TEOD

R. V.

Ebe Nõmberg

Eesti Kunstimuuseumi arendusdirektori ametikoha konkursitingimusi lugedes oli küll tunne, et arendusdirektorile esitatud nõuetele ei suuda keegi vastata. Mis on sinu meelest arendusdirektori kõige olulisem ülesanne ja roll muuseumis? Mis valdkonnad jäävad arendusdirektori juhtida? Mis on sinu esimesed ülesanded uuel ametikohal?

Minu arvates on arendusdirektor suure ja keeruka struktuuriga kunstimuuseumi meeskonnatöö üks koordineerijatest. Pean lähiaastatel oma olulisemaks ülesandeks kujundada muuseumis avatud koostöös nii kolleegidega kui kõigi partneritega väljaspool tema põhitegevuseks vajalik, hästi toimiv töökeskkond.

Arendusdirektori tegevusvaldkond on lai. See hõlmab otsesemalt või kaudsemalt kogu muuseumi põhitegevuse kavandamist ja koordineerimist näituse- ja kirjastamistegevusest  rahastamise ning turunduse planeerimiseni. Loomulikult oleks siin oma koordineerija rolli täitmine kogenud ja asjatundliku meeskonna toetuse ning kaastööta mõeldamatu. Minu õnneks on kunstimuuseumi kollektiivi koondunud (koondumas) just selline kõrge professionaalsusega tiim. Ja ma tunnen rõõmu, et nüüd on mul ka endal võimalus sinna kuuluda.

Kuigi alustan tööd kunstimuuseumis alles septembris, olen praegu (esimese ülesandena iseendale) pidanud oluliseks saada esmaülevaade muuseumide ja arendusdirektorile otse alluvate osakondade tööst ja probleemidest. Informatsiooni on olnud palju ning koguneb järjepanu juurde. Jõudumööda, oma praeguse töö kõrval, püüan pühenduda muuseumi tegemistele juba nüüd. Tegelik töö ja toimetamine, muidugi koostöös kolleegidega, algab aga ikkagi sügisest. Kindlasti saavad siis paljud minu esimestest ülesannetest uuel ametikohal olema seotud Kumu avamisega.

Kui vaatad tagasi kultuuriministeeriumi kunstinõuniku ametiaastatele: mis on olnud kõige ebameeldivam ja kõige meeldivam kogemus?

Kaksteist aastat kunstinõuniku ametis on olnud pikka aeg. Sellele ajale tagasi vaadates leiab sealt muidugi nii ebameeldivaid kui meeldivaid kogemusi. Õnneks on ebameeldivat olnud väga vähe ning ajapikku see ununeb. Meenub ainult hea, see, mis oli kõige meeldivam. Minu jaoks on selleks olnud suhtlus ja koostöö kunstnikkonnaga ning kunstiinstitutsioonidega (kunstimuuseumid, erialaorganisatsioonid, Tallinna Kunstihoone, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja võimalus sel teel vahetult kaasa elada kunstielus toimunule. Pean seda suureks privileegiks ning olen selle eest siiralt tänulik kõigile. Ja veel, head ja lähedased suhted kogu kultuuriministeeriumi kollektiiviga, eriti oma kõigi töökaaslastega kunstide osakonnas. Soovin ja loodan, et need sidemed jäävad püsima ka pärast minu tööleasumist kunstimuuseumis. 

Viimastel aastatel on seoses valitsuste ja kaolitsiooniliitude muutmisega tihedasti vahetunud ka kultuuriministrid. Kas võib väita, et mõne kultuuriministri ajal on kunstile rohkem, mõne ajal vähem tähelepanu pööratud? Et mõne ministriga on kunstinõunikul lihtsam ja teise ajal keerulisem olnud töötada?

Töötamine koos erinevate kultuuriministritega, kes kõik on olnud nii kompetentsed poliitikud kui eredad isiksused, on ennekõike olnud huvitav ja rikastav. Ka pole põhjust väita, et ühe ministri ajal oleks kunstile suuremat või teise ajal märgatavalt vähem tähelepanu pööratud. Aasta-aastalt on kunstivaldkond, paljus tänu kunstnike endi aktiivsele tegevusele, kultuuripoliitikas end järjest paremini positsioneerinud.  Kindlasti peaks kunsti seisund selles olema aga veelgi märgatavam ja olulisema tähtsusega. Ja loomult optimistina ma ei kahtle, et see ka saavutatakse.

Tänavune aasta on kulgenud kunstiaasta nime all: on käivitatud terve hulk programme, et vähendada nüüdiskunsti ja laiema publiku lõhet; haridusprogramme, et kasvatada publikut; galeriisid toetavaid programme, et kommertshuvid ei lämmataks sõnumi- ja ideekunsti. Päris edukalt on kulgenud ka Euroopa uue biennaali ?Manifesta? toomine Eestisse. Eelmine kultuuriminister Urmas Paet suutis veenvalt ka väljaspool Eestit meie kunsti maine eest väljas olla, nagu tõestas tema esinemine San Sebastianis eelmise ?Manifesta? avamisel. Kas kultuuriministri vahetus toob kaasa kunsti toetavatesse programmidesse, nende rahastamisse mingeid muutusi? Mida kunstnikel, aga ka kunstiinstitutsioonidel  (kunstimuuseumid, Kunstihoone, galeriid) on oodata uuelt ministrilt? Või sõltub kõik ikkagi ministeeriumi töötajatest -nõunikest?

Arvestades mitmeid erinevaid aspekte, määrab kultuuripoliitika (sh kunstialas) hetkeprioriteedid ja -suunad minister. Üks, mida kõik kultuuriministrid on seejuures silmas pidanud, on järjepidevus. Teisisõnu, muudatusi ei tehta muudatuste pärast ega järskude kannapööretena. Sellepärast ei näe ma põhjust arvata teisiti, kui et püsima jäävad nii kunsti toetavad programmid kui kunstipoliitikas oluliste institutsioonide tegevuse toetus. Küsimusele ?Kas kõik sõltub ikkagi ministeeriumi töötajatest-nõunikest?? vastaksin aga, laenates Madeleine Albrighti sõnu: ?Nõunik peab poliitikat koordineerima, mitte seda looma ega teostama.? Tegelikkus on muidugi palju nüansirikkam ja nõuniku roll pole sugugi nii üheselt formuleeritav. Nõunik on oma ala spetsialistina omamoodi vahendaja ja soovitaja osas. Ühelt poolt vahendab ta valdkonda puudutavat teavet ministeeriumis, teiselt poolt on ta vajaduse korral heaks abimeheks ja nõuandjaks oma ala loojatele.

Kes võiks olla uus kunstinõunik?

Mulle tundub kõige olulisemana, et ta armastaks kunsti, austaks ja hindaks selle loojaid, oleks tolerantne ning koostöövalmis.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming