks just kakskümmend neli ja miks on need mütsid ühesugused, erinevalt linnukirjadest? Või peabki sõdu anonüümne mass kiivreid, mis liipreid mööda maailma liigutavad? Linnud seintel oleks võinud vähemalt karjuda: ?Die sucker, die!?

Viimases saalis, kus on kolm korda kaksteist puupakku ja eespool mainitud kirjad lindudelt joonteräguna, tekkis korraks tunne, et tegu on mahavõetud pesapuudega, millele on lisatud väljaaetute peremärgid. Kuid saal pidavat kujutama mingil määral Eesti maastikku või eluolu või ehk mitte? Leida seost lindude raudtee ja kerade vahel on aina raskem. Ometi on kunstniku eesmärk ju midagi öelda olnud, sest tutvustuses on ju hirmaktuaalne teema välja käidud.

 

Linnud liiguvad, rong liigub, ühest ilma otsast teise, maailm liigub ka, sõda jätab raudse jälje ja surnud puud. Rong tegelikult ei liigu, sest rööpad on täis hukkunud maailmu. Seega ainus ühendus kahe mandri vahel on linnud ja nende laul. Ehkki silbid ja sõnad on erinevad, tekitab linnulaul ikka mingisuguse ühendava meeleolu, ka siis, kui sõduritest tulevad tagasi ainult kiivrid. Ehkki dadaistlikud linnukirjad ei tekitanud minus hirmtugevaid aistinguid, suutsin futuristlike raudmonstrumite abil leida endale Raul Meele näituselt sõnumi, esmase ja lihtsate seostega, aga ma tõesti leidsin midagi. Kes otsib, see?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming